Pauluse teine kiri korintlastele 7 internetis (Piibel.net)

Olge täiuslikud (2Kr 7:1)

Salm 1 on seotud eelmise peatüki lõpuga (salmid 14–18). Mõned teadlased väidavad, et Paulus ei saanud seda salmi dikteerida, sest siin kõneldakse enese puhastamisest kõigest ihu ja vaimu rüvedusest. Nende arvates ei oleks Paulus saanud kõnelda nii positiivsel toonil enese pühitsemisest ihus.

Jälle kord on hea kasutada lihtsat lahendusmudelit: mis saaks, kui tõlkida see vastupidiselt? Kas Paulus saaks kõnelda sellest, et ihus ei ole vaja end puhastada? Või kas Paulus oleks saanud soovitada vaid enese osalist puhastamist? Kindlasti mitte!

„Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” (Mt 5:48) Kas saab esitada veel karmimat nõudmist? Vaata ka Kl 1:28; 2Tm 3:17.

Paulus teadis hästi (võrdle Fl 3:5–9), et täiuslik pühitsus ei ole võimalik. Ometi on see eesmärk, mille poole tuleb liikuda ja püüelda.

Jumal ei soovi meist vaid osa, vaid kogu elu, kõike.

Ebajumalate teenimine on raske probleem paljudel misjonipõldudel. Enese lõplik lahutamine vanast elust on tihti väga raske. Ometi on see vältimatu (Ap 19:11–20). Teenimine poole südamega ei kanna kaugele (1Kr 6:9–11).

Samad ohud ähvardavad siin „kristlikus lääneski”. Poolik jumalasuhe võib olla seotud varandusega, ajakasutusega jne.

Lepituse käsi (2Kr 7:2–4)

Nüüd jätkub 2Kr 6:13 pooleli jäänud lepituse ehitamine Pauluse ja Korintose kristlaste vahele. Paulus viitab tema ja korintlaste erimeelsustele. Kahjuks ei tea me täpselt, milles oli küsimus. On oletatud, et Pauluse vastased võisid süüdistada Paulust majanduslikes väärtegudes – sellele tundub viitavat salm 3 ja 2Kr 12:16–18.

Paulus ütleb, et tema poolt on asi selge. Ta teadis, et korintlasi oli viidud eksiteele. Ta ei soovi korintlasi hukka mõista (salm 4), vaid ehitada uut osadust kõige sügavamal tasemel (salm 3). Kas meie oskame mõelda oma ligimestest – eriti tülikatest – head?

„Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me oma ligimese peale valet ei tunnista, teda ei reeda, keelt ei peksa ega tema kohta laimujutte ei levita, vaid et me tema eest kostame, temast head räägime ja kõik asjad hea poole pöörame.”
(Väike katekismus, kaheksanda käsu seletus)

Paulus ei olnud kibestunud, vaid uhke korintlaste üle. Ilmselt oli see seotud Tiituselt kuuldud heade uudistega, millele Paulus järgmises salmis viitab.

Head uudised (2Kr 7:5–7)

Salm 5 paljastab kirja kirjutamiskoha. Apostlite tegudes jutustatakse kolmest Makedoonia kogudusest: Filippi, Beroia ja Tessaloonika (Ap 16:11–17:15). Tõenäoseim on Filippi.

Algse plaani kohaselt pidid Paulus ja Korintosest naasnud Tiitus kohtuma Troases (2Kr 2:12–13), aga Tiituse Korintose külastus kestis oodatust kauem ning Paulus ületas Egeuse mere ja tuli Euroopa poolele. Vahest oli põhjuseks purjetamishooaja lõpu lähenemine (Apt 27:9–12).

Makedoonias raskused jätkusid. Oli välist vastupanu, aga kõige raskem võis olla sisemine rahutus: kuidas oli õnnestunud Tiituse retk? Külaskäigu pikenemine võis tähendada häid uudiseid, aga sama võimalikud olid ka halvad uudised.

Omal ajal tõi Tiitus häid uudiseid (salm 6). Me ei tea, kas otsustavaks teguriks oli just Tiituse külaskäik Korintosesse. Tõenäoselt viis just Tiitus Pauluse „pisaratekirja” (salm 8, võrdle 2 Kr 2:4) Korintosesse ja need kaks koos saavutasid positiivse pöörde.

Tihti on nii, et ühe inimese üleminek teisele poolele võib muuta kogu olukorra. Kui kõik on – vähemalt vormiliselt – üksmeelsed, on kerge minna kambaga kaasa. Aga kui tekib mingi valikuvõimalus, tuleb valida pool. Tähtsusetuna – vahel isegi arutuna – näiv üleminek kaotaja poolele võib teha võitjatest kaotajad ja kaotajatest võitjad (salm 7).

Paulus sai näite sellest, millest ta oli kõnelnud kirja alguses (2Kr 1:3–7): ainult see, kes on kogenud rõõmu ja lohutust, saab lohutada teisi.

Korintose olukorra tõsidust kajastab see, et Paulus saatis enda „esindajaks” Tiituse, ühe oma tähtsaima töökaaslase, kes oli olnud koos temaga juba Süüria Antiookias (Gl 2:1; Ap 15:1–2).

Pane tähele, et Paulus ei saanud häid uudiseid loodetud ajal. Vahel jahvatavad „Jumala veskid” meie meelest liiga aeglaselt. Ometi on Jumala ajakava alati parem meie omast.

Õige ja väär kurvastus (2Kr 7:8–13a)

Kahjuks ei tea me täpselt, millistest sündmustest Paulus kõneleb. Ilmselt võisid sündmused areneda umbes nii: Paulus kuulis Efesoses muretsema panevaid uudiseid Korintosest. Paulus tegi Korintosesse kiirvisiidi, aga näib, et selle ajal halvenes olukord veelgi. Koguduses oli vaidlus, milles koguduse enamus võttis Pauluse vastase hoiaku. Paulus naasis Efesosse, kus ta kirjutas „pisaratekirja” (2Kr 2:1–4). Ilmselt oli Tiitus kirja päraleviijaks. Mõne aja pärast läks Paulus Efesosest Troasesse, kus ta pidi kohtuma Tiitusega.

Ilmselt ei puudutanud Korintoses tekkinud vaidlus päriselt Paulust (salm 12), aga selles võtsid korintlased Pauluse vastase hoiaku. Vahest oli küsimus selles, et nad koondusid uute jutlustajate, „teise evangeeliumi” pooldajate selja taha (2Kr 11:4). Ehkki asja enese tähtsus näib olevat väike, on koguduse liikmete hoiak selles olukorras Paulusele väga tähtis. On isegi võimalik, et kogudus soovis teadlikult talitada valesti, sest Paulus ütles, mis oleks olnud õige. Õige asi ei kõlvanud, sest see oli Pauluse öeldud.

„Pisaratekiri” on kaotsi läinud, seega me ei tea, mida Paulus selles kirjutas. Ilmselt oli kiri üsna range tooniga, kuna Paulus ütleb, et ta kahetses selle kirjutamist (salm 8). Selles on olnud juttu probleemidest, mis puudutasid vaid Korintose kogudust, sellepärast ei ole Püha Vaim säilitanud seda hilisemate sugupõlvede kristlastele.

Pärast „pisaratekirja” saamist kogudus muutus. Seal nähti, mis on õige ja Jumala tahte kohane, ja kogudus muutis meelt.

On tähtis näha, et Paulus ei olnud mures selle pärast, kas Korintose kogudus talitas nii, nagu tema ütles, vaid kas see teostas Jumala tahet.

Tuleb söandada nimetada pattu patuks, ehkki selle peale võidakse saada pahaseks ja isegi suhted katkestada. Me, kristlased, soovime kahetsusväärselt tihti vabaneda ainult patu tagajärgedest, mitte patust enesest.

Kui korintlased nägid, mis on õige, muutus ka nende suhtumine Paulusesse. Sama toimus üleastuja suhtes (salm 11). Jumala Sõna on elav, see paneb inimesed liikvele.

Mis on maailma kurvastus (salm 10)? Jeesus annab vastuse mäejutluses (Mt 6:31–34): söömine, joomine, riietumine, homne päev. Ehk võiks selle kõik kokku võtta: toimetulek selles elus.

Apostellik vastuvõtt (2Kr 7:13b–16)

Kui Paulus saatis Tiituse Korintosesse, ei teadnud ta, kuidas tema töökaaslane vastu võetakse. Olid ju korintlased Pauluse tema lühikesel külaskäigul tagasi lükanud. Korintlased võtsid Tiituse vastu kui Jumala sõnumitooja (salm 15). See oli samas märgiks, et usaldus Pauluse apostliameti vastu oli taastunud.

Kõigist vaidlustest hoolimata oli Pauluses säilinud mingi „baasusaldus” Korintose koguduse vastu (salm 14). See lähtus ilmselt ennekõike sellest, et Paulus ei suutnud uskuda, nagu võiks Jumal lasta tol kogudusel kanduda lõplikult eksiteele. Inimlikult vaadates näis olukord Pauluse seisukohast läbi töötatud.

Kas salmides 15 ja 16 on liialdusi? Kui võrrelda neid peatükkidega 11 ja 12, märkame, et Paulusel on endiselt omad kahtlused, kuidas korintlased temasse suhtuvad. Põhiasi oli kindlasti korras. Aga Paulus teadis, et asjade lõplik paranemine võtab veel aega. Paranemine oli küll alanud, aga veel mitte lõppenud. Korintoses oli kindlasti ka „erakondi” (1Kr 3): osa oli Pauluse seisukohal selgesti, osa vähemselgesti.

Ehk võib Pauluse sõnades näha ka ootust, et asjad lähevad edaspidigi heas suunas. Paulus innustus kiiresti, vahest innustasid Tiituse toodud head uudised teda korintlasi kiitma pisut ülearugi.

Osa teadlastest arvab, et Paulus talitas nii teadlikult: see oli tema viis murda Korintoses ka viimne vastuseis. Kindlasti oli see mõistlikum kui vanades probleemides urgitsemine (salm 3).