Pauluse teine kiri korintlastele 13 internetis (Piibel.net)

Ka nõrk võib olla tugev (2Kr 13:1–4)

Paulus valmistab Korintose kogudust ette oma kolmandaks külaskäiguks.

Juba eelmisel korral, kui ta Efesosest tegi lühikeseks ja tulemusetuks jäänud visiidi, oli ta hoiatanud patustajaid. Mis patust oli küsimus? Tihti on oletatud seksuaalsusega seotud patte (võrdle 1Kr 5:1), aga tegu võis olla ka muude pattudega. Tegelikult ei ole üldse selge, kas küsimus oli just ühes patus.

Paulust oli sõimatud „nõdraks” (2Kr 10:10). Nüüd tuletab Paulus meelde, et ta võib vajadusel olla ka tugev. Kristus ei aktsepteeri patus elamist ega saa seda teha ka Paulus kui Jumala apostel. Ta oli olnud kannatlik, aga nüüd oli tulnud aeg patt hukka mõista, et patustaja meelt parandaks ja pääseks.
　Ka meie peame olema kannatlikud teatud piirini. Keegi meist ei ole täiuslik, igaüks langeb. Aga sellega ei saa kaitsta pidevat patustamist.

Korintlased olid igatsenud tõendeid, et Pauluses kõneleb Kristus (salm 3). Vahest peeti sellisteks tõenditeks imesid ja nägemusi (võrdle 2Kr 12:1–10) või keeltega rääkimist (1Kr 14:1–25) või muid armuandeid. Paulus soovis siiski jääda nõdraks (2Kr 12:9–10), sest siis saab Jumal tema kaudu tegutseda. Ka Kristus oli nõder, kui ta risti löödi, aga tema tõeline vägi paljastus ülestõusmises (salm 4).

Seekord oleks Paulus Korintoses ka tugev, sest olukord näis seda nõudvat. Peetrus tuletab meile meelde, et Jumala kohus algab kogudusest (1Pt 4:17).

Nüüd kavatses Paulus kohtuotsuse Korintose koguduses täide viia. Salmis 1 tsiteerib Paulus 5Ms 19:15. Seda võiks vabalt tõlkida: „Kolmas kord ütleb tõtt.” On palju arutatud, millise otsuse kavatses Paulus langetada. 4Ms 35:30 ja 5Ms 17:6 kõneldakse mitme tunnistaja nõudest surmaotsuse langetamiseks. Kuna Paulus on mõelnud neile kirjakohtadele, võis ta nõuda patustajate eemaldamist kogudusest, et nad kas parandaksid meelt (võrdle 1Kr 5:4) või läheksid pöördumata igavesse hukatusse.

Katsuge iseendid läbi! (2Kr 13:5–10)

Korintlased olid andnud Paulusele innukalt hinnanguid. Nüüd tuletas Paulus neile meelde, et olulisim küsimus on siiski vaimulik seisund.
　Meiegi oleme kärmed hindama teiste vaimulikkust, unustades samal ajal oma vaimuliku seisundi. Jumal hindab igaüht. Igaüks seisab üksi Jumala ees.

See ei tähenda, et meil kristlastena ei ole võimalik noomida teisi patu pärast (Mt 18:15–18). Kui jääksime ootama, et saame täiuslikeks ja alles siis oleme valmis teisi suunama, ei juhtuks seda iialgi.

Paulus ei õhuta korintlasi – kõnelematagi hilisemate aegade kristlastest – pidevale enese läbikatsumisele. Ta soovib esitada vaid ühe, tähtsaima küsimuse: Kas sa oled Kristuse oma? Kui mitte, siis sa ei pea läbikatsumist vastu. Seega ei kõnele salmi 5 lõpp sellest, kuidas meile tundub, vaid sellest, milline on meie suhe Kristusega.

Kas Kristus on „meie sees” ehk „meie keskel” (mõlemad tõlked on võimalikud ja mõlemale leidub tuge ka mujal Uues Testamendis, vaata ka Kl 1:27)?

„Kristus teie keskel” kõneleb sellest, et Kristus elab koguduses. Lk 17:20–21 kõneleb Jeesus sellest, et Jumala riik tuli temas maailma, inimeste keskele.

„Kristus teie sees” kõneleb Kristuse elamisest üksikus kristlases. See tõlge on olnud armas eriti paljudele äratuskristlastele. Selle tõlgenduse toeks saab võtta Ap 17:27–29 ja Gl 2:20.

Kui peaksin siin valima ühe neist kahest tõlkevõimalusest, valiksin „Kristus teie sees”, sest Paulus kõneleb enese läbikatsumisest, seega üksikust kristlasest, mitte kogu kogudusest.
　Vahest mõtles Paulus mõlemale võimalusele. Kumbki on ju tõsi: Kristus elab ju nii üksikus kristlases kui ka koguduses.

Salmis 7 tuletab Paulus korintlastele meelde, et kui nad parandavad meelt, ei pea ta näitama Korintoses oma väge ja tugevust. Siis võiks küll mõni süüdistada Paulust tühjas hirmutamises (võrdle salmid 1–4), aga see ei võta Paulusel tükki küljest, kuna küsimus ei ole Pauluse aus, vaid selles, et Jumala tahe võiks Korintoses teoks saada (salm 8, võrdle Rm 9:3). Korintlaste meeleparandus oli Paulusele ka palveteema (salm 9).

See lõik tuletab meile meelde, et on võimalik usust loobuda. Saab minna oma teedele, ära Kristuse juurest. Siis jäädakse viimses kohtus hätta.

Lõputervitus (2Kr 13:11–13)

Veel kord kutsub Paulus korintlasi tema manitsust vastu võtma.

Kuidas Paulusel läks? Kas tema kiri võeti vastu või mitte? Ap 20:2–3 jutustab Luukas, et Paulus viibis oma kolmandal külaskäigul Korintoses kolm kuud. Nii pikk külaskäik ei oleks olnud kindlasti võimalik, kui Pauluse ja Korintose kristlaste suhted ei oleks olnud korras. Ka selle kirja säilimine kõneleb selle poolt, et see saavutas Pauluse loodetud tulemuse.

Püha suudlus (salm 12, vaata ka 1Kr 16:20) on mõnedes kirikutes endiselt kasutusel. See kaasneb armulauaga. Mõnedes kirikutes on see asendatud kätlemisega (mida kasutatakse ka mõnedes Soome ja Eesti kogudustes). Püha suudlus on sügava osaduse märk. Jeesus õpetas, et ei saa olla tõelist osadust Jumalaga, kui osadus teiste kristastega on katkenud (Mt 5:21–16).

„Kõik pühad” (salm 12) tähendab kogudust, millest Paulus oma kirja saatis. Makedoonia (2Kr 7:5–7) kogudustest tõenäoseim on Filippi.

Salmi 13 tuntakse ka „apostliku õnnistusena”.

Tihti väidetakse, et Piiblis ei leidu kolmainuõpetust. Ei leidu seal ka ristimis- ega armulauaõpetust, küll aga leiduvad Piiblis ristimine, armulaud ja Kolmainsus. Uues Testamendis on palju kohti kus Kolmainsuse kõiki kolme persooni mainitakse üksteise järel, vaata näiteks: Mt 28:18–20; Rm 8:8–11; 15:16; 2Kr 1:21–22; Gl 4:6; Ef 2:18–22; 4:4–7 ja Tt 3:4–7. Ilma usuta kolmainsasse Jumalasse ei oleks olnud võimalik nii kirjutada.
　Kolmainsust peetakse piiriks, mis määrab, millal on tegu kristliku ristimisega. Kristlik on ristimine Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse (võrdle Mt 28:18–20), ja seda ei uuendata, kui inimene siirdub ühest kirikust teise. Seevastu muud ristimised ei ole kristlikud ja neist religioonidest tulevad inimesed ristitakse kristliku ristimisega.

Kolmainsuse persoonidest esimesena nimetab Paulus Kristust. Usk Kristusesse on ristiusu tuum. Arm on õpetuse alus.

„Kristuse arm” on kogu kristliku usu kokkuvõte.