Pauluse kiri galaatlastele 6 internetis (Piibel.net)

Üksteise koormate kandmine (Gl 6:1–10)

Eelnevalt on Paulus kirjutanud, kuidas peaksid kristlased elama Püha Vaimu juhtimisel. See juhtimine on vajalik kahel põhjusel:

1. Meis on endiselt isekust ja lihahimusid. Meie ise ei oska ega suuda elada selle iseka loomusega ilma Püha Vaimuta.

2. Jumal ja Püha Vaim on meist kõrgemal. Ka ilma iseka loomuseta peaksime alistuma Jumala tegevuse objektideks.

Nüüd kirjutab Paulus, kuidas peaks need, keda juhib Püha Vaim, koguduses talitama.

Kui koguduses kohtutakse inimesega, kes ei ela õigesti, tuleb talle öelda, mis on valesti. See parandamine ja kõnelemine peab toimuma tasase vaimuga. Selle taustaks on kristlaste tegutsemine Püha Vaimu viljade toel, milleks on pikk meel, lahkus ja headus (Gl 5:22–23). Sedasama pikka meelt on Jeesus Kristus osutanud ja osutab kogu aeg meie vastu. Nii võib öelda, et inimesi pika meelega ja sõbralikult parandades me talitame samamoodi nagu Kristus. Sõbralik ja armastav meel kannab ka teiste koormaid, täites samas Kristuse seadust. Ristile minnes on Kristuski kandnud meie koormat.

Paulus hoiatab, et ei satuks kiusatusse ka need, keda juhib Püha Vaim. Liha ehk iseka meele tõttu varitseb iga kristlast oht kalduda samadesse pattudesse, mida teeb üleastuja. Samas varitseb oht kalduda teist parandades talitama liha järgi ehk fanaatiliselt, vihaselt ja vaenulikult (Gl 6:1–2).

Ohuks on ka see, et ülendame endid teistest kõrgemale. See ei sobi, sest kõik hea, mis kristlases toimub, on Püha Vaimu saavutus ehk vili. Püha Vaim tegutseb igas inimeses erineval moel ja osa neist inimestest on vastpöördunud, kelle elu kristlastena ei ole veel tingimata esile pääsenud. Nii ei saa hakata võrdlema, mida keegi on korda saatnud. On parem vaadata vaid seda, mida Püha Vaim on juba saavutanud ja mida tuleb veel oma elus lasta Kristusel toimetada (Gl 6:3–5).

Teha erineval viisil head kõigile inimestele on nende ülesanne, keda juhib Püha Vaim. Eriti tuleb teha head neile, kes õpetavad Jumala sõna. Teisest küljest tuleb osutada headust kõigile usklikele vendadele, unustamata kõiki inimesi.

Kõige selle hea tegemise eesmärk on saada saaki: isekad inimesed viljelevad isekust, Vaimu põllule külvajad annavad omalt poolt Vaimu vilja ja kasvatavad saaki. See saak võib olla uute inimeste pöördumine, armastuse lisandumine andjas eneses või headuse objektides. Nii saavad Püha Vaimu anded tugevamaks ja neid saab parandada igavese eluni.

Lõppsõna (Gl 6:11–18)

Lõppsõnas võtab Paulus kokku, mida olulist ta selles kirjas on kirjutanud: oma isiklik mure galaatlaste pärast, ümberlõikamise vältimine ja Kristuse rist.

Kirja lõpu kirjutas Paulus oma käega. Üldiselt kasutati selliste kirjade puhul kirjutajat, kes kirjutas dikteerimise järgi. Ka selle kirja algusosas on kasutatud kirjutajat, kuna kirjade kirjutamine oli aeglane protsess. Üldiselt olid Pauluse kirjade lõpus oma käega kirjutatud viimased laused. Nüüd rõhutab Paulus viimaseid sõnu, kirjutades need suuremate tähtedega kui kirjutaja ja teiste oma

kirjadega võrreldes pikema omakäelise tekstina. Nii antakse kirja lugejaile eriline meeldetuletuus kirja teemade tähtsusest.

Ümberlõikamine ja selle tehalaskmine on olnud üks kirja peateemasid, kuna see on märgatav samm Moosese Seaduse täitmise suunas. Paulus ütleb ümberlõikamise pooldajate kohta kolme asja:

1. Ümberlõikamise kaudu püüeldakse kuulsust inimeste seas ja seda, et neid taga ei kiusataks. Rooma riigis olid juudid saavutanud kindla ühiskondliku positsiooni – nende religioon oli ametlikult aktsepteeritud. Ümberlõigatuid ei kiusataks ühiskonna poolt nii ägedasti. Teisest küljest ei kiusaks juudidki kristlasi nii kergesti, kui nad ümber lõigataks.

2. Ka ümberlõikamise pooldajad ei täida Seadust. Paulus kui variseride rühmituse liige teab, mida nõuab Seaduse täitmine. Selle kirja alusel olid need valeõpetajad rõhutanud näiteks kalendrivagadust ehk teatavate pühade tähistamist. Nii olid nad jätnud tähelepanuta paljud muud Moosese Seaduse ettekirjutused. Selline valikuline täitmine ei ole kooskõlas Moosese Seaduse põhimõtetega.

3. Valeõpetajad kiitlesid muude asjade üle kui Paulus. Need õpetajad tahtsid saada võitu Pauluse talitusviisi üle. Kui ümberlõikamise eestkõnelejad võidu saaksid, saaksid nad selle üle kiidelda. Paulus kiitleb aga Kristuse risti üle.

Paulus rõhutab lõppsõnas Kristuse risti. Ristisurm oli valus surm. Samas oli see häbistav karistus – hukkamõistetuid häbistati avalikult. See, kes oli varem Kristuse kogudust taga kiusanud, on tohtinud tulla Jumala osadusse – temagi au on ristil taastatud. Sellepärast kiitleb Paulus häbiväärse risti üle. Ainult Kristuse häbi kaudu on temagi au taastatud. Pärast au taastamist on teda kutsutud isegi teenima Jumala hinnatud apostlina.

Ehkki Paulust tabab evangeeliumi kuulutamise tõttu tagakiusamine ja häbistamine, peab ta evangeeliumi kuulutamist auasjaks. Sellepärast on kogu maailm talle Kristuse ristis risti löödud. Selle risti kaudu tuleb ka mingi suurem au. Seda võib näha juba selles, et inimene on Kristuse ristil tehtud töö läbi uueks loodud. Kristus elab kristlases Püha Vaimu kaudu ja see on suur au. Ka neile, kes elavad kirjas antud juhiste kohaselt, saab osaks rahu ja halastus.

Evangeeliumi pärast on Paulus saanud kogeda nii palju tagakiusamist, et see on nähtav ka tema ihus. Sellepärast on Pauluse armid tõenduseks, et ta on õige apostel ja risti kuulutaja. Pauluse sõnadega:

„Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga! Aamen.”