Pauluse kiri galaatlastele 4 internetis (Piibel.net)

Tagasi algusse (Gl 4:8–20)

Paulus on põhjendanud mitmeti, et Jeesuse Kristuse töö on kristliku elu alus. Nüüd ta kutsub galaatlasi üles seda uskuma. Sellega seoses kirjutab Paulus jälle oma esimesest kohtumisest galaatlastega. Ta kutsub galaatlasi üles naasma evangeeliumi algallikaile.

Paulus on eelnevalt kõnelnud orjusest, mis lähtub Seaduse täitmisest. Ta jätkab sedasama teemat, viidates galaatlaste varasemale usule enne, kui Paulus jõudis nende juurde. Galaatlased teenisid vääri jumalaid õige Jumala asemel. Tänu Pauluse tööle olid nad õppinud tundma tõelist Jumalat. Paulus kurdab, et ta on võib-olla teinud tühja tööd galaatlaste keskel, kuna nad on hakanud libisema samas suunas, kust nad varem olid lahkunud (Gl 4:8–11).

Religioonidele on omane püüd meeldida mõnele jumalusele. Üks viis jumalusele meeldida on järgida erinevaid ohvrikombeid teatava kalendri või korra järgi. Siis võidakse olla kindlad, et objektiks olev jumalus jääb selle inimese vastu heatahtlikuks. Valeõpetajate juhatusel peavad galaatlased oma eesmärgiks tähistada Moosese Seaduse erinevaid pühi. Iseenesest ei ole pühades midagi valet. Ometi paljastab Pauluse tekst, et galaatlased olid hakanud neid pühi hoolega pidama. Teiste sõnadega: pühade pidamine oli saanud neile sisust ja Kristusest tähtsamaks. See pühade hoolikas pidamine nõuab mh taevakehade jälgimist. Seegi viitab mõttele, et nad olid naasnud algainete juurde. Sõna „algained” (soome keeles „algjõud”) võib viidata ka sellistele taevakehadele.

Moosese Seaduse ettekirjutused ei ole kristlastele siduvad – need ei ole Jumalale kõlbamise tingimus. Kristlasele on Kristus ainus eeldus, et kõlbaksime Jumalale. Tema on andnud ohvri ja uue jumalateenistuse korra Moosese Seaduse asemele. Kristus ise on kõik ja palju rohkem kui Moosese Seadus ning selle kehtestatud jumalateenistuse kord. Sellepärast on ka Moosese Seadus nõrk ja hale algaine evangeeliumiga võrreldes.

Paulusel on eriline palve: ta loodab, et galaatlased saavad tema sarnasteks (Gl 4:12–20). Paulus ei pea silmas ilmselt seda, et ta oli Galaatia maakonda jõudes nõrk. Pigem on Pauluse palve taustaks mõte, et galaatlased on endiselt Paulusele armsad. Galaatlased ei saanud mõelda teisiti, kuna alguspeatükkide tekst oli nii võimas. Galaatlastele armastust osutades loodab Paulus, et galaatlased osutavad omalt poolt sõprust ja armastust Pauluse vastu.

Selle sõpruse ja armaastuse väljendusvormiks oli esimesel korral galaatlaste ind teenida Paulust, ehkki ta oli kehaliselt nõrk. Kreeka keeles võib kehaline nõrkus tähendada haigestumist või füüsilise vägivalla põhjustatud seisundit. Paljudes kohtades on Paulus saanud kogeda vägivalda. Apostlite tegudes ei ole viiteid Galaatia aegsest vägivallast. Sellepärast on üsna võimalik, et Paulusel oli tõesti haigus. Mõned teadlased arvavad, et galaatlaste soov anda silmadki oma peast viitab silmahaigusele. Sellest hoolimata ei ole mingeid kindlaid andmeid Pauluse haiguse olemusest.

Paulus soovib, et galaatlased osutaksid Pauluse vastu sõprust ja armastust, uskudes sõnumisse, mis Paulus oli toonud. Juba esimesel korral kuulutas Paulus sama evangeeliumi, millest ta oli andnud tunnistuse selles kirjas ja veel isikliku eeskuju kaudu.

Sellest sõprusest ja armastusest Jeesuses Kristuses on valeõpetajad püüdnud galaatlasi lahutada. Sellepärast pidi Paulus nüüd neile põhiasjadele mitmel viisil ja paljude näidetega tähelepanu juhtima. Ta peab neid justkui valusasti uuesti sünnitama ja tooma nad lähedasse suhtesse Jeesuse Kristusega. Ta loodab isegi leida õiget, armastavat hääletooni, mis võiks galaatlasi veenda.

Pärast seda esitab Paulus jälle ühe näite Seadusest ehk Moosese raamatuist, mida juudid nimetasid Seaduseks. Samas ta jätkab üleskutset galaatlastele.

Aabrahami pärijad (Gl 4:21–31)

Paulus oli juba varem põhjendanud Aabrahami näitega, et kristliku elu alus ei ole Seadus, vaid usk Jeesusesse Kristusesse ja seega usk Jumala tõotustesse. Nüüd tõstab Paulus esile Aabrahami järeltulijad ja nende emad. Nii ta jätkab põhjendamist, et evangeelium on ainus õige viis, millele oma elu rajada.

Juudid nimetasid Moosese raamatuid Seaduseks. Sealt võtab Paulus näitena Aabrahami kaks poega ja nende emad (Gl 4:21–28; 1Ms 15–16; 21). Paulus tõstis juba varem esile Jumala tõotuse Aabrahamile: „Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.” (Gl 3:6; 1Ms 15:6) Selle tõotuse keskmeks oli Jeesus Kristus. Et Jeesus saaks sündida Aabrahami järeltulijana, pidi Aabrahamile sündima poeg.

Tõotuse järgi Aabrahamile sündinud poeg Iisak sündis alles 14 aastat pärast Aabrahami esimese poja Ismaeli sündi. Juba enne Ismaeli sündi oli Aabraham oodanud aastaid Jumala tõotuse täitumist. Lootusetus olukorras nõustus ta Saara ettepanekul sigitama lapse orjatar Haagariga. Orjatariga saadud laps oli järeltulija loomuliku korra ehk loomulike eelduste alusel. Iisaki saamine toetus aga tõotusele. Kui Iisak sündis, oli Aabraham juba 100 ja Saara 90 aastane. Nii ei olnud neil võimalust saada last loomulikel eeldustel. Kuna Jumal oli tõotanud Aabrahamile järeltulija, sündis ime ja Jumal ületas loomulikud eeldused.

Juutidele oli Aabraham tähtis isik. Sellest hoolimata rajasid nad paljud asjad loomulikele, füüsilise maailma eeldustele. Nad võisid mõelda, et neile kui Aabrahami sugulastele oli antud teistega võrreldes teatud eeliseid. Tänu sellele võisid nad tõsta endid ka teistest kõrgemale. Pauluski tõstab Filippi kirjas esile oma loomulikke eeldusi, öeldes neist küll lahti Kristuse pärast (Fl 3:4–6/7–11).

Juudid, kes ei näe Jeesuses Kristuses Jumala antud loomulikke võimeid ületavat lahendust, ei ela Aabrahamile antud tõotusest. Sellepärast võrdleb Paulus praegust Jeruusalemma ehk juute Haagariga, kellele sündis laps loomulike võimete alusel. Selline võrdlus oli paljudele juutidele kindlasti üsna solvav. Haagari võrdlemine Siinai mäega ehk Seaduse andmise kohaga oli kindlasti veel solvavam. Sarnasus Haagari ja Seaduse vahel on selles, et ka Moosese Seadus annab eristaatuse esimesena sündinule. Esiklapse saamine oli tõend mehelikkuse esimesest viljast ehk füüsiliste ja loomulike võimete olemasolust (5Ms 21:15–17). Teisest küljest ei ole seaduse täitmiseks olemas mingeid erilisi Jumala antud eeldusi – selle täitmine sõltub üksikisiku enese võimekusest. Juudid võisid küll mõelda, et neile oli antud eriline võimekus seda täita. Tõotus aga toetub loomulikest eeldustest erinevale korrale.

Aabrahamile antud tõotus on palju suurem kui võimalused vaid loomulike võimete alusel. Jumala tõotused ületavad selle füüsilise elukorralduse, kuna siin tegutseb Jumal ise.

Need inimesed, kes on rajanud oma elu loomulikele eeldustele, on alati kiusanud taga inimesi, kes on toetunud Jumala tõotustele ja Jumala tegevusele. Nii oli juba Aabrahami kahe pojaga, oli enne seda ja on ka tänapäeval (Gl 4:29–31).

Teksti järgi kiusas Ismael Iisakit. Vanas Testamendis mainitud Ismaeli irvitamist ehk naermist on traditsiooniliselt tõlgendatud ägedama tegevusena, mitte üksnes halvakspanuna. Nii talitab ka Paulus selles tekstis. Halvimal juhul võis see tähendada isegi vibupüssist laskmist Iisaki lähedale. Halvakspanus ja irvitamises on siiski juba tõelise vaenu seeme. Esimeses Moosese raamatus on rohkesti näiteid, kuidas esiklaps ehk loomuliku korra järgi esimesena sündinud laps kiusas järgmist last taga või vihkas teda. Esimene selline näide on Piiblis Kain, kes tappis Aabeli (1Ms 4:1–8).

Kristlaseks pöördunud Paulus oli kogenud väga ägedat tagakiusamist. Samas ta taipas, kuidas ta ise oli oma võimeid usaldades kristlasi taga kiusanud – kristlasi, kes olid Aabrahami järeltulijad tõotuse järgi.

Loomulikele võimetele rajatud mõtteviisile ei ole kohta kristlikus elus. Sellisteks näideteks on oma võimete usaldamine või oma rahva ja kultuuri üleoleku rõhutamine suhtes Jumalaga. Sellepärast tõstab Paulus esile ka orjatari minemaajamise mõtte. Seadusele rajatud eluviis ei kuulu kristliku elu juurde – kristliku elu kese on Kristus ja Jumala tegevus Kristuses.