Pauluse kiri galaatlastele 2 internetis (Piibel.net)

Pauluse näide usust Jeesusesse Kristusesse

Galaatiasse oli tulnud erinevaid valeõpetajaid, kes soovisid muuta õpetust, mille Paulus oli Galaatiasse toonud. Muudetud õpetuse keskmes oli mõte, et kristlased peaksid võtma Moosese Seaduse oma elu osaks. Nüüd, teise peatüki lõpus, tutvustab Paulus Seadust ja evangeeliumi kui kaht selgesti erinevat alternatiivi elada Jumala ees. Ta näitab selgesti, et Seadus ja selle käsud ei saa olla kristliku elu alus. Enne seda ta põhjendas, et otse Jeesuselt Kristuselt on temale antud autoriteet kuulutada evangeeliumi sellisel kujul, nagu ta seda esitab. Nüüd, teise peatüki lõpus, esitab Paulus isikliku näite usust Jeesusesse Kristusesse.

Alguspeatükkides mõistab Paulus hukka väärad õpetused evangeeliumist. Samas tõstab ta esile ühe Seadusega seotud olulise teema – Seaduse orjuse. Seaduse orjus kordub kirjas mitu korda (Gl 2:4; 4:1–7,9; 5:1). Kogu aeg kirjutab Paulus, et oma elu ülesehitamiseks on kaks alternatiivi: Seadus või evangeelium. Enne oma isiklikku näidet kordab Paulus kolm korda mõtet, et me kõlbame Jumalale mitte Seaduse tegude pärast, vaid evangeeliumi pärast. Sõna „õigus” tähendab kõlblikkust Jumala ees. Asja mainimine kolm korda ühes salmis tähendab, et teema on väga oluline. Asja tähtsust annavad edasi ka need paljud näited, mida ta esitab peatükkides 3–4. Nüüd pääseme kirja peateema juurde.

Selles kontekstis võttis Paulus juudi vennad ja õed eeskujuks, milline valik tuleb teha. Ta kirjutas:

„Meie oleme sünnilt juudid ega ole patused paganate seast, aga teades, et inimene ei saa õigeks Seaduse tegude kaudu, vaid ainult usu läbi Kristusesse Jeesusesse, siis oleme ka meie uskunud Kristusesse Jeesusesse, et saada õigeks usust Kristusesse ja mitte Seaduse tegude kaudu, sest Seaduse tegude kaudu ei mõisteta õigeks ühtegi inimest.”
(Gl 2:15–16)

Selles tekstis on rõhk sõnal „meie”, pidades silmas juute. Juudi apostlid, kaasa arvatud Paulus, olid ehitanud oma elu ja kõlblikkuse Jumala ees üles evangeeliumile. Selle näiteks on tema ise ja tema eeskuju. Selle isikliku eeskujuga oli seotud Pauluse enese elu juudina.

Galaatia kristlased olid kindlasti jahmunud sellest tekstist, mis Paulus kirjutas. Ta mainis kaks korda, et oli kiusanud taga Jumala kogudust. See tagakiusamine oli näide, kuidas inimene võib minna eksiteele, kui ta tahab rajada oma elu Seadusele. Samas on see eeskuju, et galaatlasedki rajaksid oma elu evangeeliumile, mitte Seaduse täitmisele (Gl 1:13–14,23–24).

Selles kontekstis esitab Paulus oma näite alusel, milline suhe on tal Kristusega. Evangeeliumi keskmes on kirja algusest peale olnud Kristus, kes on end ohverdanud ristil (Gl 1:3–4). Nüüd esitab Paulus oma suhet selle Kristuse tööga, mille keskmeks on Kristuse rist. Seda risti löödud Kristust on Paulus kuulutanud ka Galaatias. Risti löödud Kristus oli keskmeks ka siis, kui ta kuulutas esimest korda Korintoses (Gl 2:19–20; 3:1; 1Kr 1:17,18,23–24; 2:2). Nii võib ütelda, et Pauluse antud isiklik tunnistus kõneleb millestki väga olulisest Pauluse teoloogias. Samas kõneleb see, kuidas usub autoriteetne apostel Jeesusesse Kristusesse. See kuulub Pauluse näidete hulka Galaatia kirjas sellest, kas kristlane peab rajama oma elu Seadusele või on elu aluseks evangeelium. Paulus kirjutas:

„Sest ma olen Seaduse läbi Seadusele surnud, et elada Jumalale. Ma olen ühes Kristusega risti löödud; nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Ma ei taha tühistada Jumala armu, sest kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud.”
(Gl 2:19–21)

Pauluse tekst on üsna tihe ja selles on eri teemasid, mida ta käsitleb laiemalt hiljem Galaatia kirjas ja/või erinevates kirjades.

1. Seadus põhjustas Pauluse vaimuliku surma. Varem rajas ta oma elu Seaduse täitmisele. Üles tõusnud Kristusega kohtudes sai ta teada, et oli vastu pannud Jumala tegevusele ehk üle astunud esimesest ja samas tähtsaimast käsust. Moosese Seaduse järgi järgneb sellele üleastumisele surm. Hiljem käsitleb Paulus oma kirjas Seaduse tähendusi, millest üks on kohtu kuulutamine inimestele (Gl 3:19–4:7).

2. Sõnad „Ma olen ühes Kristusega risti löödud” kõnelevad väga lähedasest suhtest Kristusega. Ehkki Paulus on jõudnud arusaamiseni, et ka tema on hukka mõistetud, tohib ta usu kaudu olla Kristuse läheduses. Kristus tuleb sellesse kohtusse Paulusele appi. Kristus selles läheduses toob kohtu asemele oma läheduse, armastuse ja armu.
   　Kristuse töö tähendusest kõneldakse Galaatia kirjas mitmel viisil. Kõigist neist näidetest võib mõelda ka kui Pauluse isikliku näite osast. Kristus sai Seaduse needuseks, et meie saaksime vabastava kohtuotsuse Seaduse needusest (Gl 3:13). Pisut hiljem kirjutab Paulus, kuidas Jeesus sündis naisest Seaduse alla lahti ostma seadusealuseid (Gl 4:4–5). Ehkki neis näidetes kõneldakse Kristuse tööst ristil, on seesama armastav hoiak endiselt olemas. Ehkki Kristus elab juba taevas, on tal risti töö tõttu siiski sama hoiak, nagu tal oli ristil. Sellest hoiakust jutlustas Paulus Galaatias. Sama toimub kõigis neis olukordades, kus kõneldakse Kristuse ristist. See suur armastus tuuakse inimestele kõnedes ja kirjutistes, et nad selle usus vastu võtaksid. Sama hoiakut ja lähedust tohime uskuda ja usaldada ka täna (Gl 2:19–20; 3:13; 4:4–5; Rm 8:31–34,38–39).

3. Kristuse ligiolu sünnitab hukkamõistetus alati midagi uut – Kristus elab tema sees. Sama Kristus, kes on kandnud ristil inimkonna kõiki probleeme, sünnitas uut Pauluses ja sünnitab ka sinus. Pauluse omad püüdlused elada Jumalale meelepäraselt lõppesid hukkamõistuga. Olles hukka mõistetud ja kõik kaotanud, on tal elule uus alus – Kristus, kes armastab teda ja on andnud enda Pauluse eest. See Kristus sünnitab samas uut elu, mille najal saab elada Jumala tahte kohaselt (Gl 3:1–5; 4:4–7; 5:22–25).

4. Ehkki Kristus elab kristlases, sünnitades uut ja Jumalale kõlblikku tegevust, ei ole elu probleemideta. Inimeses on endiselt probleemseid mõtteid ja himusid, mis sünnivad inimese patusest loomusest. Seda mainib Paulus oma esimeses näites vaid lühidalt. Ta kirjutas, et elas lihas (mõnes tõlkes „ihus”). Patuse loomuse tõttu on ka kristlane jagunenud kaheks ning vajab alati Kristuse armu ja armastust. Pauluse puhul tähendas see, et Kristus oli teda armastanud, ehkki ta oli kristlasi taga kiusanud. Hiljem kirjutab Paulus selles kirjas üksikasjalikumalt, kuidas on inimese loomuses see patune pool ehk liha. Viiendas peatükis juhib Paulus tähelepanu, et Püha Vaimu kaudu uuenenud inimene on pidevas sõjaseisundis oma patuse loomusega (Gl 5:13–26).

5. Päris lõpus naaseb Paulus Galaatia kirja peateema juurde: kas elu tuleb rajada Seadusele või evangeeliumile. Paulus ütleb, et kui elu aluseks on Seadus, on Kristus asjata surnud. Seda on ta põhjendanud juba oma näite kaudu.

Nii on käsitletud Pauluse enese näide, mida tähendab elada kristlasena. Selle aluseks on Jeesuse Kristuse töö ristil. Sedasama evangeeliumi kuulutas Paulus Galaatias, kui ta seal kirja lugejatega esimest korda kohtus. Siis nad võtsid usus selle evangeeliumi vastu. Sellesse olukorda naaseb Paulus järgmises näites.