Pauluse kiri galaatlastele 1 internetis (Piibel.net)

Paulus kui evangeeliumi õpetaja

Peatükkides 1–2 tõstab Paulus esile, et ta on evangeeliumi õpetaja ja apostel. Paulus pidi seda tunnistama sellepärast, et Galaatiasse oli tulnud valeõpetajaid, kes segasid evangeeliumisse Moosese Seaduse täitmist. Valeõpetajad mõtlesid, et iga kristlane peaks laskma end vähemalt ümber lõigata ning järgima Moosese Seadust toidureeglite ja usupühade osas (Gl 2:11–13; 4:9–11; 5:2–4; 6:12–13). Vaid nii sai nende õpetajate järgi olla õige kristlane. Kuna valeõpetajad püüdsid Pauluse toodud õpetust kõrvale tõrjuda, pidi ta nüüd kinnitama galaatlastele, et tema on õige õpetaja. Selle kinnituse juurde kuuluvad alguspeatükkides järgmised asjad:

1. (Gl 1:1–5)

Paulus ütleb, et ta sai apostli ameti otse Jeesuselt Kristuselt ja Jumalalt Isalt. Samas ütleb ta, et evangeeliumi keskmes on Jeesuse tegu – selle Jeesuse, kes ohverdas end meie kurjade tegude pärast. Selle Kristuse on Jumal Isa äratanud üles surnuist. Algussalmides kordub ka Pauluse iga kirja alguses olev armu ja rahu tervitus.

2. (Gl 1:6–10)

Paulus heidab galaatlastele ette, et nad on ära pöördunud õigest evangeeliumist. Samas mõistab ta karmide sõnadega hukka need, kes kuulutavad väära evangeeliumi – eriti need, kes olid tulnud Galaatiasse asju segaseks ajama. Samas ütleb ta, et eksimine evangeeliumi sisus on saatuslik. Seega kõneldakse kirjas eriti tõsistest asjadest.

3. (Gl 1:11–24)

Esimene mõte selles lõigus on see, et evangeelium ei vasta inimeste mõistusele. See tähendab, et inimene ise ei saa oma leidlikkuses evangeeliumi välja mõelda ega isegi mitte mõista. Selle tõestuseks on omalt poolt see, et Paulus oli kristlasi taga kiusanud. Ta oli kuulnud kõneldavat Jeesusest ja evangeeliumist, aga kiusas siiski taga õige õpetuse pooldajaid. Seda ta mõistis alles Jeesusega kohtudes: selleks oli vaja Jeesuse otsustavat sekkumist.

Olles pöördunud, oli Paulus saanud evangeeliumi ja ülesande otse Jeesuselt, mitte inimestelt. Teda oli kutsutud samamoodi nagu teisigi apostleid. Nii on Paulusele ülesande andmine volitustelt suurem ja usaldusväärsem kui tema vastastel. Tänu selle ülesande saamisele oli Paulus tegutsenud kohe pärast pöördumist ka Araabias ilma eraldi kutseta.

4. (Gl 2:1–10)

Alles 14 aastat pärast Pauluse pöördumist peetakse koosolek, kus Paulus selgitab, milline on tema kuulutatud evangeelium. Samuti oli Peetrus selgitanud, kuidas tema oli kuulutanud evangeeliumi paganaile (Ap 11,15). Pauluse puhul oli tegu pikema tööga paganate keskel, kuna Peetrus oli alles alustanud seda tööd. Jeruusalemma autoriteedid mõistsid sel kohtumisel, et Paulusele oli antud suur ülesanne kuulutada evangeeliumi paganate seas. Koosolekule oli imbunud valevendi, kes soovisid panna neid kuulutama ka Seaduse orjust (Gl 2:4). Seesama rühm on hakanud nüüd ringi käima eri paigus, olles ka Galaatia probleemide taga.

5. (Gl 2:11–14)

Tõenduseks, et Pauluse evangeelium on õige evangeelium, võib ta vajadusel vastu astuda ka Peetruse tegevusele. Kui Peetrus talitas valesti, lähtudes väärast evangeeliumist, juhtis see ka teisi valesti talitama. Samamoodi meelitatakse nüüd Galaatia kristlasi vääras suunas ja Paulusel on õigus olukorda parandada.

Nii on Paulus tõendanud, et tema evangeeliumil on suurem autoriteet, ja selle aluseks on tema ülesande saamine otse Jeesuselt Kristuselt.

Pauluse autoriteeti seatakse küsimärgi alla tihti mitmel viisil: 1. Seda võidakse pidada vähemväärtuslikuks, võrreldes teiste Piibli raamatutega. 2. Osa Pauluse tekste peetakse vaid oma aja toodanguks. 3. Halvimal juhul loobutakse üldse Pauluse tekstidest.

Kuna Pauluse ülesanne on otse Jeesuselt ja me usume, et Püha Vaim on mõjustanud seda kirjutamisprotsessi, peavad Pauluse kirjad olema meile autoriteetsed (2Tm 3:16–17; 1Pt 1:12; 2Pt 1:19–21). Alati me ei mõista kõike, mida Paulus kirjutab. See aga tuleneb meist endist, mitte niivõrd Pauluse tekstidest.

Oma autoriteeti põhjendades on Paulus kirjutanud oma isiklikust suhtest Kristusega. Selle näite keskmes on risti löödud Kristus. Sellest näitest järgmise pealkirja all.