Johannese evangeelium 9 internetis (piibel.net)

Üheksas peatükk on meile juba tuttavliku ülesehitusega. Johannes räägib esmalt imeloo, kuid erinevalt sünoptikutest ei jätka ta kohe järgmise sündmuse kajastamisega. Selle asemel annab ta eelnevale sündmusele vaimuliku tähenduse. Kui käesolev Jeesuse imetegu on pimeda mehe tervendamine, siis ülejäänud peatükk tegeleb vaimuliku pimedusega.

Kes on süüdi? (Johannese 9:1-7)

Levinud juudi mõtteviis oli, et haiguse ja ebaõnne põhjuseks on peaaegu alati patt, mille eest Jumal patustajat karistab. Seda silmas pidades kujutasid need, kes olid pimedana sündinud, endast üht huvitavat teoloogilist dilemmat: kelle patu pärast pidid nad kannatama, kas iseenda või kellegi teise? Rabid seletasid, et Eesav tegi pattu juba oma ema üsas ning tõmbas sellega Jumala viha enda peale. Selle arusaama kohaselt osales loode juba oma ema üsas ebajumalateenistusel, kui tema vanemad kummardasid ebajumalaid.

Mida ütleb Jeesus selle kohta, mis on kannatamise põhjuseks? Siinkohal ei võta Jeesus ette patu ja selle karistamise küsimust uurida (Jh 5:14) ning ilmselgelt ei ole võimalik seda lõiku tolle probleemi lahendamiseks kasutada. See, mis sündis, on üks eriline juhtum, milles pidi avalduma Jumala suurus. Edasi juhitakse meie tähelepanu seoses nägemise ja pimedusega sõnadele pimedus ja valgus (või öö ja päev). Kuigi Jeesus teadis, et ta riskib oma eluga (otse loomulikult oli taas hingamispäev), hakkas ta ometi pimedat meest terveks tegema. Päev on lühike ning on vaja usinasti tegutseda. Veel üks prohveteering (Jesaja 35) läheb täide sellega, et pime mees saab oma nägemise tagasi.

Selgitused (Johannese 9:8-34)

Pimeda mehe tervendamine paneb inimesed tõeliselt imestama ning nad püüavad sellesse loose mingit selgust saada. Kuigi küsimused näivad keerlevat pimedana sündinud mehe ümber, on tegelikult nende keskmes Jeesus ning tema identiteet. Esmalt tunnevad naabrid ning seejärel juuresolijad lihtsalt imestust selle üle, mis sündis, suutmata sellest aru saada. Rahvale kõige lähemad õpetajad olid variserid, kelle poole inimesed selgituse saamiseks pöördusid. Variserid juhtisid tähelepanu mitte imele endale, vaid tõsiasjale, et Jeesus tegi imeteo hingamispäeval ning rikkus seega nende meelest Moosese seadust. Ometi oli mõnedel taipu imestust tunda, kuidas küll Jumal siis Jeesust kuulda võttis, kuna üldiselt usuti, et Jumal ei kuule patuste palveid. Tervendatud mees ise oli kindel, et Jeesus on prohvet.

Lihtsaim lahendus oleks muidugi imetegu maha salata. Just seetõttu kutsutakse tolle mehe vanemad välja ning pannakse kahtluse alla, kas nende poeg ikka tõesti pimedana sündis. Kartes juute, olid nad väga napisõnalised, tunnistades kõigest, et see on nende poeg, kes sündis pimedana, kuid millestki muust ei olnud nad valmis rääkima. Oli võimalus, et neid heidetakse nädalaks, kuuks või lausa kogu eluajaks sünagoogist välja. Kolmeteistkümneaastaselt peeti juudi poissi võimeliseks ise enda eest seisma. Sellele viidates vabastasid tema vanemad ennast vastutusest. Nii pidi kord pime olnud mees taas ette astuma. „Anna au Jumalale!” on juutide pühalik nõudmine. Nüüd ei tasu valetada ega patust kaitsta! Sellele vaatamata küsib mees kõige ärritavama küsimuse, mida üldse on võimalik küsida: kui Jeesus on patune, siis miks Jumal teda kuulda võtab? Kui Jumal Jeesust kuulda võtab, siis miks variserid Jeesuse kohta midagi öelda ei oska? Need küsimused on nii keerulised, et variserid lõpetavad vaidluse sellega, et heidavad mehe sünagoogist välja.

Pime inimene näeb; need, kes näevad, on pimedad (Johannese 9:35-41)

Selle lõigu lõpus on kaks jutuajamist Jeesusega. Üks neist on inimesega, kes näeb; teine nendega, kes on pimedad. Meie suhtumine Jeesusesse määrab, kas meil on vaimulik nägemine või vaimulik pimedus.

Jeesus otsis sünagoogist välja heidetud mehe üles. Johannese evangeeliumis on vaid mõned tingimusteta usutunnistused. Üht neist võib kuulda nüüd tolle mehe suust, kes oli saanud nägijaks. Ta usub, et Jeesus Kristus on Inimese Poeg, tulevane kohtumõistja, ja ta kummardab Jeesust.

Mõned variserid on seal juures seismas ning Jeesuse karmid sõnad on suunatud neile. Vaimulik pimedus on juba iseenesest piisavalt halb. Kui aga inimene ise usub kindlalt, et ta on võimeline nägema, on olukord seda šokeerivam. Teisisõnu on piisavalt halb, et nad hülgavad oma ainsa aitaja, ent lisaks sellele on veel hullem, et nad tõesti arvavad, et nad ei vajagi mitte mingisugust abi. Vaimulik uhkus on halvim kõva südame vorm ning sellises olukorras inimestele on kohutavaks üllatuseks, kui Inimese Poeg end kogu maailma kohtumõistjana ilmutab.