Johannese evangeelium 10 internetis (piibel.net)

Johannese evangeeliumi 9. peatükk lõpeb Jeesuse ja variseride vahelise põgusa vestlusega. 10. peatüki algus liitub sellega nii lõdvalt, et 1200ndatel teksti peatükkidesse jagaja ei ole seda seost märganud. 10. peatükis jätkab Jeesus oma olemuse valgustamist võrdumite toel, mis räägivad lammastest ja karjasest. Side sünoptikute (näit. Mk. 6:34, Mt 9:36 ja Lk 15: 3-7) ja Vana Testamendiga on tihe.

Sündmuste liinid jäävad kõrvalossa. Igal juhul õpetab Jeesus nüüd Jeruusalemmas. Loo lõpupoole mainitakse templi õnnistamise püha. Ilmselt tuleb ka esimesi osi lugeda selle taustal.

160ndatel eKr laskis Süüria Kreeka taustaga suurkuningas Antiokhos Epifanes oma vägedel marssida Jeruusalemma. Ta tahtis ühendada templi- ja paganakultuse teenistuse ja keelas surmanuhtluse ähvardusel kesksed juudi kombed, muuhulgas ümberlõikamise. Osa juute oli soovinud sellist muudatust ning templi kõrgem juhtkond andis valitsejatele järele. Rahvas aga hakkas mässama. Kõigi hämmastuseks oli mässust kasu ja tempel õnnistati uuesti.

Templi uuestipühitsemise peol loeti tõenäoliselt Hesekieli kirja 34. peatükki. Seal on juttu Iisraeli rahva kõlbmatustest karjastest ja Jumal lubab ise oma lammaste eest hoolt kanda (Hs 34:11-16). See peatükk on selgelt messiaanlik. Jumal hoiab oma rahvast, läkitades nende keskele Taaveti soost pärit kuninga, nii nagu ta on lubanud, et rahvas saaks elada rahus Jumala poolt hoituna (34: 23-31). Nii avaneb Jeesuse kõne heast karjasest Vana Testamendi kaudu.

Jeesus on uks ja karjane 10:1-21

Jeesuse päevadel viidi lambad päeval karjamaale, aga toodi ööseks enamasti müüriga kaitstud aedikusse varju alla. Sellisesse lambatarasse aeti sageli mitme eri karjuse karjad. Jeesus eeldab oma võrdlustes, et lammaste aedikut valvati varaste kartuses. Hommikul tuli karjane aeda ja hüüdis oma karja. Tema lambad tundsid ta hääle ära ja läksid karjamaale. Jeesuse kõnes on kaks võrdlust kokku liidetud: Jeesus on lambatara uks ja lammaste karjane. Uurime neid mõlemaid:

Lammaste tara oli nende varjupaik. Kui keegi üritas sinna pääsemiseks üle aia ronida, tegi ta kahtlemata kurja ehk oli varas või rüüstaja. Õige sissepääs on ukse kaudu. Jeesuse sõnad karjaste kohta on öeldud tema kiriku vaatepunktist lähtudes. Ei ole juhus, et algkoguduse päevil oli „karjane” (pastor) koguduse juhataja üldine nimetus. Kristus ise pani karjase ametisse ja Püha Vaim on ajaloo vältel kutsunud oma karja hoidma neid, keda ta on tahtnud (näit Ap 20:28).

Keegi ei saa olla karjane kristlikule kogudusele, kui omaenda vahekord Kristusega ei ole korras. Kes üritab pidada karja eest hoolt, ise väravast sisse minemata, on ohtlik röövel ja karja hävitaja. Ta on nende sugulashing, kelle kohta Jeesus ütleb : „Kõik, kes on tulnud enne mind, on vargad ja röövlid, ja lambad ei ole neid kuulanud.” ( Jh 10:8). Muidugi ei mõtle Jeesus siin näiteks Moosest ja prohveteid, vaid valekristusi.

Lambakarjase elu ei olnud Jeesuse ajal mingi idüll, vaid tõsine töö. Sotsiaalse kuuluvuse järgi olid karjased ühiskonna alamkiht. Võrreldes ennast karjasega ei hõlju Jeesus tõesti pilvedes, vaid tõstab esile võimalikult argise ja ilma välise särata tegevuse. Just karjasetööd teeb üks halvasti, teine hästi. Valesti teeb seda see karjane, kes oma karjast ei hooli. Hästi teeb seda see, kellele tema kari on oma ja tähtis.

Kui Johannes kirjutab Jeesusest kui heast karjasest, on tal kahtlemata silme ees Vana Testamendi viited. Jeesus ei ole kõlbmatu karjane (Hs 34), kes laseb karja hävitada ja selle laiali ajada nagu võitlustes kaotanud iisraellased varasematel aegadel (1Kn 22:17). Ta armastab oma karja ja on valmis selle eest oma hinge ohverdama. Nõnda laskub ta alla oma Isa tahte järgi surema, aga saab Isalt oma elu tagasi. Nii täitub Jumala suur plaan. Arvestades Vana Testamendi tausta on karja all mõeldud Iisraeli rahvast. Siiski ületab Jeesuse töö vanad piirid: „Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane.” ( Jh 10: 16).

Need sõnad ennustavad seda, et Iisrael koos paganarahvastega moodustavad üheskoos Kristuse kiriku, kus Jumala päästetöö on maha kiskunud neid kahte inimrühma teineteisest lahutava vaheseina ( vrdl Ef 2).

Ähvardav vaatus 10:22-42

Alles nüüd räägib Johannes otsesõnu templi uuendamise pühast, mida peeti detsembrikuus. Evangelisti kuvatud pilt on üsnagi ähvardav. Mõned piibliseletajad on selles näinud põhjendatud vastavust sellega, et sünoptikute järgi peeti Jeesust jumalapilkajaks. Kes teab, kuipalju kordi juudid plaanitsesid Jeesust tappa! Nüüd hakkab tema kannatuste tee selgemalt esile tulema. See vastab Markuse evangeeliumile, mille jutustust varjutab Jeesuse rist algusest peale.

Praeguses vestluses ei ole küsimus otsimisest nagu Nikodeemose loos; ka mitte avatud ja algul mõttetuna näivast sõnavahetusest nagu 4. peatükis. Nüüd liginevad Jeesusele juudid, kes nõuavad otsest vastust oma küsimustele ja on nõus veretööks seda vastust saades.

Ka Jeesus teeb selge vahe enda ja oma vestluskaalaste vahele. Need ei usu Jeesusesse, sest nad ei ole tema karja lambad. Omadele kingib ta igavese elu. Seda ei võta tema vaenlased vastu, sest nad on pimedad ega näe, et Jeesus on Isaga üks. Sellepärast peavad nad seda ainsat päästjat kõigeväelise Jumala pühaduse teotajaks ja tahavad ta kividega surnuks visata. Kordame uuesti alguse hümni sõnu:

„Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.”(Jh 1:11).

Siiski, Jeesuse aeg ei olnud veel tulnud. Johannes vaid viitab mõrvakavatsustele, aga need vajuvad tühja. Veel ei olnud Jeesuse kannatuse aeg. Vastupidi, veel saab keegi tulla tema juurde ja uskuda temasse.

Niisiis paistis valgus edasi ja pimedus ei saanud selle üle võitu.