Johannese evangeelium 13 internetis (piibel.net)

Kolmeteistkümnenda peatüki alguses liigume me ülemisse tuppa, vaatlema kannatusnädala tähtsaid sündmusi.

Johannes käsitleb oma allikaid võrratul viisil. See tõstatab ka nii mõnegi probleemi, millest kaht kõige olulisemat uurime me enne selle peatüki vaatluse alla võtmist.

Esiteks ei tundu Johannese lugu nüüd uuritavatest sündmustest kokku sobivat sünoptikute omaga, sest Jeesuse surmakuupäev näib nende omast ühe päeva võrra erinevat. Teiseks ei räägi Johannes meile mitte midagi Püha Õhtusöömaaja sisseseadmisest. Johannes ja sünoptikud tunnistavad sarnaselt seda, et Jeesus löödi risti reedel (Mk 15:42 ja Jh 19:31;42). Ent paasapühade söömaaja kuupäev näib neil erinevat. Sünoptikute järgi sõid Jeesus ja Tema jüngrid paasat (nt Mk 14:12-17), samal ajal kui Johannes ütleb, et juudid alles valmistusid seda sööma (Jh 18:28).

Minu arvates on sellele kaks võimalikku seletust. Esimene seletus on, et see lihtsalt ongi meile nüüdseks juba tuttavaks saanud viis, kuidas Johannes oma materjaliga ümber käib. Tema stiliseeriv ja teoloogiline laad sobib hästi kokku tema rõhuasetusega tõsiasjal, et Jeesus suri meie eest nagu Tall, kes tapeti. Johannese esitatud kronoloogia järgi sureb Jeesus just sel hetkel, kui templis oldi paasatalle ohverdamas.

Teine seletus võib olla tõenäolisem. Jeesuse ajal ei olnud judaismis mingit järjekindlat ühetaolisust kõigis küsimustes ühe autoriteedi all; inimestel oli paljudes küsimustes mitmesuguseid seisukohti. Nõnda oli ka mitmeid pühadekalendreid. Võib olla, et Jeesus ja Tema jüngrid järgisid esseenide pühadekalendrit ning sõid paasat päev varem kui saduserid. Ka see on järgneva seletuse aluseks: sel aastal juhtusid hingamispäev ja paasapüha olema järjestikustel päevadel, nii sõid mõned inimesed paasatalle varem kui teised, et vältida hingamispäeva rüvetamist.

Johannes ei ütle midagi armulaua sisseseadmise kohta, vaid jätkab koheselt jutustamist, kuidas Jeesus oma jüngrite jalgu pesi. Pikka aega on pingutusi tehtud, et sellele vaikimisele põhjust leida, ning järeldus on suuresti seotud sellega, kuidas me eelnevale küsimusele vastame. Kõige tõenäolisem on, et Johannes lihtsalt eeldab, et see küsimus on tema lugejatele tuttav.

Viis, kuidas Johannes ristimisest ja Pühast Õhtusöömaajast räägib, on eriline. Ta räägib mõlemast varjatud ja ometi väga sõnaselgel viisil. Sõnad, mida ta kasutab Jh 6:11 söömaajaga seoses, on tegelikult peaaegu samad, kui need, mida kasutatakse armulaua sisseseadmisel.

Jeesus peseb oma jüngrite jalgu 13:1-20

Oma viimasel söömaajal alandab Jeesus ennast ning saab kõigist oma jüngritest kõige madalamaks teenijaks. Ta võtab teenija riide ning peseb kordamööda kõigi jalgu. Ei ole kahtlustki, et sel lool on kaks olulist eesmärki. Jalgade pesemine viimasel söömaajal kõneleb Jeesuse murdumatust armastusest ja hoolest omade suhtes. Rist heidab juba varju selle pisikese osadusringi üle, kuid Jumala Poeg ei väsi teenimast, isegi seda, kes tema viimaks reedab. Orjapoisi töö ei ole liiga madal tema jaoks, kes alguses oli koos Isaga tema kirkuses.

Sellele omaenda perspektiivist vaadates kuulutas suur Bütsantsi poeet Romanos Melodos, et inglid olid vapustatud, kui Looja ise oma loodute ees kätel ja põlvili oli.

Jeesus annab salmides 12-17 sellele sündmusele teise eesmärgi. Jumala Poeg on enda omadele andnud eeskuju. Kui tema ei olnud liiga kõrge täitmaks teenijana kõige madalama orja kohustusi, ei tohiks ka tema rahvas tunda üleolekut ega hoiduda oma ligimese aitamisest. See on jumalariigi põhiline seadus, et ükski ei valitse isandana teise üle. Mida tähtsam isik keegi on, seda alandlikum teiste teenija ta olgu – sellise selge sõnumi edastab Issanda poolt korda saadetud jalgade pesemine Kristuse kirikule.

Mis puutub Juudasse, ei maini Johannes mingit konflikti toimumist. Teisalt on Peetrus liiga tugev isiksus, et lihtsalt vaikselt istuda. Murdes vaikuse, keeldub ta vastu võtmast seda, et Jeesus teda teeniks. Jeesuse sügavad sõnad näitavad inimese kohta Jumala ees: isegi kui see tunduks alandav, ei suuda ükski püsida, kui Kristus teda ei teeni. Ning see teenimine ei ole oma olemuselt põhimõtteline ega eemalolev, vaid väga käegakatsutav. Kükitades Peetruse jalge ees on Jeesus seesama kannatav Jumala sulane, keda vaid paar tundi hiljem piitsutatakse, okaskrooniga kroonitakse ning veritsevana ristile naelutatakse.

Peetrus mõistab oma positsiooni, kuid muidugi valel ja naiivsel viisil: mida rohkem Jeesus teda peseks, seda parem. Jeesuse sõnad on ilmselgelt viide kristlikule ristimisele. Isegi kui need sõnad on ainult viitavad ning seonduvad konkreetse ajaloolise olukorraga, mõistame me nende sõnumit. Ristimises kingitakse meile osadus Jeesusega. Nõnda nagu Paulus oma kirjades (Rm 6) näitab, et Kristusest osasaamine toob endaga kaasa ka kohustuse, nii ühendab ka Johannes Kristuse, kes on kingitus, Kristusega, kes on meile eeskujuks.

Selle lõigu viimased sõnad valmistavad kuulajaid ette selleks, mis ees seisab. Ps 41:10 prohveteering peab täide viidud saama. Üheskoos söömaajast osasaamine on Lähis-Idas püha. Psalmist jutustab sellest, kuidas keegi on seda erilist lähedust põlgliku žestiga lõhkumas, tõstes oma kanna võõrustaja vastu. Juudas reedab Jeesuse, ent see toob esile kaks asja: Jumala Pühakiri on täide minemas ning Jeesus võib asju eelnevalt omadele selgitada, nõnda et nad võiksid teada, et “Tema on see, kes ta on” – Jeesus kasutab taas Jumala enda kohta kasutatavat nime “Mina olen”.

Juuda õudushetked 13:21-30

Me suudame vaevalt ette kujutada Juuda hirmu, kui Jeesus reetmisest kõnelemist jätkab. Sellele järgnevad mõned sündmused, mis on sihilikult ähmased. Söömaajal küsib Peetruse õhutusel jünger, kes on Jeesuse kõrval istumas – ilmselt sosinal –, kes on too reetur. Jeesus ei vasta sellisel viisil, et kuulajad võiksid aru saada. Ta jätkab psalmi 41 teemaarendust, üteldes, et reetur on see, kellele ta leivapalukese annab. Otsekohe selle järel ja juudi traditsiooni järgi väga lähedast sõprust demonstreerides, kastab Jeesus leivapalukese kastmesse ning annab selle Juudale.

Jeesus näitas seega, et Juudas on tema lähimaid sõpru, mis pani Juudast ületama piiri, kust polnud enam tagasipöördumist. Saatan ahvatleb teda tegema midagi, mis teeb Juuda nime surematuks. Saamata aru, mis juhtus, arvavad jüngrid, et rahakukru eest vastutaja läks välja viimase minuti sisseoste tegema või vaestele almuseid andma nagu paasapühadel kombeks. Need napid sõnad näitavad, et ka Johannese järgi oli Jeesuse viimane söömaaeg paasasöömaaeg, kuna tavaliselt ei olnud võimalik öösiti midagi osta.

Juudas lahkub nende osadusringist, kellele Jumal oli andnud näha valgust, mille Jeesus tõi. Ei ole juhuslik, et Johannes lõpetab selle stseeni sõnadega: “Aga oli öö” (Jh 13:30b).

Samas stseenis, kus Juudas lõplikult oma eraldi teed pidi läheb, kerkib esile üks müstiline kuju: “jünger, keda Jeesus armastas.” Mitte ainult siis, kui tema ja Peetrus tühja haua juurde olid jooksmas (Jh 20:1-10), vaid ka teistel puhkudel oli ta ikka isegi Peetrusest paar sammu eespool. Söömaajal istub ta aukohal, Jeesuse kõrval. Tal on julgust tulla Jeesuse surma ristil tunnistama ning Jeesus usaldab oma ema Maarja tema hoolde (Jh 19:25-27). Kui jüngrid läksid kalale, oli tema esimene, kes Jeesuse ära tundis (Jh 21:7). Ent kes ta on?

Kui ta on reaalne isik, on teda lihtsam ära tunda. Ilmselt olid ainult kaksteist jüngrit viimsel õhtusöömaajal. Neid, kes kalale läksid, oli ainult seitse ning loomulikult ei arvata Peetrust nende hulka. Küllalt silmatorkav on, et esimeses peatükis (Jh 1:35-40) ei mainita kusagil teatud jüngrit. See ning kiriku traditsioon lubab oletada, et see armastatud jünger oli Sebedeuse poeg Johannes.

Teistsuguse stsenaariumi puhul pole see jünger mingi reaalne isik, vaid tegelaskuju, kelle kaudu lugeja näeb Kristuse kannatust. Võib-olla saab neid kaht mõtet ka ühendada: nõnda nagu Markuse evangeeliumi puhul oli oluline Peetruse mõju, nii ka Johannese evangeeliumi aluseks olev traditsioon toetub Johannesele, algkoguduse suurkujule.

Teel ristile 13:31-38

Kui Juudas läheb oma tegu teoks tegema, on see Jeesusele viimaseks teetähiseks. Nüüd on tema ees kannatuse tee ning selle lõpus rist. Oma kannatuse teel kiirgub Pojast Isa au, kirgastades Teda. See on see kirkus, mis Jeesuse soojadest ja armastavatest sõnadest nüüd omadele kiirgub. Muide, sõna “lapsed”, mida Jeesus siin kasutab, mida tarvitati väikeste laste kohta, esineb Uues Testamendis veel ainult Johannese esimeses kirjas (1Jh 2:1, 12, 28). Selles peegeldub armastus, mille Jeesus enda omadele neile iseloomuliku tunnusena annab.

Jeesus suudab selgelt näha teed, mis teda ees ootamas on. Teistsugune on lugu Peetrusega. Ta ei tea, mida tulevik talle toob. Ning ta ei tunne ei Jeesuse ega isegi mitte iseenda teed. Kui Jumala Poeg viib täide Isa antud ülesande, teeb ta seda üksi ja ilma mingisuguse inimliku abita.