Johannese evangeelium 16 internetis (piibel.net)

Õpetus Püha Vaimu kohta 16:4-16

Eelmise lõigu lõpus rääkis Jeesus enda omadele vihkamisest ja tagakiusust, mida kurat Jeesuse järgijatele hakkab põhjustama. Tuleb verevalamisi ning oma pimeduses arvavad inimesed, et Jumala omi vihates teenivad nad Jumalat. Sellele on viide Jeesuse sõnades: “Seda ma ei ole öelnud teile kohe alguses, sest ma olin koos teiega” (Jh 16:4b). Jeesus on ära minemas ning ta jätab enda omad maailma, mille pimedust ja jumalatust tunneb tema paremini kui keegi muu. Ometi tõotab ta neile samas, et Kirikut ei jäeta üksi, vaid sel saab olema abi ja kaitse Pühalt Vaimult, elavalt ja tegutsevalt Jumala Vaimult, kes juhatab kannatava Kiriku kõigesse tõesse.

Kaheksanda salmi kohaselt mõistab Püha Vaim maailma püha Jumala ees süüdi. Maailm mõistetakse süüdi, kui Püha Vaim näitab tõde patu, õiguse ja kohtu kohta. Ning siis, keset tagakiusu, vahetavad vähemalt mõned inimesed ohjeldamatult enesega rahulolevas maailmas pooli ja taipavad, et 1) patt ei ole lihtsalt mingi suvaline asi, vaid tähendab tegelikult Jeesuse risti isiklikult ärapõlgamist; 2) Jeesus ei olnud Jumalat teotav patune, vaid õiglane Jumala Poeg, kes läks tagasi oma Isa juurde; ja 3) kui Jumala Poeg võitis ristil, oli Saatan määratud oma võimu kaotama. Seega juhatab Püha Vaim meid Jeesuse juurde ja kirgastab tema tööd.

Õpetus Püha Vaimu töö kohta on luterlaste jaoks kallis ja oluline usuartikkel. On usulahkusid, kus kõik sõltub viimselt inimese enda tegevusest ja pingutusest: inimeselt nõutakse usuotsust ning suutlikkust olla koos Jumalaga. Kolmanda usuartikli seletuses tunnistab luterlasest kristlane: “Ma usun, et ma ei suuda oma mõistusest ja jõust uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, ega tulla tema juurde; vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi kaudu kutsunud.” Selle avaldusega ei pea ma silmas ülbelt Jumala kutsest keeldumist, vaid vastupidi, ma möönan alandlikult, et mul ei ole jõudu usklikuks saada ega isegi mitte üht päeva õiges usus püsida, kui Jumal mind oma Vaimu läbi kui enda oma ei hoia. See on paik, kus nõrk inimolend leiab rahu.

Teine küsimus, mis Kristuse kirikut lõhestab, kerkib esile lõigu lõpus. Konkreetselt Rooma Katoliku Kirikus on s. 12-13 traditsiooniliselt mõistetud selliselt, et Jumala ilmutus ei saanud mingil kombel apostlite ajastuga otsa, vaid et Kirik – või mõnede katoliiklaste järgi kirikukogu; või mõnede teiste järgi katoliku kiriku hierarhia; või viimselt paavst ise — on võimeline Püha Vaimu juhtimise all uusi otsuseid vastu võtma. Õigeusu kirik on seisukohal, et oikumeenilisel kirikukogul vastu võetud otsused on kogu kiriku jaoks siduvad. Luteri kirikus on saanud tavaks arvata, et Püha Vaim juhib üldist kirikukogu sel moel, et Jumala tahe sünnib täielikult, isegi kui selle tehtud otsus pole kooskõlas sellega, mida Piibel õpetab. Sama vaadet, kuid teisel kujul esindavad need, kes arvavad, et Püha Vaim juhib üksikut kristlast vahetult, sõltumatult Piiblist, rääkides otse tema südamesse, ning kui vaja peaks olema, juhatab teda omaks võtma ka selliseid lahendusi, mis on Jumala Sõnas keelatud, nt abielu lahutamine ja uuesti abiellumine.

Luterlik usk rajaneb tõsiasjal, et Jumala Sõna on ilmeksimatu ning annab piisavalt juhiseid nii kiriku kui ka üksikute kristlaste jaoks. Kirikuajalugu on näidanud, et nii preestrid, piiskopid, kirikukogud kui ka üksikud kristlased teevad vigu. Üksnes Jumala Sõna püsib kõigutamatuna.

Kirikukogud on aja jooksul oma otsuste tegemisel avalikule arvamusele vastu tulnud. Meie usu järgi on Püha Vaim Piiblis kõnelnud ning Püha Vaim ei räägi iseendale vastu. Seetõttu tuleb meil õppida seda, mida Piibel meile õpetab, vastu võtma ning olla ettevaatlikud, et me ei satuks ühegi sellise vaimu teedele, mis võib meid Piibli õpetusest eemale viia.

Jeesuse sõnad, mille üle me nüüd arutleme, kinnitavad, et Jumala Püha Vaim on tagakiusatud kiriku keskel tegutsemas, tuues maailmale selguse patu, õiguse ja kohtu kohta. Kindlasti ei juhi Püha Vaim meid Jeesuse sõnu ignoreerima (vt Jh 15:10!).

Veel ainult pisut aega 16:17-23

Selles lõigus korratakse ikka ja jälle väljendit “pisut aega”. Lugejatel pole võimalik neid sõnu kahe silma vahele jätta, isegi kui nad seda sooviksid. Just need sõnad on selle lõigu südameks. Jeesus jätab oma järgijad suurde viletsusse, tagakiusu keskele. Jumalatu maailm rõõmutseb ja Saatan võidutseb, kuid see on nõnda vaid põgusaks hetkeks. Just nagu siis, kui laps on sündimas: on suur ahastus, kuid see lõpeb suure rõõmuga, kui laps sünnib. Samamoodi on ka Jeesuse lahkumisega: need, kes talle kuuluvad, peavad lõppude lõpuks vaid ajutiselt, põgusaks hetkeks, oma Issandast lahus olema. Kui nad taas, palgest palgesse Kristusega kohtuvad, voolavad nende südamed rõõmust üle.

Jeesus on maailma ära võitnud 16:23-33

Jeesuse ja Tema jüngrite mõttevahetuse lõpus on ikka enam pinget “juba nüüd” ning “mitte veel” vahel. Jeesus on lõpetamas oma avalikku õpetamistööd ning on veel vaid mõned sõnad, mida ta oma jüngritegrupiga jagada tahab. Kõik on ära öeldud – ning siiski pole veel midagi kätte jõudnud. Nad võivad küll muidugi palvetada Jumala poole Jeesuse nimel ning Isa armastab neid, sest ta armastab Poega. Samuti on möödas mõistatusliku ja kujundliku kõne aeg, mil sõnumid olid peidetud, ning Jeesus võib oma jüngritele varjamatult ja selgelt rääkida. Kuid kõige olulisemad asjad alles tulevad. Tuleb aeg, mil jüngrid kaotavad julguse oma usu osas, nad pillutatakse laiali ning nad ütlevad Jeesusest lahti. Kuid isegi sellistes raskustes kannavad neid Jeesuse tõotused rõõmust ja rahust temas. “Mitte veel”, aga “juba nüüd”, sest Jeesus on maailma ära võitnud.