Johannese evangeelium 18-19 internetis (piibel.net)

Neli kannatuslugu

Nüüd jätkame neljanda evangelisti esitatud kannatusloo käsitlemisega. Üksikasjalik võrdlus kolme ülejäänud evangeeliumi kannatusloo kirjeldusega näitab, et loo tuum on neis kõigis neljas väga sarnane. Sellegipoolest on neis kõigis oma rõhuasetused ja detailid.

Vanima evangeeliumi autor Markus on toetub oma allikatele ja eeldustele. Ükski tema järeltulijatest ei ole oma eelkäija tööd masinlikult kopeerinud; selle asemel on nad kõik lisanud omaenda poolseid üksikasju ja rõhuasetusi. See näitab, et nad kõik on puutunud kokku sündmuste tegelike ja põhjalike traditsiooniliste teadmistega.

Nagu eelpool mainitud, tundis Johannes oma eelkäijaid, vähemasti Markust. Johannes ei arvanud, et tema kohuseks on üle korrata iga üksikasja, millest teised olid jutustanud. Ta jätab välja üllatavalt olulise rea sündmusi. Nende hulgas on juba varem mainitud armulaua sisseseadmisele lisaks palvevõitlus Ketsemani aias ning Suurkohtu kogunemine. Ta on oma evangeeliumis kõik need kolm tähtsat sündmust asetanud põgusate viidetena mujale.

Johannes jutustab nüüd sellest, mida tema oluliseks peab. Selles sisaldub uut, üksikasjalikku informatsiooni olulistest allikatest. Esimest neist faktidest näeme me isegi Jeesuse vahistamisstseenis. Ainult Johannes jutustab meile, et see jünger, kes mõõga haaras, oli Peetrus, ning et haavata saanud orja nimi oli Malkus.

See on Jeesuse ülevus, mille poolest Johannese evangeeliumi kannatuslugu esile tõuseb. Enne kirjutas ta Jeesuse inimlikkusest – tema kurbusest ja ahastusest. Nüüd on Jumala Poeg kõigutamatuna surma minemas. Vangistajad tõmbuvad tagasi ja langevad maha. Pilaatus kardab, kuid Inimese Poeg teab oma kannatusloo iga sammu ette.

Jeesus vahistatakse 18:1-14

Johannes ei räägi meile palvevõitlusest Ketsemani aias ega maini isegi mitte selle aia nime. Jh 12:23-33 on kirjakoht, kus Jeesus on sarnast võitlust võitlemas, nagu sünoptikud seda kirjeldavad. Johannes on oma evangeeliumis sünoptikutelt alles jätnud olulise sõna: Isa andis Pojale karika, millest tal juua tuleb. Karikas, mille pärast Jeesus palub, et see temast mööda läheks (Mk 14:36), tuletab meile meelde Jeremija raamatut: “Võta see vihaveini karikas minu käest ja jooda sellega kõiki rahvaid, kelle juurde ma sind läkitan” (Jr 25:15). Jeesuse ülesandeks oli juua Jumala raevu karikat kogu maailma pattude eest ning seda tehes maailma patt ära võtta.

Igaüks, kes on öösiti väljas olnud, mõistab Juuda olulisust. Isegi paasapühade täiskuu valguses oleks raske kaheteistkümne jooksus mehe seast seda õiget inimest märgata. Läbikukkunud katse oleks võinud hommikul religioosses mõttes ebastabiilses Jeruusalemmas rahutusi põhjustada. Ka Peetruse mõõgatõmbamine võis olla püüe keset segadust kiiresti põgeneda. Jeesus jätab just nimelt selle võimaluse kasutamata; ta püüab täita ülesannet, mille Isa on talle andnud.

Jeesus ei püüa oma vahistajatest hoiduda, vaid astub neile vapralt vastu. Tema vastus nende küsimusele on mitmetähenduslik, Johannese evangeeliumile iseloomulik: „Mina olengi see” (Jh 18:5). Küsimuse all on nüüd Jumala ilmutus ning nõnda taganevad vahistajad hirmunult ja neil on vaevu julgust oma ülesannet teostada.

Johannes teab väga hästi, kes on kes preestrite seas Jeesuse surma ajal. Hannas oli olnud ülempreester aastatel 6-15 pKr, kuid roomlased olid korraldanud tema ametist tagandamise. Nüüd olid selles ametis mitmed tema sugulased. Kui rahvas tahtis Jeesuse tegeliku otsuste tegija ette viia, läksid nad esmalt Hannase juurde. Alles pärast seda läksid nad Kaifase juurde, kes oli ametis aastatel 18-37 pKr.

Peetrus salgab Jeesuse 18:15-18

Johannes jätab jüngrite põgenemise loo vahele ning ainus põhjus selleks võib olla tõsiasi, et ta eeldas oma lugejaid seda teadvat. Too müstiline “üks teine jünger”, kes on tõenäoliselt seesama “jünger, keda Jeesus armastas”, läheb sisse ustest, mis Peetruse ees nii otseses kui ka piltlikus tähenduses ei avane. Kannatusloo sündmused, mis nüüd hargnema hakkavad, põhinevad ülimalt hästi informeeritud traditsiooni kandjal; ülempreestri tuttav teab paljutki sellest, mis kulisside taga toimus, ning see, kes istus õhtusöömaajal Jeesuse kõrval, on kõike lähedalt näinud. Juuda mägedes on aprillikuus ööd külmad. Harva on lõkketuli nii vähe sooja andnud ja pelgupaika pakkunud kui nüüd Peetrusele, kes salgas oma usku isegi väravas, kui uksehoidja teda kõnetas.

"Tema oma rahvas ei võtnud teda vastu..." 18:19-24

Sellest, mida me seni oleme evangeeliumist lugenud, oleme me juba õppinud, et inimesed olid maailma saadetud Jumala valguse suhtes pimedad. Seda on näha lühikeses seletuses, mille Johannes sünoptikute Suurkohtu koosolekut kirjeldavate lugude asemel esitab. Hannas, kes esindab äravalitud rahvast, on tõe suhtes pime ega suuda õiget otsust langetada. Selle tagajärjel Jeesust pekstakse ning viiakse seotuna Kaifase juurde. Johannese loost jääb meile mulje, et Jeesust hoiti ülejäänud öö läbi vangistuses.

Johannese kirjeldus ühildub sünoptikute lugudega, eelkõige Luuka looga. Kui Jeesus või tema apostlid mõnede variseridega kohtusid, sündis sellest tihti tuliseid vaidlusi. Ometi näitasid need vaidlused, et nende vahel oli vähemalt mingigi suhtlus olemas. Täiesti erinev on olukord saduseridega, kes esindavad templi preesterkonda. Saduseri jaoks oleks Jeesuse kutsumine oma majja õhtusöögile, nagu variser Siimon seda tegi (Lk 7:36-50), olnud ilmselt üsna välistatud. Kui saduserid või ülempreestrid välja ilmusid, näitasid nad parimal juhul üles oma põlgust (Mk 12:18-27). Just nemad on seotud Jeesuse ning tema jüngrite vere valamisega.

Peetrus salgab taas Jeesuse 18:25-27

Uksehoidja tüdruku lühikese märkuse peale Peetrus kangestub. Veelgi täbaram olukord tekib lõkke ääres olevate inimeste keskel. Olukord on ohtlikuks muutumas, kui haavata saanud Malkuse sugulane Peetruse ära tunneb. Peetrus salgab Jeesuse ning kukk kireb, ent Johannes ei ütle, et Peetrus oleks nutma puhkenud.

Salgamise juurde tullakse tagasi Johannese evangeeliumi viimases peatükis ning, kui võimalik, isegi palju liigutavamal viisil.

Pilaatus küsitleb Jeesust 18:28-38

Roomlased olid juutidele ulatusliku autonoomia andnud, kuid jätsid kõige tähtsamate otsuste tegemise endale. Nende hulgas oli ka õigus inimest surma mõista. Sel põhjusel tuli Jeesus kohtumõistmiseks Rooma asevalitseja ette viia.

Pontius Pilaatus oli ametis aastatel 26-36 pKr. Tema määramise taga oli ilmselt halastamatu antisemiitlik poliitika, mida preetorist prefekt Sejanus ajas. Tolle aja juudi allikad kirjeldavad Pilaatust karmikäelise ametnikuna, kes juute tihti ettekavatsetult solvas. Viimaks läks tema lihunikutöö nii kaugele, et tema lähim ülemus, Süüria legaat Vitellius, tagandas ta ametist ning saatis Rooma oma tegude kohta vastust andma. Nähtavasti tegi ta aastal 39 pKr enesetapu. Kannatusloo sündmuste ajal oli Pilaatus mõnede oma tehtud vigade tõttu ebakindlas olukorras ning on võimalik, et tema toetaja Sejanus oli juba hukatud (31. a pKr). Juudid olid osavad seda väikest poliitilist mänguruumi ära kasutama, mis neil Rooma võimu all veel alles oli. Need faktid aitavad meil aru saada, miks evangeeliumid Rooma asevalitsejat kõhklevana kirjeldavad: ta ei võinud endale uusi vigu lubada.

Strateegia, mida juudid kasutasid, oli selge ning ajalooliselt väga arusaadav. Roomlased polnud huvitatud kellegi surmamõistmisest hingamispäeva rikkumise eest. Et Jeesusest lahti saada, pidi ta paljastatama kellenagi, kes püüab kuningaks saada. Niisiis oli palee siseõues (ilmselt oli see Heroodese palee) kaks inimgruppi, kes üksteist sügavalt põlgasid. Juutidel oli Pilaatust vaja, kuid nad ei tahtnud hoonesse sisse minna. “Paganate kojad on roojased,” oli levinud juudi õpetus. Neis võis olla midagi sellist (eriti ebajumalate pildid), mis rüvetanuks juuti ning võinuks nõuda seitsepäevast eraldatud olemist, enne kui juut taas puhas oli. Keegi ei tahtnud seda enne paasapüha. Niisiis pidid Jumala rahva esindajad, mures oma puhtuse pärast, seisma Pilaatust oodates väljas, et Jumala Poeg surma mõistetaks – olukord on õudne ning pole kahtlustki, et ka Johannes on seda märganud.

Pilaatusel pole tahtmist selle küsimusega tegeleda. Kui ta selle lõpuks enda kätte võtab, on tema käitumine täis põlgust juutide suhtes. Küsimuse all on Jeesuse kuningaks olemine. Jeesus ei anna Pilaatusele selget vastust ei sünoptilistes evangeeliumites (vt Mk 15:2) ega ka mitte Johannese evangeeliumis. Sõnad on tahtlikult mitmemõttelised, eriti Johannese evangeeliumis: Jeesus ei ole maine kuningas, kuid siiski, ta on Kristus, Kuningas, kelle Jumal maailma saatis. Ta ei tulnud otsima võimu, vaid maailmale tõde tooma. Olles küll asevalitseja ja kohtunik, tuleb Pilaatusel nagu kõigil teistelgi silmitsi seista sellesama elu ja surma küsimusega. Elu ja surm, pimedus ja valgus, pime olemine või avatus Jumala tõele. Ta küsib: “Mis on tõde?” Pilaatus ei olnud üks neist, kes oleks “sündinud [mitte] verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast” (Jh 1:13).

Pilaatuse sõnad, mis puudutavad tõde, on üllatavalt ajakohased. Tol ajal oli filosoofilisi õpetusi, mis väitsid, et inimese elus ei ole mingeid kindlaid vastuseid. Maailma vaadeldi skeptitsismiga ning eitati ajatu ja kõiki siduva tõe olemasolu (eriti skeptikute poolt).

Meie aja suurim õpetuslik väljakutse, millega kristlus silmitsi seisab, on see: kristluse aluseks on see, et Jumal ning tema evangeelium on lõplik ja absoluutne tõde, ent tänapäeva läänelik mõtlemine teeb kõik tõed suhteliseks – on tõdede paljusus, mida valdavad erinevad grupid. Nõnda oleme me järk-järgult sõnastamas täiesti uut sorti kristlust, mis on ja ei ole tõde, ning milles igaüks kujundab omaenda Jumala ja elustiili ning milles ilus küünlavalgus ja emotsionaalsed kogemused asuvad õpetuslike küsimuste asemele. Selline asjade seis ei ole ohuks mitte ainult igale üksikule kristliku usu harule, vaid kristluse juurele endale. Kuid kes mõistaks seda ning lööks häirekella, et lihakssaanud Jumala Sõna on Tõde üle kõigi tõdede.

Jeesus mõistetakse surma 18:38-19:16

Paasapühade pidustused olid juutide jaoks väga tähtsad ning selle kesksel kohal oli paasasöömaaeg. Heategu oli kutsuda paasasöömaajale kedagi, kel muidu poleks olnud võimalust paasat süüa, nende hulgas vange. Peale evangeeliumite ei ole teada ühtki tegelikku juhtumit paasapühadel vangidele armuandmisest. Sellegipoolest on see kannatusloo lõik väga hästi ühildatav teiste teadaolevate lõikudega.

Johannes kasutab Barabase kohta sõna “röövel” (Jh 18:40). Markus jutustab meile, et ta oli mässu ajal mõrva toime pannud (Mk 15:7). Need infokillud sobivad omavahel hästi kokku: inimene, kes juudi vaatepunktist oli vabadusvõitleja, oli roomlaste silmis pelgalt üks terrorist ja röövel. Johannes jätab välja tõsiasja, et Barabas lasti tõepoolest Jeesuse asemel vabaks. Pilaatus valib olukorda lahendada püüdes omaenda viisi. Jeesusele osaks saanud karm piitsutamine käib üle meie mõistuse. Kahtlemata just selle piitsutamise tagajärjel suri Jeesus ristil vaid mõne tunniga. Verekaotus pärast peksmisi ning keskpäeva kuumus põhjustavad Jeesuse kiire hukkumise.

Piitsutamist saatis sõdurite pilge. Tuuakse välja kallihinnaline ja kuninglik purpurmantel. Keeratakse kokku okaskroon. Palestiinas teenivad sõdurid olid suuremalt jaolt Süüriast värvatud ning nad olid juutide veendunud vaenlased. Kui nüüd sellised inimesed saavad enda kätte juutide kuninga, toob nende sadistlik kahjurõõm esile halvima inimloomuses.

Johannese kirjeldus jätab meile sellise mulje, et Pilaatus kasutas piitsutamist ja pilget kui vahendeid püüdmaks Jeesust vabaks lasta. Nüüd toob ta Jeesuse kõigile näha. Küllap ei saa see inimene enam kellelegi ohuks olla? Piinatud Kuningas on vastamisi omaenda rahva raevuga ning alles nüüd kuuleb Pilaatus tegelikku süüdistust: see inimene on tõstnud ennast Jumala Pojaks. Hirmunult küsib ta Jeesuselt, kust too pärit on, kuid jääb vastuseta. Pilaatust ei aita enam miski: ta on lasknud ennast liiga keerulisse olukorda ajada. Sellel avaliku teenistuse karjääriastmel ei võinud ta endale enam lubada kaebusi, et ta on vabaks lasknud inimese, kes püüdis kuningaks saada. Juudid salgavad maha oma Messia ning valivad Jeesuse asemel keisri, keda nad vihkavad. Sünnib ajaloo suurim kohtulik eksimus.

Markuse järgi (Mk 15:25) löödi Jeesus risti kolmandal tunnil – või, nagu meie ütleksime, kell üheksa hommikul. Johannese järgi toimus see kuuendal tunnil ehk umbes keskpäeva ajal. Väike lahknevus evangelistide vahel näitab vaid, et igal kannatusloo kirjapanijal olid oma allikad ning nad ei pidanud rahulduma oma eelkäijate masinliku kordamisega.

Jeesus lüüakse risti 19:16-27

Mõne lihtsa lausega jutustab Johannes Jeesuse teest Kolgatale ning Tema ristilöömisest. Pilaatus on alatu tagasitegemisena juudi juhtidele, keda ta põlgas, lasknud ristile kirjutada sildi “Juutide Kuningas” – see on surmanuhtluse põhjus. Kõigile möödakäijatele oli see meeldetuletuseks, kes on tegelikud rahva valitsejad. Juudid oleksid eelistanud: “Mina olen juutide Kuningas,” kuid Pilaatus tahtis selgeks teha, et see, mis sündis juutide Kuningaga, saab sündima kõigi juutide kuningatega.

Ristil paistavad kurjuse jõud kontrollimatult märatsevat. Kui Jumala Poeg ristile naelutatuna enam oma rõivaid ei vaja, jagatakse need Tema oma silma all liisku heites laiali. Ning ometi just see solvav tegu ilmutab, et sündmused on Jumala suure plaani kohaselt kulgemas. Psalm 22:18 sõnad viiakse täide ning näitavad, et ka selle psalmi juubeldav lõpp saab sündima.

Risti juures on seismas tunnistaja, Jeesuse kõige kallim jünger. Jeesus usaldab oma ema tema hoolde. Kas seetõttu, et ta oli Jeesuse nõbu? Tõepoolest, Matteus (Mt 27:56) mainib, et Sebedeuse poegade ema oli risti juures ning Johannes mainib, et Jeesuse ema õde oli seal mõnede naiste hulgas (Jh 19:25). Olgu kuidas oli, neljas evangeelium põhineb kindlale kristlikule traditsioonile.

Jeesus sureb 19:28-37

Johannes säilitab oma kirjutuslaadi kuni lõpuni: ta ei räägi pimedusest ega Jeesuse meeleheitlikust hüüdest ega tema agooniast palves. Ometi on Jeesus kannatamas tõelise inimolendina, mitte mingi eemaloleva vaimse olendina, nagu mõned inimesed isegi Johannese ajal õpetasid. See, kes ristil suremas on, on Kuningas, kelle vägi ei ole põrgupiinades murtud. Kui Isa antud mission on täide viidud, jätab Jeesus oma elu.

Vastavalt Moosese Seadusele pidi igaüks, kes oli puusse poodud, enne päikeseloojangut maha maetama, selleks et see Jumala poolt neetud inimene püha maad ei rüvetaks. Kui juudid palusid Pilaatust, et ihud ristilt maha võetaks, ei teinud nad seda kaastundest nende vastu, kes ristil kannatasid, vaid sellepärast, et nad võiksid end rüvetamata paasapüha tähistada. Õõvastav ristilöödute sääreluude murdmine põhjustas selles olukorras sisemise verejooksu ning kiire surma.

Jeesuse juurde tulles oli asjatundjatel vaja talle ristil vaid põgus pilk peale heita, et märgata, et siin pole neil enam vaja oma rasket sepavasarat kasutada. Juutide Kuningas oli nii surnud kui surnud üks inimene olla saab. Tema surm kindlustati ühe täpse odatorkega. Läbitorgatud küljest voolas välja verd ja vett. Pärast aastakümneid vaidlusi on arstid ilmselt mingisugusele kokkuleppele jõudnud, et see on võimalik, kui inimene suri vaid hetk tagasi.

Mida Johannes sellega silmas peab, kui ta ütleb, et Jeesuse küljest tuli välja verd ja vett? Ei ole ühtki head seletust. Võib-olla tahtis ta ütelda, et nüüd voolasid Jeesusest välja elava vee jõed (Jh 7:38). Võib-olla tahab ta ristimise elemendi, veega, viidata ristimisele; ning armulauale, mis on seotud verega. Võib-olla räägib ta lihtsalt ühest ebaharilikust sündmusest, mis risti juures seisvale tunnistajale sügava mulje jättis. Too tunnistaja on see, kes ühel või teisel moel on Johannese evangeeliumi taga.

Jeesus annab oma elu, ent mitte kui mõttetu vägivalla ohver. Samuti juhtub tema surmahetkel midagi, mis näitab, et kõik toimus vastavalt Jumala plaanile. Odaga torkamine ning naeltehaavad viivad täide Sakarja ennustuse Vanast Testamendist (Sk 12:10). Veel teinegi kirjakoht Piiblist on seotud Johannese jaoks väga olulise teemaga: Jeesus on Jumala seatud paasatall. Just nagu juutide paasapühad (2Ms 12) viisid kord orjastatud rahva orjusest vabadusse, nõndasamuti viib Jumala Tall, kes meie pattude eest ohverdatakse, patused pimedusest valgusesse.

Jeesus maetakse 19:38-42

Kõik evangeeliumid märgivad ära, et Jeesuse mattis Joosep Arimaatiast. Johannes lisab tema seltsi veel ühe mehe, kes varem julges Jeesust vaid öösel vaatama tulla, kuid kel hiljem on omal viisil julgust Jeesust Suurkohtu istungil kaitsta. Nad tegutsevad suure kiiruga. Juutidel oli tavaks surnukeha pesta, kuid mitte ükski evangeeliumikirjutaja ei maini midagi sellist. Selle asemel on meestel tohutu suur kogus, kolmkümmend kilo kallihinnalist salvi. Jeesus sai olematu ajaga kuninglikud matused.