Johannese evangeelium 17 internetis (piibel.net)

Järgmiseks käsitletavat peatükki on juba algkiriku ajast alates (algselt nähtavasti Aleksandria Kyrillose poolt) kutsutud Jeesuse ülempreesterlikuks palveks. Nimetus on sobilik, hoolimata sellest, kas evangelist Johannes seda algselt sellisena mõtles. Nimetuse taustal on nähtud tõsiasja, et vana liidu preestri peaülesanne oli ohverdamine ning enne ohverdamist Jumala palumine. Enne, kui Jeesus end kogu maailma pattude eest ohverdab, palvetab ta Isa poole oma jüngrite ning kogu mahajääva Kiriku eest.

"Isa, kirgasta oma Poega" 17:1-5

Jeesuse tegevus avalikult tegutseva rändava õpetajana on lõppenud. Ees on Jeesuse elu kibedaim hetk, mis on samas tema elu kõrghetk: ristisurm kogu maailma pattude eest ning siirdumine tagasi Isa kirkusesse. Kõik maailma inimesed olid antud Jeesuse kätte, et tema isikus võiksid patused inimesed leida pimedas maailmas tee püha Jumala kirkusesse. Valgus oli süüdatud ja tee märgistatud. Valguse tooja oli naasmas sellesse kirkusesse, mis tal oli enne siia maailma tulekut. Üks püha Kolmainsuse suurtest saladustest on see, et Poeg läheneb Isale teda alandlikult paludes ja austades, kuigi ta ise on tõeline Jumal tõelisest Jumalast.

Palve jüngrite eest 17:6-19

Pöördudes palves Jumala poole, räägib Jeesus esiteks jüngritest, just neist, kes tema ajal ja temaga koos elasid. Alles seejärel hakkab ta rääkima meist, kes järgime esimeste jüngrite usku. Selle selgitamine on oluline, et me ei unustaks tegelikku olukorda ega maaliks endale olukorrast liiga idüllilist pilti: Jeesuse vastased olid juba koondanud väed ning olid relvastatuna teel, et Issandat kinni võtta. Jeesuse sõnad on mõeldud olukorda, kus hetke möödudes pääsevad põrgu väed valla. Just sellest perspektiivist vaadatuna on Jeesuse sõnades jõud, mis tungib ka meie elu kõige keerulisematesse ja ahistavamatesse hetkedesse.

Kes olid Jeesuse jüngrid? Nad olid need, kelle Jumal oli maailmast valinud ja andnud Jeesusele. Poeg oli õpetanud neile kõik, mis Isa oli käskinud ning Jumal oli avanud nende südame, et nad selle õpetuse vastu võtaksid. Nad olid saanud aru, et Jeesus on Isa saadetud Poeg, maailma Päästja. Pimedasse maailma oli süttinud Jumala Valgus. Kuid just selle valguse pärast vihati Jeesuse omasid, sest pime maailm ei taha midagi rohkem, kui kustutada Jumala valgus.

Kuni selle hetkeni oli Jeesus enda omasid kaitsnud, nüüd aga oli ta pöördumas Isa juurde ning jätmas enda omad Jumala kaitse alla. Maailmast ja kurjuse keskelt neid ära ei võeta, kuid neid saab hoida kurja eest, ning just seda Jeesus palub; et Jumal kaitseks Jeesuse omasid alandlike Jumala sõna õpilastena, kes püsiksid Isa kirkuses ja tões.

Aga Kirik? 17:20-26

Jeesuse palve viimased sõnad ei ulatu üksnes jüngriteni, vaid need haaravad endasse kogu Kristuse Kiriku; kõik need inimesed kõigil aegadel, kes usuvad jüngrite edasiantud sõnumit ja viivad seda ise edasi. Jeesus palub kaht asja: esiteks seda, et tema omad oleksid “üks” ja teiseks seda, et nad oleks kord tema juures seal, kus Jumal on.

Issanda palve, et Jeesuse omad oleksid “üks”, viitab juba Johannese evangeeliumi kirjutamise aegadel valusale probleemile. Johannes kasutas teistsugust keelt kui Paulus; Jaakob ja Matteus veel isesugust. Juudakristlaste ja paganakristlaste vahel oli pingeid ning peagi tuuseldasid erisuse tuuled Kiriku ühtsust. Siiski on Jeesuse palve, et kõik tema omad moodustaksid ühe “ihu”, ehk oleksid “üks”, nii nagu Isa ja Poeg on sama olemus. Maailmas ei ole muud Kirikut kui üksainus, see, mille Jeesus on valmistanud endale mõrsjaks. Muud lahkarvamused on inimese põhjustatud tulenevalt inimese patususest.

Jeesuse palve mõlemad osad tekitavad meis arvatavasti küsimusi.
　Esiteks, kui Jumala tahe on, et Kirik oleks üks, kes on siis need luterlased, katoliiklased, ortodoksid, baptistid, nelipühilased, rääkimata mormoonidest, Jehoova tunnistajatest ja kes teab, kellest? Erinevate konfessioonide olemasolul on vaid üks põhjus ja see on inimese patt ja loobumine Jumala tõest. Tõelise ühtsuse tagamiseks ei piisa seega, et eemaldatakse kirikute piirid ning aktsepteeritakse mida iganes. Tõeline ühtsus on Kristuses ja tema sõnas. Teame, et luterlik kirik ei ole see üks, püha ja apostellik Kirik, mille olemasolu usutunnistuses tunnistame. Siiski usume, et millal iganes luterlik kirik juurdub kirjutatud Jumala sõnasse ja laseb sel kõrguda üle meie inimlike arvamuste, tehakse seal parimal viisil oikumeenilist tööd.
　Teiseks, Jeesus ei palveta enda omadele uhkeid maju ja luksusautosid, vaid seda, et lõpuks oleks kõik seal, kus tema on Isa kirkuses. Ka meie eludes on kõik muu lõppude lõpuks ebaoluline. Üksnes ühest asjast on kristluses lõpuks küsimus: kas lähen oma pattude tõttu hukatusse või Kristuse kingitud armu pärast igavesse ellu ja kirkusesse.

Jeesuse ülempreesterlik palve viib lugejad sügavustesse, millele käesolevas ülevaates saame vaid pilgu heita. Tõeline kõrgkool neis küsimustes on Jumalaga ühenduses elatud elu. Seal õpetab Kristus Jumala püha nime neile, keda ta on õpetanud seda siin tundma.

“Miks Jeesus peab Jumala nime meile jätkuvalt õpetama? Elu Jumalas ei ole seiskunud olemine, vaid juhtumiterohke tõeline elu. Jumala tundmine ei ole saavutatud seisund, vaid me saame üha uutes, sageli keerulisteski olukordades õppida tundma Jumala tegutsemist oma elus. Kui korra oleme õppinud seda tundma kirkaimalt Jeesuse ristisurmas, on põhjust oodata, et Jeesus õpetab meid jätkuvalt Jumala armastust olukordade kaudu, milles maailma näeb vaid asjatut kannatust või Jumala viha. Usklikes püsib sama “armastus, millega sina oled armastanud mind,” nagu ütleb ristile minev Jeesus. Kannatuse karika on Jeesusele ulatanud tema armastav Isa. Kord vastuvõetud Jumala armastus püsib usklikes nii, et teda õpetatakse seda üha uuesti leidma ja lootma sellele veel surmatunnilgi” (Jukka Thurén).