Johannese evangeelium 6 internetis (piibel.net)

Oleme seda evangeeliumi käsitledes näinud, et Johannes kulgeb oma evangeeliumis mitmes kohas eri teedel kui sünoptikud. Nüüd, kuuendas peatükis, ristuvad Johannese ja sünoptikute teed märgatavalt. Toitmisimele järgneb Markuselgi (Mk 6:40.52) Jeesuse vee peal kõndimine. Samad teemad esinevad mõlemal paralleelselt ka mujal peatükis: Jeesuselt nõutakse tunnustähte (Mk 8:11-13), Peetrus tunnistab Jeesuse Kristuseks (Mk 8:27-29). Nii Markusel (Mk 8:31-38) kui Johannesel pöördub Kristuse tee nüüd selgelt häbi ja alanduse poole. Võime siis üsna kindlalt arvata, et Johannes tundis Markuse evangeeliumit või vähemalt seda pärismustraditsiooni, mis on olnud Markuse evangeeliumi taustal.

Kuuendat peatükki on hämmastav lugeda neil, kes mäletavad, et Johannes vaikib muidu täielikult armulaua asetamisest. Evangelist ei räägi armulauast kordki otseselt. Siiski on kuuendat peatükki võimatu mõista ilma, et me näeksime seal viiteid armlauale.

Uurijad ei ole suutnud seletada, miks räägib Johannes nii armulauast kui ka ristimisest vaid varjatult. Ehk lootis ta oma eelkäijate - eelkõige Markuse - tööle ning soovis ka üldiselt suunata oma sõnad neile, kellel juba olid vajaminevad eelteadmised. Või siis ei tahtnud ta levitada Jumala riigi saladusi kõigile.

Kuues peatükk avaneb viienda peatüki kaudu. Viienda peatüki lõpus räägib Jeesus sellest, kuidas juba Mooses temast tunnistab. Kuigi juudid ei leidnud seda tunnistust oma pühakirjast, on Kristuse töö ja isik leitav juba Vana Testamendi lehtedelt. Just Vana Testamendi kaudu avanevad ka toitmisime ja Jeesuse vee peal kõndimine.

Toitmisime 6:1-15

Mõne aastasaja eest oli haritud inimeste jaoks mõte sellest, et Jeesus oleks tõesti toitnud tuhandeid inimesi, liig. Esiteks oleks see olnud ime, ning seega loodusseaduste vastane, imesid aga ometi ei juhtu! Teiseks mõeldi, et Jeesus on ju ometi enamat kui leibade paljundaja. Nii seletati ime olematuks seletusega, et Jeesus tegelikult ei lisanud leibade arvu, vaid pani oma eeskujuga inimesed jagama igaüks omast leivast näljastele.

Tegelikkuses on toitmisime lugejal põhjust avada Vana Testament, sel korral 2 Kn 4:42-44 kohalt. Seal kirjeldatud sündmuste kulg on pea täpselt sama kui Johannese poolt kirjeldatud olukord. Sellel horisondil mõistame ka seda, et inimesed pidasid Jeesust imede tõttu prohvetiks: korduvad ju ometi Jumala ajaloos tehtud suured teod taas tema rahva keskel ja just Jeesuse kaudu. Võime aimata, mida see võis tähendada ajal, kui innukalt oodati Jumala riigi nähtaval viisil ilmumist inimeste keskele. Juhtunu ehk kõige ehmatavam joon on aga eduga kaasnev õnnetus. Inimesed olid ime tunnistajateks, tõdesid isegi ehk, et see on Jumalast, kuid just nii tehes tõrjusid nad Jumala Poja. Jeesus ei olnud leiva-messias. Teda ei võinud otsida vaid sel põhjusel, et meie väline elu saaks korrastatud, et kõht saaks täis ja kõik sujuks hästi. Imede eesmärk oli vallutada südameid.

Jumal ilmub inimestele 6:16-21

Iisraeli rahva Egiptusest põgenemise teel liituvad teineteisega kaks ime - mannaime ja Kõrkjamere lahknemine kaheks iisraellaste ees. Nii tunnistab juba Vana Testament Kristusest, kes kordab samu imetegusid. Siinkohal on Johannese evangeeliumi paralleelsus sünoptikutega selge. Johannese jutustuses pole küsimus üksnes Jeesuse vee peal kõndimises, vaid ka randumises - kuigi jüngrid olid sõudnud 5-6 kilomeetrit, saabus paat sadamasse just Jeesuse saabudes.

Jeesuse sõnad on imelised. ”Mina olen” meenutavad Moosese saadud ilmutust, kus ta küsis Jumala nime. ”Mina olen see, kes ma olen”. Johannese kirja pandud jutustuses pole küsimus argisest üle järve kõndimisest. See on jutustus Kõigeväelise ilmumisest - ehk just sellest, millest kõneles ka esimese peatüki algushümn.

Jeesus, elu leib 6:22-59

Oleme juba mõistnud, et Johannes ei ole imetegusid talletanud vaid seepärast, et imed on põnevad ja huvitavad. Jeesuse imeteod viitavad alati ka sügavama ja suurema tähenduse poole. Selline on olukord nüüdki: toitmisimele järgneb vestlus elu leivast. Jutustuse ootamatuim joon on see, et just suure ime tõttu mõistetakse Jeesust valesti ning paljud lõpetavad tema järgimise.

Võtame sellest rikkast ja paljutähenduslikust tekstiosast esile vaid mõned asjad. Kui Jeesus räägib elu leivast, on see mõistetav vähemalt kolmel eri tasandil:

1. tasand on mõista leiba kui tavalist leiba. Juutide jaoks tähendas elav leib sellist leiba, mis ei lõpe iialgi.

2. tasand asetab juhtunu taustale Õpetussõnade 9. peatüki ja eriti salmid 1-6, kus räägitakse Tarkuse peost. Mäletatavasti tähendas evangeeliumi proloogis kasutaud sõna Logos nii Sõna kui Tarkust, kes sündis inimeseks ja elas inimeste keskel. Sellel horisondil tõlgendatuna on just Jeesus Kristus see personifitseerunud Tarkus, kes kutsub inimesi hülgama oma eksimused ja astuma tarkuse teele.

3. tasandi taustal on uue liidu osadussöömaaeg, Issanda armulaud. Johannes ei räägi sellest otse, kuid siiski piisavalt selgesti. Kõne Kristuse liha söömisest ja igavesest elust on ühildatavad sellega, mida Jeesus mujal armulauast õpetab. See on eriti ilmne salmi 11 valguses, mille sõnad ühtivad väga selgelt armulaua asetamissõnadega.

Just vahetult enne toimunud toitmisime oli Jeesuse õpetuse kohaselt kõigest kõrvalseik. Teda oli mõttetu otsida üksnes leiva pärast. Tema tõeline ülesanne oli tuua inimestele Jumala armu. Kõige üdi on Kristuse surm: Jeesus laseb end surmata kogu maailma pattude eest. Nii saab temast endast elu leib. Nii kutsub tema isikus Tarkus inimesi pidusöögile ehk Jumal kutsub inimesi pimedusest välja, elama tema valguses. Kes on külaliseks sel pidusöögil, on siirdunud surmast ellu.

Selle osa tõeline temaatiline kõrghetk on aga salmides 52-59, mis võtab kokku ka Johannese evangeeliumi keskse tõdemuse: inimeste täiuslik pääste on üksnes Kristuses.

Iisraeli rahva kurtmine kõrbes 6:60-71

Toitmisime ei sünnita usku, vaid vastupidi, võib selle hävitada. Rahvahulgad olid massidena voorinud Jeesuse juurde, kuid sama arvukalt kulgesid nad nüüd teises suunas. Jeesuse kõne elu leivast oli solvanud ja peletanud inimesed eemale. Jeesus teab, et keegi ei saa tema juurde tulla omast algatusest, mistõttu on kellegi vägisi kinnihoidmine mõttetu. Ka tema lähimad 12 jüngrit kahtlesid. Samamoodi kui Matteuse evangeeliumis Filippus Kesareas, tunnistab nüüd Johannese evangeeliumis Peetrus Jeesuse Kristuseks ehk oodatud messiaks.

Nii nagu kord mässas Iisraeli rahvas Moosese vastu, nii olid nüüdki inimesed Jumala saadetud päästja vastu. Tarkuse pidusöögile kutsutakse kõiki, kuid vaid üksikud tahavad tulla ning nendegi seas vilksatab pettuse tume vari. Markuse rõhutatud Messia-saladus on tõelisus ka Johannese evangeeliumis: kõigest hoolimata on Jumala plaan täitumas just nii nagu meie Issand selle oli planeerinud.