Johannese evangeelium 12 internetis (piibel.net)

Johannese evangeeliumi 12. peatüki esimesed sõnad (”Kuus päeva enne paasapühi”) liidavad sündmused selgelt tulevaste sündmuste, Jeesuse surma ja ülestõusmisega. Kuigi juba varem on mitmed hetked osutanud Kolgata suunas, algab Johannese kirjeldus Jeesuse kannatusloost selle peatükiga.

Jeesuse kannatusest ja ülestõusmisest rääkides säilitab neljas evangelist meile juba tuttava viisi asjadest jutustada ning kulgeb jätkuvalt omi radu. Kohati jätab ta rääkimata palju asju, millest sünoptikud räägivad, teisal jälle toob ta sisse märkimisväärselt uut. Kõigist erinevustest hoolimata säilitab Johannese siiski ühenduse sünoptikutega, kuigi vana materjal on paigutatud uutesse raamidesse. Johannese esitusviis täiendab kolme esimese evangelisti tööd.

Salvi raiskamine? 12:1-11

Lõunasöögil Betaanias rullub lugeja ees lahti imeline etendus. Kõik evangelistid räägivad naisest - keda Johannes nimetab Maarjaks - kes kõigile üllatuseks ja kelleltki luba küsimata võiab kalli salviga Jeesuse jalgu.

Salvi oli umbes kolmandik liitrit ning see oli uskumatult kallis. Töömehe päevapalk oli üks deenar, nüüd oli hetkega ära raisatud töömehe kogu aasta palk. Kõik evangelistid kirjutavad, et Jeesuse jüngrid said pahaseks, kuna raha oleks ometi võinud anda vaestele.

Jeesus tõrjub nende pahameele, ilmselt viidates Moosese seadusele (5Ms 15:11) ning kaitstes Maarjat. Võidmisel on selgelt kaks tähendust. Ühelt poolt võitakse Jeesus sel viisil kuningaks, kes peagi saabub Jeruusalemma. Teisalt aga viitab see teisele viisile kasutada kalleid salve, nimelt surnukehade võidmiseks.

Selles kannatusloo faasis kerkib esile Juudase traagiline tegelaskuju, keda vaevalt ükski kiriku õpetaja on nii oskuslikult kujutanud kui Jumala plaanide sügavusi tajuv Johannes. Juuda roll on juba algusest peale selge (Jh 6:70-71 ning Jh 17:12). Kas öö on olnud kunagi varem nii pime, kui see öö, mil Juudas lahkus jüngrite hulgast, et reeta Jeesus (Jh 13:30)?

Jutustus Jeesuse võidmisest on saanud paljud piibliseletajad hämmelduma. Miks on kõik evangelistid selle loo oma evangeeliumitesse võtnud? Mis on selle loo tähendus ja tõeline sisu, millest me midagi õppima peaksime? Ehk kõike kõnekam ongi see, et jutustusel polegi sellist õpetuslikku üdi. On vaid ühe naise sügav ja pillav armastus Jeesuse vastu, peadpööritama panevalt meeldiv salvi lõhn ning ühendus kannatuslooga. Just sel viisil liidab see lugu meid, lugejaid, püha ajalooga ja selles on jutustusele juba piisav ja sügav tähendus.

Jeesus ratsutab Jeruusalemma 12:12-19

Rääkides Jeesuse saabumisest Jeruusalemma, järgib Johannes jutustuse käigus oma eelkäijaid evangeliste. Issand sai kuningliku vastuvõtu. Talle eesli toomine lõi otsese ühenduse Sakarja raamatu ennustusega (Sk 9:9). Juba varasemalt nägime, milline on ühendus Sakarja ennustuse ja lehtmajadepüha vahel. Üksnes Johannese mainitud palmioksad kinnitavad seost lehtmajadepüha ning Sakarja ennustusega veelgi ning lugeja saab aru: siin tuleb oodatud kuningas!

Uudishimuliku rahvahulga voolamine Jeesuse juurde jätkub, kuid ka sünged pilved aina kogunevad. Inimese Poja ülendamine on lähedal.

Jeesus ennustab oma surma 12:20-36

Johannes jutustab üksikasjaliselt kreeklaste püüust pääseda Jeesuse jutule. Vaevalt et nad oli nn pöördunud, vaid arvatavasti lihtsalt jumalakartlikud paganad, kes austasid Iisraeli Jumalat, ise siiski judaismi pöördumata.

See jutustus sisaldab enamat, kui me esmapilgul oskame ehk märgata. Juudid ei käinud läbi paganatega ehk teiseusulistega, ei söönud nendega ühes lauas ega ka üldiselt puutunud nendega kokku rohkem, kui oli hädavajalik. Ka evangeeliumid ei kuva Jeesust paganatega läbi käimas. Nüüd aga soovivad mõned kreeklased Jeesust kohata. Nende püüdlus ebaõnnestub, kuid põhjuseks pole nende päritolu. Jumala plaan on hetkel nii kiiresti lahti rullumas, et võimalust kohtumisele ei ole. Seetõttu avaneski Jeesuse isiku tähendus paganatele alles tema ülestõusmise järel.

Ka eelnevalt on Jeesus Johannese evangeeliumis rääkinud “hetkest” või “tunnist” (nt Jh 2:4 ja 7:6). Nüüd on see hetk tulnud. Inimese Poeg kirgastatakse, kuid see kirkus ei ole oma kvaliteedi poolest selline, et see raputab ka Jeesust ennast. See on nisuiva tee, kõige turvalise kaotamise ja surma tee. (Siin ilmneb Johannese evangeeliumi veel üks omapärane joon: üldiselt ta vaikib Jeesuse tähendamissõnadest)

Salmid 27-30 on Johannese variant Jeesuse Getsemani aia võitlustest. Sellest ei räägi Johannes mujal, kuigi ta selgelt on tundnud seda pärimust. Johannese edasiantavas lühikeses osas on suure palvevõitluse keskne element: surma ees vabisev Jumala Poeg, kes siiski ei astu kõrvale Isa seatud teelt. Teine sünoptikute kirjeldatud hetk, mis lugejal ehk neid salme lugedes meelde tuleb, on Jeesuse ristimine (Mk 1:9.11).

Jeesuse sõnad meenutavad samas ka hetke, mille Markus paigutab Filippuse Kaisarea küladesse (Mk 8). Markus kirjeldab just sel hetkel, Peetruse üleva usutunnistuse järel, Jeesuse tee pöördumisest alla, risti ja surma poole. Nagu Markusel, nii ka Johannesel liitub selle pöördehetkega julgustus Jeesuse omadele: Jeesuse omade tee on risti ja ahistuse tee, kuid see on ainus viis Jeesust järgida. Vaid seda kaudu leidub tee Isa juurde.

Lühikese võitluse järel on Jeesuse tee selgelt suuna saanud. Jumal võitleb ja hävitab Saatana võimu. See juhtub kohutaval viisil: Jeesus “ülendatakse”, naelutatakse ristile kõigi pilgatavaks. Kuid just sel viisil kõrgele tõstetuna tõmbab ta enda poole kõik inimesed. Iga inimese saatus määratakse suhte kaudu Ristilöödusse. Temas on elu, ilma temata on iga inimese saatuseks surm. Uudishimust kihisev, aga ebausklike inimeste küsimuste tulv joonistab Jeesuse võitlusele mustad raamid.

“Valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole seda omaks võtnud…” 12:37-50

Peatüki lõpp on suur kokkuvõte Jeesuse tegevusest maa peal enne tegelikku kannatusloo algust. Evangeeliumi algushümni sõnad on nüüd täielikult tõeks saanud. Jeesus oli olnud maailma valgus, kuid pimeduse vallas olevad inimestel ei olnud eeldusi, et teda vastu võtta. Nii sai tõeks Jesaja ennustus 53:1: 6:9-10: Jumal oli teinud kõvaks oma rahva südame ja lasknud inimeste peale tulla vaimuliku pimeduse, mis takistas neil nägemast Kristuse kirkust. Just see vaimulik pimedus on põhjus, mis viis lõpuks Jeesuse ristilöömiseni. Oli muidugi ka neid, isegi võimupositsioonil olijate hulgas, kes “nägid”, kuid nad kartsid ning ei julgenud takistada juba käimalükatud plaani Jeesus tappa.

Peatüki lõpusalmid on Jeesuse viimane kõne suuremale kuulajaskonnale ning samas võimas kutse kõigile kuulajatele. Jeesus on Isa saadetud maailma valgus ja patuste inimeste ainus päästja. Ühendus temaga on patusele inimesele ainus võimalus vältida igavest hukatust. Jeesus ei ole kohtumõistja, sest Jumala seadus ja tõde mõistavad juba kohut iga inimese üle. See-eest vajame Jeesust oma vabastajaks ja päästjaks, sest pole muud teed Jumala kirkusesse kui Jeesus.