Johannese evangeelium internetis (piibel.net)

Kolme sünoptilise evangeeliumi lisaks (sõna "sünoptiline" tähendab kreeka keeles samasuunalisust või kokkulangevust ja nii nimetatakse Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumeid, millel on suuri omavahelisi kokkulangevusi) on Uues Testamendis Johannese evangeelium, mida peetakse enamasti kõige nooremaks evangeeliumite hulgast ning mis erineb sünoptilistest evangeeliumitest mitmes mõttes.

Johannese evangeeliumi tõlgendamisel on oluline küsida teose taustal oleva traditsiooni kohta. Vastavalt sellele, millisena teose taustalugu näha, kujuneb ka lugeja suhtumine evangeeliumisse: see on kas hiline, algkoguduse kuulutust peegeldav teos või on selle taustal märkimisväärne algkoguduse isik ning tugev, ajaloolise Jeesuseni ulatuv pärimusvoog.

Varajased allikad mainivad algkiriku hiiglast. Väike-Aasia piiskop Polykrates mainib u 190. aastal Johannest, ”kes toetus Issanda rinna vastu ja kellest tuli kilpi kandev vaimulik, tunnistaja ja õpetaja ning kes puhkab Efesoses.” Polykrates sündis 125. aasta paiku ja ta tundis kindlasti hästi Väike-Aasia traditsioone. Ta ei nimeta Johannest apostliks erinevalt Filippusest, keda ta samuti mainib ning apostliks nimetab.
Ka kirikuisa Irenuse kohaselt oli Johannes ”Issanda jünger, kes toetus tema rinna vastu ja kes koostas / avaldas evangeeliumi, kui ta elas Väike-Aasias, Efesoses.” Ka Ireneus ei nimeta seda evangeeliumi kirjutajat Johannest apostliks.
Hierapolin piiskop mainib umbes 130. aastal kahte Johannest, kirjutades: ”mida Andreas või Peetrus ütlesid, või mida Filippus, Toomas või Jaakobus, või mida Johannes või Matteus või keegi muu Issanda jüngritest ütles, või mida Aristion ja vana Johannes, Issanda jüngrid ütlesid.” Esimene mainitavatest Johannestest tundub olevat Jeesuse jünger, teine, ”vana Johannes”, veel tol ajal inimeste mälestustes olev isik.

Johannese evangeeliumi enda tunnistuse kohaselt toetub teos tugevale algkiriku autoriteedile, kes julgeb end asetada Peetruse kõrvale ja isegi tema üle. Pärimust tasub samas samuti võtta tõsiselt: tõsi, selle põhjal on raske hinnata, kas on olemas üks või kaks Johannest, kellest üks on apostel ja teine samanimeline hinnatud õpetaja.

Johannese evangeeluimi ja Johannese kirjade (ning samuti Ilmutuseraamatu) vahel on palju sarnasusi, mistõttu on neid lihtne paigutada samasse johanniittlikku traditsiooni. Samas oleks liiga julge lugeda need sama kirjutaja sulest pärinevaks (Ilmutusraamat suure tõenäosusega seda kindlasti pole). Igatahes väljendavad kirjad selgelt tol ajal valitsevat õpetuslikku segadust ning reageerivad olukorrale vägagi jõuliselt.

Johannes on evangeeliumitest noorim ja traditsiooniliselt on arvatud, et kirjutaja tundis ja kasutas eelnenud, vanemaid evangeeliume. See arvamus on kahtlemata õige, kuigi mitmed uurijad väidavad tänapäeval, et Johannes siiski ei tundnud sünoptilisi evangeeliume. Samas on evangeeliume ühendavat materjali siiski rohkelt, isegi kui Johannes kasutabki seda sünoptikutest eri viisil (nt templi puhastamine, mille Johannes paigutab Jeesuse avaliku tegutsemise algusesse Jh 2:13-16; Peetruse tunnistus 6:67-71; Jeesuse salvimine Betaanias 12:1-8; jüngrite imeline kalasaak 21:1-14).

Kõikide evangelistide kohaselt algas Jeesuse avalik tegevus Ristija Johannese juurest. Markus ja teda järginud sünoptikud kirjeldavad Jeesuse toimimise algust Galileas ja selle lähiümbruses ning seejärel kirjeldatakse Jeesust teel tema saatuse otsustanud reisil Jeruusalemma. Johannese evangeeliumis seevastu käib Jeesus Jeruusalemmas mitmel korral (Jh 2:13, 5:1, 7:10). Jeesuse tegevuse kirjeldus paigutub siis märgatavalt pikema ajaperioodi sisse (Johannes mainib kolme paasapüha: (Jh 2:13; 6:4; 11:55). Ka kõige toimuva paigutamine kaardile ei ole probleemivaba: Jh 3:22 läheb Jeesus Juudamaale, kus ta 2:23 kohaselt juba oli ning 5. peatükis on ta Jeruusalemmas, 6. peatükis aga Galileas. See ja nt Jh 14:31 üleminek peatükkidesse 15 ja 16 annavad mõista, et teos ei ole hoolikalt järjestatud. Osad uurijad järeldavad sellest kohatisest ebakõlast, et teos on sündinud pika ja keeruka toimetusprotsessi tulemusel, teised taas, et autor on kasutanud paljusid erinevaid allikaid.

Johannese evangeelium on proloogist alates selgelt teoloogiline teos. See ilmneb nii vestlustes (nt vestlus Jeesuse ja Nokodeemuse vahel Jh 3), imede kirjeldustes (nt pimeda tervendamine Jh 9) ning loomulikult ka Jeesuse kannatusloos. Johannes ühendab omavahel viimase kohtupäeva (Jh 5:28-29; 12:48) ja nn. presentse eskatoloogia ehk mõtte, et kes on leidnud Jeesuse, on juba siirdunud surmast ellu selles elus (Jh 4:23; 11:25-26). Ristimist (Jh 3) ja armulauda (Jh 6) mainitakse, kuid need on esitatud justkui peidetult.

Teoses on selgelt järgitavat kaks peaosa:
Peatükid 1-12 kirjeldavad Jumala Poja õpetustegevust inimeste keskel ning
peatükid 12-20 esitavad tema kannatusloo.
Peatükk 21 on teose epiloog.