Johannese evangeelium 5 internetis (piibel.net)

Jeesus tervendab ka hingamispäeval – 5:1–18

Betsata tiigi ääres oli palju rahvast, kellel oli igasuguseid haigusi ja vigastusi. Jeesuse aegadel olid sellised inimesed sunnitud taluma järjest suuremaid kannatusi, juhul kui nende perekond ei suutnud nende eest hoolt kanda.

Tervendamise imeteost räägitakse siin lühidalt ja ilustamata. Ehkki Johannes siinkohal sellele ei viita, on iga vigase inimese imeline tervendamine seotud kirjakohaga Jesaja 35:6. Jumal oli lubanud, et ükskord saabub pääste aeg. Siis avanevad pimedate silmad, kurtide kõrvad lähevad lahti ja jalutu hüppab rõõmust. Kui 38 aastat haiguse käes kannatanud mees kõnnib ja kannab oma kanderaami, näitab see, et Jumala suured lubadused hakkavad tõeks saama.

Teoga, millest siin kirjakohas loeme, trampis Jeesus aga jalge alla variseride jaoks kõige pühama põhimõtte. See päev, mil Jeesus tervendas, oli hingamispäev ning seaduse järgi oli sel päeval mis tahes esemete kandmine rangelt keelatud. Erinevalt sünoptilistest evangeeliumitest ei käskinud Jeesus Johannese evangeeliumi järgi mehel mitte koju minna, vaid ütles lihtsalt, et too peab võtma oma kanderaami ja kõndima. Tundub, et Jeesus tegutses meelega kehtivate õpetuste vastu, ja see tekitas seadusekuulekates juutides raevu.

Jeesuse põhjendus oma teole vaid suurendas seda raevu. Jumal ei pea hingamispäeva, vaid ta tegutseb pidevalt, päevast päeva. Jumala Poeg tegutseb maailmas täpselt samamoodi. Seega seob hingamispäeva pidamise käsk Jeesust sama vähe, nagu see seob Jumalat. Pärast seda õpetust näeme Johannese evangeeliumis esimest korda vihjeid sellele, et juudid ihkavad Jeesust tappa.

Isa ja Poeg on üks – 5:19–23

Johannese evangeeliumile iseloomulikul moel jätkub see peatükk Jeesuse pika monoloogiga, mitte aga tegeliku vestlusega tema ja juutide vahel. Tema kõne esimesed sõnad selgitavad neid sõnu, mis juute vihale ajasid – et Jeesus tõstis end Jumalaga võrdsele positsioonile. Jeesuse tegevus põhineb tema seisundil Jumala Pojana ja asjaolul, et Isa on andnud talle kogu meelevalla. Poeg jälgib oma Isa tegusid ja toimib samamoodi. Inimesed ei saa tema üle kohut mõista – vastupidi, hoopis Jumal on kogu kohtumõistmise õiguse andnud üle Pojale. Jumala tahe on see, et Poega austataks samamoodi nagu Isagi. Kes austab Poega, austab ka Isa. Johannese evangeelium annab siinkohal edasi selge ja jõulise kristliku sõnumi. Mõnes mõttes selgitab see lühidalt ja täpselt suure misjonikäsu sõnumit:

„Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal …” (Mt 28:18)

Pojale antud volituste sisu on meelevald kohut mõista 5:24–29

Jumal ei ole andnud oma Pojale meelevalda lihtsalt formaalsuse pärast ja samuti ei kasuta Jeesus seda meelevalda lihtsalt meelevalla enese pärast. Igal asjal on selge eesmärk, mille Jeesus on kokku võtnud Jh 3:16. Jumalalt saadud meelevalla sisu on viia inimesed kohtumõistmisest ja surmast vabadusse ja ellu. Johannese evangeeliumile iseloomulikul moel toimub kohtumõistmine kahel viisil. See toimub aegade lõpus, aga see toimub ka juba praegu, kui me kuuleme Jeesuse sõnu. Johannes räägib viimsest kohtupäevast väga vähe, ent see näib siiski olevat iseenesestmõistetav. Tuleb aeg, mil kõik hauasolijad kuulevad Suure Kohtumõistja häält ning tulevad kohtumõistmisele. Need, kes on teinud head, mõistetakse igavesse rõõmu, aga need, kes on teinud paha, mõistetakse igavesse hukatusse.

Selle taustal on Taanieli suur nägemus (Tn 7:13, 12:1–3), milles kohtunik on „Inimesepoja sarnane”, seega nagu inimene. Just nende sõnade tõttu ootasid inimesed, et kohtumõistjaks tuleb „Inimesepoeg”. Jeesus teatab, et tema, Jumala Poeg, on Inimesepoeg ja inimkonna kohtumõistja, kellest on ennustatud. Teine, iseäranis Johannese evangeeliumile iseloomulik joon on see, et kohtumõistmine ei toimu vaid üks kord ja aegade lõpul. Isa on andnud selle meelevalla oma Pojale. Seega ei tule meil kohtumõistmist ega lunastust oodata viimse kohtupäevani, vaid juba nüüd võivad surnud kuulda Jumala Poja häält ja saada elu. Meie igavene saatus otsustatakse juba siin ja praegu ning see sõltub meie suhtest Kristusega. Kui Kristus on meiega, ei ole meil surma, vaid üksnes elu. Kui Kristus ei ole meiega, ei ole meil elu, vaid üksnes surm.

Mis tõendab, et Jeesus räägib tõtt? 5:30-45

Jeesuse sõnad kõlavad juutide jaoks kahtlemata jalustrabavalt. Kuidas võisid kuulajad teada, et ta rääkis tõtt? Tunnistajaid ja tõendeid oli palju:

• Ristija Johannes tunnistas Jeesusest, nagu räägitakse esimeses ja kolmandas peatükis.

• Jeesuse imeteod näitavad, et Jumal oli ta saatnud – seda tuleb meil taas käsitleda näiteks Jesaja 35 valguses.

• Jumal ise on tema kohta tunnistust andnud oma Sõnas ehk meie sõnavara kasutades Vanas Testamendis.

Nendest kolmest tunnistajast piisab, et aktsepteerida Jeesuse volitusi ja temasse uskuda. Ent juudid nii ei teinud ja seetõttu jäid nemad elust ilma.

Kõigi kolme tunnistajaga seondub väga huvitavaid asjaolusid. Johannesel on eriline staatus, mida võib näha kõigis evangeeliumites. Jeesuse imeteod tähendasid märksa enamat kui vaid üksikute inimeste tervendamist või pealtvaatajate selga mööda jooksvaid külmavärinaid. Need tähistavad seda tunnustähte, mis näitab, et Jeesus on tõepoolest see, kelle ta väidab end olevat. Kõige tähtsam tunnistaja on nende seas kolmas. Jumal tunnistab Jeesusest, eriti Vanas Testamendis. Just nii lugesid Vana Testamenti Jeesus ja apostlid. Algkirik teadis, et juudid ei suutnud Kristust näiteks Moosese raamatutest leida, ning kasutasid teda võtmena kogu Piibli mõistmiseks.

Võib-olla tuleks ühtlasi esile tõsta ühte asjaolu, milles Jeesus, juudid ja algkirik olid ühte meelt, ent mida tänapäeval sageli eitatakse. Salmides 37–40 võrdsustatakse Isa tunnistus ja Piibli (Vana Testamendi) sõna. Meie kirik tunnistab, et Püha Vaim on kõnelenud apostlite ja prohvetite kaudu ja et seeläbi on kogu Piibel Jumala Sõna. Kes seda eitab, on tõest eemaldunud.