Johannese evangeelium 7 internetis (piibel.net)

Kas Jeesus läheb pidustustele või mitte? 7:1-13

Lehtmajadepüha oli juudi ajaloolase Josefuse kohaselt suurim ja kõige püham kõigist juutide pühadest. Seda peeti Moosese seaduses määratud reeglite kohaselt seitsmenda kuu viieteistkümnendal päeval ehk meie kalendri järgi septembris-oktoobris, mil vihm oli maa viljakaks muutnud. Pidustused kestsid kaheksa päeva ning see oli aeg rõõmustamiseks.

Pidustuste kulgu on selgitatud 3Ms 23:34-44. Sel ajal elati suurtest lehtedest tehtud majakestes, meenutamaks Iisraeli rahva rännakut Egiptusest Tõotatud maa poole, mil elati samuti lehtedest tehtud ajutistes majakestes. Sakarja raamatu peatükid 9-14 (eriti Sk 14:16-21) liidavad lehtmajadepüha Issanda päevaga. Sakarja edastab lubaduse, et Issanda päeval voolavad Jeruusalemmast välja ”elavad veed” (Sk 14:8) ja et Issanda päeval ”avaneb Taaveti soole ja Jeruusalemma elanikele allikas patu ja rüveduse vastu” (Sk 13:1). Nii on ka lehtmajadepüha olnud oma olemuselt lõpuaja ootusest läbi põimunud tänupidu. Nende ootusega käib kokku ka Sakarja raamatu ennustus eesli seljas ratsutavast kuningast (Sk 9:9).

Kuigi Jeesuse vennad ei uskunud Jeesusesse, andsid nad talle siiski head nõu. Just lõpuaja ootusega täidetud lehtmajadepüha oleks ühele õpetajale hea aeg, et endale rohkem tuntust ja järgijaid koguda. Jeesus aga ei võta vendade nõu kuulda, vaid ootab Jumala määratud hetke, keeldudes enne seda toimimast. Võimalik, et tema sõnades on taas Johannese evangeeliumile tüüpiline kahetimõistetavus - Jeesus ei ”lähe pühadeks üles” ega ka ”tõuse üles taeva kirkusesse” enne, kui selleks määratud aeg on saabunud. Siiski läheb ta teele, mitte aga teiste palveränduritega, vaid salaja.

Kes rikub Moosese seadust? 7:14-24

Pidustustele tulles toimis Jeesus erilise meelevallaga. Kuulajad said aru, et ta ei kuulu ühtegi seni tuntud koolkonda, vaid jagab isesugust õpetust. Samas näeme, et Jeesus kutsub kuulajaid üles järgima Jumala tahet. Jeesuse käitumine kutsub inimesi üles küsima, kas see on õpetus, mis on inimesest või Jumalast. Jeesuse omast algatusest kerkib üles juba eelpool (5. peatükis) esil olnud teema: Jeesus ei saa olla Jumala poolt saadetud, kuna ta rikub seadust, nimelt tervendades inimesi sabati ehk puhkepäeva ajal, mil mingisugunegi töötegemine (mh tervendamine) polnud juudi seaduse kohaselt lubatud.

Jeesus toetub oma küsimuseasetuses juutide endi traditsioonile. Poisslapse ümberlõikamine pidi juudi seaduse kohaselt toimuma kaheksandal päeval peale lapse sündi (3Ms 12:3). Kui see päev juhtus olema sabatipäev, oli kaks käsku omavahel vastakuti. Kummale käsule anda selles olukorras eesõigus ja suurem kaal? Juudid lahendasid olukorra nii, et ümberlõikamine ei tähendanud sel juhul sabati seaduse rikkumist. ”Oluline on ümberlõikamine, mis kummutab karmi sabati seaduse,” öeldi. Kui ümberlõikamine sabati ajal oli lubatud, siis miks mitte kogu inimese tervendamine? Jeesus osutab oma tegevusega siis tõsiasjale, et Jumal ei ole inimest teinud sabati pärast, vaid sabati inimese pärast.

Kes oli Jeesus? 7:25-36

Jeesuse aja judaismis liitus Messia ootusega palju uskumusi. Üks, ka Vana testamendi välises judaistlikus kirjanduses esinev ootus oli, et Messias püsib varjatuna seni, kuni saabub tema aeg saada avalikuks. See aga ei sobi kokku tõsiasjaga, et Jeesuse päritolu, perekonda ja kodukanti teati võrdlemisi hästi.

Johannesele omases, vaid vihjeid andvas stiilis laseb evangelist inimestel rääkida viisil, mis annab mõista, et tegelikult ei teadnud nad, kes Jeesus oli ja kust ta pärines. Või siis täpsemalt, nad teadsid midagi õigesti, arvasid teadvat ka midagi muud, olid aga täiesti teadmatuses millestki olulisest. Inimesed arvasid teadvat, et ta on tavaliste inimeste laps, kes on sündinud Naatsaretis, olid aga täiesti teadmatuses tema taevalikust päritolust. Nad ei tunne Jeesuse taevalikku päritolu, sest nad ei tunne Isa.

Jeesuse sõnad äratavad inimestest tapahimu. Sellest tingituna ennustab Jeesus oma peatset surma ja tagasipöördumist Isa juurde. Nii, nagu Johannese evangeeliumis sageli, ei saa Jeesuse vestluspartnerid aru, millest jutt käib. Nende vastused ei peegelda niivõrd pilkamist või irooniat, kui täielikku pimedust Jumala tõe nägemisel.

Janustele elu vett! 7:37-52

Lehtmajadepüha kõrgpunkt saabus pühade viimasel päeval. Kahtlemata olid ka lõpuaegade arutlused ja ootused just siis esikohal. Mäletame prohvet Sakarja sõnu elava vee allikast (Sk 14:8). Pühade veetseremoonia ajal lauldi arvatavasti prohvet Jesaja sõnadega: ”Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist” (Js 12:3). Just see loob tausta Jeesuse avalikule ilmumisele ja tema sõnadele: ”Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.” Jeesus asetab sellega ennast elava vee lähteks. Salmi on tõlgendatud ka nii, et elava vee vood ei voola mitte uskuva inimese südamest, vaid Jeesusest endast. Tema on algne läte ja elava vee allikas. Nüüd lisab Johannes veel, et elav vesi tähendab Püha Vaimu.

Muljetavaldav Johannese stiilinäide on Jeesuse päritolu üle väitlevate juutide vestlus, milles samuti kumab läbi lõpuaegade ootus. Kas Jeesus on see prohvet, kellest Mooses rääkis (5Ms 18:18)? Või Messias? Või hoopis pettur? Johannes ei räägi Luuka ja Matteuse kombel sellest, et Jeesus sündis Petlemmas, mistõttu arvatakse sageli, et Johannes ei tundud seda traditsioonikildu. Nüüd annab Johannes Jeesuse vastastel tõrjuda ta selle ”teadmisega”, et Jeesus ei ole sündinud Petlemmas. Kas miski muu võib paremini osutada sellele, et Johannese evangeelium, nii avar ja lausa vallutav kui see ongi, oli samaaegselt mõeldud kitsale siseringile? Johannes oletab selgelt, et lugejad teavad, et juudid eksivad.

Peatüki lõpus saame osa veel huvitavast ja olulisest vestlusest. Üks huvitav joon on see, et Nikodeemus julgeb nüüd avalikult esitada küsimuse vormis oma etteheite. Veel olulisem on aga talle antud vastus: põlatud ja vähetähtsast Galileast ei ole ennustuste kohaselt prohvetit tulemas, seega on Jeesus vale-Messias. Ilmselt viidatakse siin suurele prohvetile, kelle tulekust räägitakse 5Ms 18:18. Selle lause juurde pöördub Jeesus oma õpetuses tagasi Jh 8:12. Isegi kui kirjutused vaikivad Galileast pärinevast prohvetist, kuuluvad Galilea ja valgus omati ühte (Js 8:23-9:6).