Johannese evangeelium 20 internetis (piibel.net)

Tühi haud 20:1-10

Varahommikul hauale tulles nägi Maarja Magdaleena, et kivi oli haua sissekäigu eest ära tõstetud. Otsekohe pöördub ta kahe olulisema jüngri poole. Ei ole mingi üllatus, et esimene, kes hauale jõudis ja Issanda ülestõusmisest tunnistas, oli “Jeesuse armastatud jünger”.

Detail Johannese seletuses näitab üht olulist joont ülestõusmislugudes. Iga evangeeliumi kirjutaja jutustab omapoolse versiooni sellest, kes Jeesuse ülestõusmist tunnistama tulid ning kuidas nad seda tegid. Vanima meieni säilinud nimekirja tunnistajatest on üles tähendanud Paulus (1Kr 15:1-11). Erinevaid lugusid pole vaja püüda kokku sobitada. Lõppude lõpuks käis Johannes oma ohtra materjalihulgaga ka üsna vabalt ümber: ta ütleb, et Maarja Magdaleena läks hauale üksi, ent hetk hiljem laseb tal Peetrusele ja armastatud jüngrile öelda: “Nad on Issanda hauast ära viinud ja m e ei tea, kuhu nad on ta pannud” (Jh 20:2). Johannese järgi ei olnud Maarja Magdaleena, keda kõigis evangeeliumites mainitakse, haual üksi (Mt 28:1 ja Lk 24:10).

Mida võidi tühjas hauas näha? Peetrus näeb kõiki neid samu asju mida armastatud jüngergi, kuid ei saa aru, mis on toimunud. Alles armastatud jünger mõistab osalt maha langenud, osalt hoolikalt kokku pandud linaste riiete tähendust. Jeesuse ihu ei olnud mitte mingil juhul ära varastatud. Kui armastatud jünger “uskus” (mida iganes see sõna siin kontekstis ka tähendada võis), hakkasid esimesed ülestõusmise kiired pimedat maailma valgustama. Ometi on kõik ikka veel ähmane.

Kaks sõna 20:11-18

Maarja Magdaleena nägemus inglist on vaid üleminekuks kohtumisele ülestõusnud Kristusega. See on väga ilus ja liigutav lugu. Selle loo keskmes on kaks sõna. Hoolimata tühjast hauast ja ingli nägemisest on Maarja endiselt Issanda surma pärast nutmas. Isegi Jeesuse ilmumine ei võta kurbust ära. Üksainus sõna, mille Jeesus kuuldavale toob, Maarja nimi, aitab viimasel oma Issanda ära tunda ning vastata oma Õpetajale nii, nagu ta oli harjunud seda tegema. Selle stseeni jutustajad on jätnud tolle tähtsa sõna heebreakeelseks (või, kui täpne olla, siis arameakeelseks) ning nõnda annab see lugu ikka veel edasi toda soojust, mis oli Jeesuse inimeste jaoks nii asendamatuks teinud.

Teadlased on palju vaeva näinud, proovides seletada Jeesuse sõnu, kui ta ütleb, et ta ei ole veel üles Isa juurde läinud. Pole mõtet liiga palju nende sõnade sisse lugeda – meil oleks parem keskenduda sellele, mis on kõige olulisem selles, mida Jeesus ütleb. Ta on nüüd oma missiooni täide viinud ja seepärast on nüüd tema Isa meie Isa ning tema Jumal on meie Jumal. Ainusündinud Poeg on antud ohvrina, et maailm ei läheks kaotsi. Ta andis oma elu ning ta sai selle tagasi.

Jeesus läkitab oma jüngrid 20:19-23

Jeesuse jüngreid valdas ikka veel hirm. Lukustatud uksed ei takista Jeesust, kes äkitselt nende keskele ilmub ning enda omadele rahu soovib. Järgnev on Johannese vaste Matteuse evangeeliumist tuttavale Suurele Misjonikäsule levitada evangeeliumisõnumit ning ristida. Johannes kirjeldab vaid põgusalt, kuidas Issand oma haavu näitab ning kuidas jüngrid said täis rõõmu. Tulipunktis on praegu jüngrite läkitamine. Jeesuse enda oli saatnud Isa. Nüüd läkitab tema oma järgijad, mitte inimlikus jõus, vaid Püha Vaimu väes. Ühtlasi annab Inimese Poeg, tulevane Kohtumõistja Viimsel Kohtupäeval, inimestele meelevalla tema armu kuningriigis kohut mõista. On allikaid, mille põhjal võime arvata, et juba 2. sajandil oli kirikus olemas nendele sõnadele põhinev pihitava.

Uskuv Toomas 20:24-29

Kõnekäänud uskmatu Tooma kohta on näidisteks, kuidas Piiblit vääriti tõlgendada saab. See ei ole lugu mitte uskmatust Toomast, vaid uskuvast Toomast, mehest, kes kahtluste järel usu leiab. Juba varem on Johannese evangeeliumis Toomal raskusi Jeesuse tähtsusest arusaamisega (Jh 11:16; 14:5). Nüüd lükkab ta tagasi selle, mida teised Kristuse ülestõusmise kohta tunnistavad. Kui ta ülestõusnud Kristust näeb, veendub ta ise ülestõusmise tõelisuses ning me kuuleme teda välja ütlemas kõige võrratumat usutunnistust kogu evangeeliumis. Sageli ei suuda meie, kelle selja taga on tuhandete aastate kristlik traditsioon, näha tema sõnades midagi erakordset. Siiski oleme siin tunnistajad vaieldamatult ühele evangeeliumi kõrghetkedest. Toomase sõnadele lisab kaalu veel see teadmine, et algselt lõppes evangeelium vaid mõni lause pärast neid sõnu.

Evangeelium on nüüd valmis saanud. Kui Johannes proloogis oleva kõrgpunkti juurde tagasi pöördub, on meil ring täis saanud: “Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, Tema on meile teate toonud” (Jh 1:18) – „Minu Issand ja minu Jumal!” (Jh 20:28)

Milleks see raamat? 20:30-31

Johannes ei jäta oma lugejaid selle osas teadmatusse, milleks Johannese evangeelium kirjutatud on. Paljud asjad jäävad jutustamata, kuid kogu selle töö eesmärk on selge: see kirjutati sisendamaks usku, nõnda et lugeja võiks vastu võtta elu Jeesuses Kristuses. Taas pöördume me tagasi proloogi juurde: “Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus” (Jh 1:4). Siinkohal annab lugeja tunnistust selle evangeeliumi kohta: siit on imeline valgus maailma paistmas. Kas me näeme seda valgust?