Johannese evangeelium 15 internetis (piibel.net)

Üksnes Jeesuse kaudu leidub ühendus Jumalaga 15:1-17

Kui Jeesus räägib viinapuust ja okstest, tekib Vana testamenti hästi tundva lugeja meeles paralleele, mille peale kõik kohe ehk ei tule. Vanas testamendis (nt Ps 80:9-20; Jr 2:21) räägitakse Iisraelist kui Jumala istutatud viinapuust. Võrdpilt on lihtsasti mõistetav: mets on täis erinevaid puid, millest keegi eriliselt ei hooli. Aednik valib välja ühe nõdra taimekese, hoolitseb selle eest oma parima äranägemise järgi, suunates sellele kogu oma tähelepanu. Just samal viisil on Iisrael Vana testamendi kohaselt Jumala tähelepanu keskpunktis. Iisrael on Jumala valitud rahvas. Jeesus on aga nüüd seda võrdpilti muutnud: Jumal on jätkuvalt aednik, Jeesus ise on aga viinapuu ning üksnes ühendus temaga liidab inimesed püha Jumalaga. Kui puudub ühendus elu andva viinapuuga, puudub ka ühendus Jumalaga.

Jeesuse sõnad on tähelepaneliku lugeja silmis ehk üllatavad ning isegi ootamatud. Eelmise peatüki viimased sõnad annavad mõista, et koht ja olukord vahetuvad, kuid ootamatult jätkubki hoopis Jeesuse hüvastijätukõne. Ilmselt on järgnevad peatükid enne kannatusloo algust lisatud evangeeliumile hiljem. Sel juhul on toimetaja - kes võib olla ka evangelist ise - teadlikult lasknud “õmbluskohal” nähtavaks jääda. Kui Pühakirja toimetaja on seda endale lubanud, lubame me kristlastena loomulikult seda ka Pühale Vaimule.

Jeesuse sõnade esimene temaatiline kõrgpunkt peitub Jeesuse sõnades, et tema ning üksnes tema tagab inimese ühenduse Jumalaga. Teine kõrgpunkt on selles, et Kristuse ees jagunevad inimesed kahte rühma. Ühed heidetakse välja ning nad kuivavad nagu oksad, “ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära” (s 6b). Niisiis on Jeesusest lahusolijate osaks igavene hukkamõist. Teised jälle püsivad Jeesuse küljes nagu oksad viinapuu küljes. Aednik suunab kogu oma tähelepanu sellisele oksale: ta lõikab seda tagasi ja puhastab seda, teeb kõik, et see vilja kannaks ja rõõmustab siis selle viinamarjadest. Samamoodi hoolitseb Jeesuse enda omade eest. Ta eemaldab selle, mis meis on Jumala tahte vastast ning juhib meid Jumala tahte kohasesse ellu. Nii kanname vilja, mis järgnevate salmide kohaselt on armastus ligimese vastu. Kristuse järgimine ei ole teoreetiline teadmine millestki, vaid see saab oma vormi armastusena.

Eeskujude rivi ulatub taevast maani: Isa armastab Poega, Poeg selle eeskuju järgi patust inimest, tema eest lausa surma minnes, ning inimesed selle eeskuju toel üksteist. Kus miski sellest saab tõeks, seal saab püha ja armastav Jumal kiidetud. Seepärast peavad Jeesuse omad meeles pidama oma Issandat, kes on neile üheltpoolt nagu Jumala kingutus, teisalt eeskuju ning meil tuleb elada tõeks armastus Issanda vastu, täites tema käske. Sel viisil elav inimene ei ole enam automaatne käsutäitja, vaid Issanda armas sõber.

Jeesuse sõnadest tingituna tuleks esile tõsta kaks väärarusaama, mis korduvad sageli ligimesearmastusest rääkides. Me oleme harjunud vastandama teadmise ja armastuse, mõistuse ja südame. Nüüd käsitletava teksti lugeja märkabki, et sellist vastandust tegelikult ei eksisteeri. Õige teadmine ja ühendus Jumalaga suunab inimest armastama oma ligimest. Kui asi on teisiti, on teadmine arvatavasti vale. Meie kristlus jääb sageli õhukeseks ja võimetuks. Küsimus ei ole sel juhul selles, et meil oleks peas rohkelt õiget teadmist, mida me ei suuda rakendada, vaid selles, et oleme vastupidi, kaotanud selle õige teadmise ning sellega koos kaotanud silmist armastava Kristuse silmad, mistõttu me ei tee ka järeldusi oma elu kohta tema armastuse najal. Võimetu kristlus või vankumatu südame kõvadus on tõestus sellest, et meie elu ei valitse tegelikkuses Kristuse rist.

Teiseks oleme alles viimastel aegadel harjunud eristama üksteisest ligimesearmastust ja kirjutatud Piibli käsku. Selle arusaama kohaselt loeb seadusekuulekas kristlane Piiblit nagu seadusekirja, armastusest aru saanud kristlane aga on Piibli käskudest vabastatud ning keskendub selle asemel armastamisele. Ka see vastuseis on vana Aadama eksitus: armastus Issanda vastu ilmneb Jeesuse sõnade kohaselt selles, et inimene tahab täita Jeesuse käske. Jumala sõna on mitmel juhul üheselt seletatav juhtnöör sellele, kes tõeliselt otsib Issanda häält. Sellele, kes tahab elada enda parema äranägemise järgi, on iga teine käsk mitmeti tõlgendatav ning ikka leidub mingi vabandus, miks ühest või teisest käsust võiks kõrvale hiilida.

Maailm vihkab Jeesuse omasid 15:18-16:4

Jeesuse kuulutatud ning kuni lõpuni praktikas väljaelatud armastus ei ole kokkuleppeline idüll, mis ei puuduta selle maailma kurjust ning mida selle maailma kurjus omakorda ei puudutaks. See armastus on pärit selle maailma väljastpoolt, Isa Jumala südamest. Kuna see lähtub maailma väljastpoolt, vihatakse seda selles maailmas tuliselt.

Jeesuse rist on põletava teemana kogu selle arutelu keskmes: kuna see maailm ei tunnistanud Jeesuse õpetust ning imetegusid, vaid vihkas teda ning naelutas ta ristile, peegeldub viha paratamatult kahte suunda.
　Esiteks peegeldub see tagasi armastuse allika, Isa Jumala vastu. Kordame taas: kes tõrjub Jeesuse, tõrjub ka Jumala.
　Teiseks peegeldub maailma Jeesuse vastu tuntav viha vältimatult ka nende vastu, kes püüavad teha järeldusi Jeesuse ristisurmast ehk kristlaste vastu.
　Maailma ja kristlaste vahel ei ole ega saa kunagi olema mingit leppimist. Viimselt maailma aina võõrastab, vihkab või kiusab taga neid, kes tunnistavad Kristust ja tema armastust. Kristuse omade saatus on nagu nende Issanda saatus: neid kiusatakse taga, heidetakse välja palvepaikadest ning isegi tapetakse, ja kõigele lisaks kujutavad tapjad ette, et toimivad Jumala tahte kohaselt.

Jeesuse sõnad kõlavad kaasaegse inimese kõrvade jaoks karmilt. Need on osutunud paikapidavaks viimse täheni. Mitte asjata ei iseloomustanud kirikuisa Tertullianus kiriku varast ajalugu järgnevalt: “Samaaegselt tuli maailma tõde ning viha selle tõe vastu.”

Kui Jeesus kinni võeti, prooviti tema jüngreid hajutada. Esimesi Kristuse tunnistajate põlvkondi ähvardati, nende kallal tarvitati vägivalda ning neid tapeti. Kolmsada esimest aastat kiriku ajaloos on tunnistus pidevatest, kas üleimpeeriumilistest süstemaatilistest tagakiusamistest või paikkondlikest. Kõigi nende taustal on Jumala omadele suunatud Saatana kustumatu viha.

See viha on hiljem saanud erinevatel aegadel ja eri maailma kohtades erinevaid vorme: Jaapanis oli kristlus surmanuhtluse ähvardusel keelatud kakssada aastat ning apostlikku usku püüdsid möödunud sajandil välja juurida nii natsid kui kommunistid. Ka tänapäeval on mitmel maal elavate kristlaste elu pidevas ohus. Euroopas taas ilmneb maailma viha eri vormides: Piiblile rajanevat usku võõristatakse ja halvustatakse. Mitte mingil viisil pole aga usku suudetud maailmast välja juurida. See püsib siin kuni ajani, mis Kristus saabub taas maailma.

Meie ülesanne on püsida tema armastuses kuni sinnani, hoolimata sellest, mis hinda selle eest peame maksma.