Johannese evangeelium 4 internetis (piibel.net)

Jeesus ja meesteõgija 4:1-42

Lugu Jeesuse jutuajamisest Samaaria naisega on ühtaegu paeluv ja ilus. Johannese evangeeliumile iseloomulikult on jutustus sellest kõnelusest üles ehitatud reale Samaaria naise poolsetele möödarääkimistele. Sellele vaatamata on Jeesus nõus temaga arutlema ning loo lõpus tuleb lisaks tollele naisele Jeesuse juurde ka hulk teisi Samaaria elanikke. Nõnda laseb evangelist ka selles loos väga puudulikel ja mõistmatutel inimestel Jeesuse õpetuse sihtmärgiks olla.

Tähtis sõnum selle loo juures on, et lugu leiab aset Samaarias. Jeesus lahkub Juudamaalt ning siirdub Galileasse. Kui ei soovitud rännata läbi higistamapanevalt palava Jordani oru, tuli läbi minna Samaariast. Enamiku juutide jaoks oli see ebameeldiv, kuna teadaolevalt jälestasid samaarlased ja juudid üksteist.

Samaaria rahva päritolu on jätkuvalt vaieldav. Ehk on õige traditsiooniline vaade, mille kohaselt samaarlased olid segunenud rahvagrupp, kes elas Iisraelis pärast kuningriigi hävingut 722. a eKr. Samaarlased pidasid end tõelisteks iisraellasteks, ent juudid nägid neid paganatena. Gerizimi mäel oli kunagi tempel, mis konkureeris Jeruusalemma Templiga. Juudid hävitasid selle templi 128. a eKr, kuid too püha mägi oli jätkuvalt oluline palvepaik. Jeesuse ajal vallandus tihti vihkamine juutide ja samaarlaste vahel ning juutidest ja samaarlastest palverändurite omavahelistes kokkupõrgetes valati verd. Tõsiusklikud juudid põlgasid sügavalt samaarlasi ning keeldusid nendega suhtlemast. Nüüd teeb Johannes selgeks, et Jeesus toimis täpselt vastupidi ning et ka Jeesust ennast võeti seal vastu.

Paljud inimesed, kes on seda sündmust selgitanud, on tähelepanu juhtinud sellele, kuidas naine tuleb kaevule keskpäeva ajal ning väljaspool linna. Ehk seostub see sellega, mida Jeesus tema elus näeb: see naine on patune ning oma kogukonnas põlatud. Meesteõgijal on parem hoiduda selle naiste hulga eest, kes kaevul tavapärasel ajal oma igapäevaseid toimetusi teevad. Nõnda oleks Jeesusel mitmeid põhjusi, et end sellest naisest eemale hoida, kuid sellest hoolimata alustab ta naise suureks üllatuseks temaga juttu. Kuivadel Lähis-Ida aladel on vesi hinnaline loodusvara. Jutuajamine leiab aset sügava kaevu ääres, mille Jaakob oli ammu aega tagasi kaevanud.

Jeesuse õpetus elava vee kohta on hämmastav. Naine saab otsekohe asjast valesti aru ning arvab, et Jeesus räägib mingist peidetud allikast. Vesi aga, millele Jeesus osutab, on midagi täiesti teistsugust. Jeesus ei maini seda, aga evangeeliumi lugeja teab vastust: Issand peab silmas valgust, tõde, Jumala antud eluandi. Kes iganes vaatab Jeesuse peale, leiab oma elule tõelise tähenduse ega küsi enam millegi muu järele.

Just nagu Vana Testamendi prohvetid, näeb ka Jeesus otse inimese südamesse ning näeb naise sepitsetud jutust läbi. Naine vahetab kähku teemat ning juhib jutu oma elu pealt ohutumasse valdkonda ja tõstatab vana vaidlusküsimuse: kus tuleks Jumalat teenida, kas Gerizimi mäel või Jeruusalemmas? Jeesuse antav vastus on väga iseloomulik Johannese evangeeliumile: ei siin ega seal, vaid vaimus ja tões. Need sõnad saavad eriliselt tähendusrikkaks pärast Jeruusalemma hävingut. Isegi kui see üks ja ainus Jumala tempel on maatasa tehtud, võib kus iganes palves Jumala ligi tulla. “Vaimus ja tões” on vastand sellele ettekujutusele, et jumalateenistus peaks olema mingi konkreetse kohaga seotud. Kui me oleme Johannese evangeeliumi lugenud, teame, mida see tähendab: kui oleme ühendatud Pojaga, teenitakse Isa õigel moel, ükskõik kus Teda appi hüütakse.

Jutuajamine lõpeb sellega, et Jeesus ilmutab ennast sellel naisele Messiana, Kristusena. Otsekohe saab alguse naise ülesanne olla valguse edasikandja. Kui naine on teel ega ole veel koos teiste samaarlastega tagasi tulnud, on aeg aruteluks. Selle arutelu raamiks on naise lahkumine ja tagasitulek. Näiliselt nende sündmustega seostumata leiab aset Jeesuse kõnelus läkitamisest. Jeesusel pole vaja süüa – jüngrid on taas kord temast valesti aru saanud –, kuna tema roaks on teha Isa tahtmist. Isa on läkitanud Poja maailma ning Poeg ei tee mitte midagi muud kui vaid seda, mida Läkitaja tahab. Tööst ei ole puudus ega ole vaja istuda ja oodata. Igapäevane ootamine, mis nõudis väga palju kannatlikkust, oli ootamine külvamise ja lõikuse vahepeal. Vaeste maainimeste jaoks tegid selle kohutavaks iga-aastased külalised: puudus ja nälg. Nüüd aga polnud jüngritel vaja oodata: Jeesus oli külvanud ning jüngrite ülesanne oli saaki koristada. Need sõnad ei käi mitte ainult tolle aja, vaid ka hilisema aja kohta: kui Jeesuse surma ja ülestõusmist kuulutatakse, ei ole vaja selle tulemust kõheldes kuni viimse kohtupäevani oodata. Kes sõna vastu võtab, õpib tundma Poega ning astub otsekohe surmast ellu. Just see sündiski patuse ja põlatud Samaaria rahvaga.

Ametimehe usk 4:43-54

Galileasse tagasi pöördudes saab Jeesus palju tähelepanu. Aeg, mil ta tagasi lükati (vt Markuse 6:1-6), on nüüd mööda saanud. Seega sai Johannese evangeeliumi järgi tagasihoidlik algus Galileas Jeruusalemmas käigust hoogu juurde. Lugu Kapernaumas elavast kuninga ametimehest paneb meid mõtlema, kas see on kuidagi seotud Matteuse ja Luuka evangeeliumi vastavate lugudega (Mt 8:5-13 ja Lk 7:1-10). Neis kirjakohtades on juttu paganast. Siin ei ole seda siiski mainitud.

Loo keskne mõte on selles, kuidas too ametimees “uskus”. Jeesuse vastus mehe abipalvele on peaaegu et ebaviisakas. Inimene peaks uskuma Jeesusesse üksnes sõnale toetudes ning ilma imede, tunnustähtede ja imetegudeta. Ometi ütleb Jeesus need sõnad, mida too mees vastu võtab. Seega “usk” tähendab siin usaldust, et mehe poeg on terve. Oma tagasiteel Kaanast Kapernauma kohtab mees inimesi, kes olid talle rõõmustavat teadet toomas: poeg sai terveks täpselt sel hetkel, kui Jeesus need olulised sõnad ütles. Nüüd too isa “uskus” ning nõndasamuti ka kõik teised. Usul oli ometigi täiesti teistsugune tähendus. Kuigi Johannes seda vaevalt selgitab, saame me aru, et tema usu keskmes on nüüd Jeesuse isik.

Siinkohal saame Jeesuse isiku ja missiooniga seotud olulised tähelepanekud üle vaadata: Jeesus on Isa Poeg, kes viib meid pimedusest valgusesse, valest tõesse ning surmast ellu.