Pauluse kiri galaatlastele 5 internetis (Piibel.net)

Armastus või ümberlõikamine (Gal 5:1–12)

Pärast pikki põhjendusi on Paulus manitsenud tagasi lükkama väära õpetust ja isegi ajama minema valeõpetajad. Järgevast tekstist näeme, et galaatlased ei olnud astunud otsustavaid samme väära õpetuse suhtes, olles lasknud endid ümber lõigata. Neid ahvatleb sellele lahendusele mõte, et sellega omandatakse midagi erilist kristliku elu jaoks. Neid erinevaid ahvatlusi on ka meil: kas ka sinul on Kristuse kõrval midagi tähtsat puudu? Enne otsustavat sammu on Paulus saab neid vägevasti manitseda, et nad ei laseks endid ümber lõigata.

Paulus on varem kõnelnud sellest, kuidas Kristus on tulnud lahendama probleeme, mis inimestel on suhtes Jumalaga, kui nad elavad selles maailmas. Suhtes Jumalaga saab selle probleemi kokku võtta mõttega Seaduse orjusest või Seaduse toodud hukkamõistust inimkonnale. Seaduse pärast tuli Kristus meid orjusest vabastama. Sõna „lunastus” tähendab tekstis just orjusest vabastamist teatud rahasumma eest (Gl 4:4–5). Sellele teole viidates kordab Paulus mõtet Kristuse välja teenitud vabadusest (Gl 5:1).

Lastes end ümber lõigata, libisesid galaatlased tagasi samasse orjusse, milles nad olid olnud enne pöördumist. Vahetus vaid orjuse vorm. Eriti uutel kristlastel on kalduvus libiseda samalaadsesse seisundisse, milles nad olid enne pöördumist. Inimest ahvatleb miski samalaadne. Sama juhtus Iisraeliga, kui oldi põgenetud Egiptuse orjusest. Kõrberännakul oli neil kiusatus pöörduda tagasi Egiptusse, ehkki nad olid rüganud seal vaarao orjadena. Neil oli alles vaid kujutelm, et seal sai süüa – päris kuldsed mälestused (4Ms 11:4–6).

Nüüd ahvatleb galaatlasi ümberlõikamise mõte, kuna nad kujutlevad, et saavad oma ellu mingeid erilisi eeliseid. Valeõpetajad on neile kinnitanud, et nii talitades nende probleemid kaovad. Samamoodi veendakse nüüdki inimesi tegema mõndagi lisaks tasakaalukale kristlikule elule, et asjad paremini edeneksid. Paulus soovib seda takistada ja kinnitab neile, et ümberlõikamine on vaid üks samm vales suunas – sellele järgneb kogu Moosese Seaduse täitmine. Kui nad võtavad ümberlõikamise, siis sellest ei piisa. Siis tuleb omaks võtta kogu süsteem kõigi ettekirjutustega. Juba esimene samm juhib eemale elust armu all, eemale Kristusest. Pauluse sõnadega: „Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks.” Leiba tehes on vaja vaid pisut juuretist, siis hapneb peagi kogu taigen (Gl 5:2–4,9).

Paulus soovib, et galaatlased usaldaksid Kristust. Ta kordab juba varem kirjutatud mõtet, et nad on saanud Püha Vaimu usust Jeesusesse Kristusesse. Galaatlased peaksid usaldama tulemusi ja arengut, mis neil on kristlikus elus. Selles elus võib juhtuda mõnesuguseid ebaõnnestumisi, aga see ei tähenda, et tee oleks vale. Usk Kristusesse toob kaasa armastuse, mis on Püha Vaimu peamine vili (Gl 5:6–7). Kas meile piisab Kristuse teost ja elust osaduses temaga või otsime midagi muud selle kõrvale või isegi Kristuse asemele?

Juutlus oli Rooma riigi religioonide maastikul aktsepteeritud. Lastes end ümber lõigata, sai öelda, et kuulud süsteemi, mida ühiskond aktsepteerib. Nõnda lähtus tagakiusamine, millega Paulus kokku puutus, evangeeliumist, mida ta esindas. Jutlus ristist võib esile kutsuda tagakiusamist ka tänapäeval. Siis ollakse Paulusega samas olukorras. Päris kõigis paigus ei vii risti kuulutamine füüsilise tagakiusamiseni. Kõikjal saavad kristlased mingil määral kogeda halvakspanu.

Armastus on kristlase elus mitmetahuline. Sellest rohkem järgmises lõigus. Samas käsitleb tekst kristlase elu Kristuse risti ja Püha Vaimu toel.

Püha Vaim ja inimese isekus (Gal 5:13–26)

Tihti ajab kristlasi väära õpetuse teele see, et inimene ei saanud pärast usuletulekut täiuslikuks. Selles lõigus kõneldakse, kuidas kristlases on endiselt olemas patune loomus ning sellepärast ka väärad mõtted ja teod. Selle patuse loomuse tõttu me vajame teejuhiks Püha Vaimu.

Lõigu alguses kirjutas Paulus, et galaatlastes on endiselt olemas isekas loomus, mille kohta ta kasutab hiljem sõna „liha”. See isekas loomus ei olegi inimesest kadunud, kui ta pöördus kristlaseks. Iseka loomuse tõttu on kristlasegi elus mitmesuguseid probleeme ning ka kristlane on pärast uue elu saamist lõhestunud. Sellepärast kirjutab Paulus edasi sõjaseisukorrast nende kahe erineva loomuse vahel. Samast lõhestatusest kirjutas Paulus juba oma näites (Gl 2:19–20; 5:1,17).

Uuenenud elus on kesksed põhimõtted armastus ja teiste teenimine. Usk Jeesusesse sünnitab meis armastust (Gl 5:6). Paulus kirjutas, et Kristus on armastanud teda ristil. Nii on Kristus armastanud seda inimkonda ja teeninud samas meid kõiki. Paljudes Pauluse kirjades tõuseb esile Kristuse teenimistöö kui eeskuju, kuidas kristlased peaksid üksteist teenima (näiteks Fl 2:1–8). Galaatia kirjas on seda õpetust üsna kasinasti. Selle mõtte võib leida lausest: „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.” (Gl 6:2)

Näidet Paulusest enesest neljandas peatükis võib pidada üheks mudeliks, kuidas teenida (Gl 4:12–20). Ehkki galaatlased on omaks võtnud vääri õpetusi, soovib Paulus siiski osutada armastust nende vastu ja neid uuesti kannatlikult õpetada.

Paulus on eelnevalt kõnelnud Seaduse tähendusest. Seaduse peamine sisu on näidata vääri tegusid ja asetada inimene patu vanglasse. Seadusel ei ole võimet uuesti sünnitada. Evangeeliumil on võime uuesti sünnitada, kuna selle kaudu pääseme Kristuse osadusse ja saame Püha Vaimu. Tänu sellele sünnib inimeses võime armastada ja armastus on tegelik Seaduse täitmine. Mida Seadus ei suuda, selleks annab võime evangeelium. Kristlase elule on omane elada Vaimu juhtimisel. See juhib meid armastama ligimest nagu iseennast (Gl 5:14). Elu Vaimu juhtimisel viib ka teiste Vaimu viljadeni. Neis Vaimu viljades elades ei astu inimene üle ka Jumala Seadusest ehk Jumala tahtest. See ei tähenda seega Moosese Seaduse süsteemi, milles olid teatud pühade ajad, ohvrid või ühiskondlikud ettekirjutused, mh seoses toitudega. Seda on Paulus oma kirjades kogu aeg tagasi lükanud. Vaimu juhtimisel saab elada Jumala tahte kohaselt.

Kritslase ja kõigi inimeste isekast loomusest tõusevad mitmesugused teod ja mõtted ehk Pauluse sõnadega liha teod. Paulus esitab loetelu erinevatest iseka loomuse ehk liha tagajärgedest. Ometi ei lase me kristlastena sel isekal loomusel vabalt möllata. Ehkki me tunneme endis neid vääri mõtteid ja näeme vahel vääradest mõtetest sündinud tegusid, me lööme need Kristuse ristile ehk mõistame need oma elus hukka. Samas me palume Püha Vaimu juhtimist, et elaksime õigesti (Gl 5:16,24). Eri kirjades käsitleb Paulus neid erinevaid liha tegusid. Eri seostes, eri kogudustes kerkisid vahel liha tõttu esile erinevad probleemid. Neid probleeme ei suutnud vältida isegi kõige edasijõudnumad kogudused.

Paulus oli juba varem kirjutanud oma näites Jeesuse Kristuse ristist. Seadus oli seal vahend, mis langetas Paulusele surmaotsuse ristil. See surmaotsus tulenes liha tegudest. Oma näites tagakiusamisest kujutab Paulus seda fanatismina. Sõna zeelos – fanatism, kiivus – esineb Pauluse oma näites tagakiusamisest ja liha viljadest (Gl 1:13–14; 5:20). Selle väära käitumise tõttu oli Paulus mõistetud Seaduse kaudu ristisurma. Nüüd, kristlasena, mõistab ta endiselt hukka selle väära käitumise ja kõik muugi, mis tema lihast võib esile tulla. See hukkamõistmine on liha himude ristilöömine. Inimene tunneb endiselt neid himusid ja need on olemas. Nende tõttu me vajame endiselt andeksandmist. Seda andeksandmist vajame ka liha tegude tõttu, millest Paulus kirjutab rohkem Rooma kirjas. Selleski kirjas mõistetakse himud ja liha tagajärjed hukka ning palutakse ellu Püha Vaimu juhtimist. See on iseka loomuse ristilöömine, milles palutakse meie probleemidesse appi Jeesust Kristust ja Püha Vaimu.

Meis endis ei ole jõudu oma isekat loomust õigesti hukka mõista ja talitseda. Selleks vajame Kristust ja tema risti. Samamoodi vajame Püha Vaimu, kes tuleb usust Kristuse tehtud töösse. See on pidev elamine sellest osadusest. Paulus kirjutas: „Ma olen ühes Kristusega risti löödud.” Samas ta kirjutas, et Kristus elab temas. See osadus ja elu on püsiv, mitte üksnes pöördumisega seotud sündmus, mille jätame järele, kui oleme saanud Püha Vaimu.

Seda isekat loomust distsiplineerides teeb kristlane ka edusamme. Selline edasijõudmine tuli selles kirjas esile väga lühidalt. Paulus kirjutas: „Te jooksite hästi. Kes on teid takistanud tõele kuulekad olemast?” (Gl 5:7) Neist edusammudest kirjutab Paulus eri kirjades rohkem. Praegu on oluline saada korda Galaatia peaasjad.