Pauluse teine kiri korintlastele 10 internetis (Piibel.net)

Kaugel julge, lähedal nõrk (2Kr 10:1–6)

Piibliuurijad on palju arutanud, miks kasutab Paulus oma kirja lõpus palju rangemat keelt kui peatükkides 1–9. Seletusvariante on mitmeid.

1. Lõviosa tänapäeva teadlastest arvab, et Pauluse teine kiri korintlastele on kokku pandud kahest erinevast kirjast. Justkui oleksid peatükid 10–13 kadunud „pisaratekiri” (võrdle 2Kr 2:1–4). Selle seletuse vastu kõneleb asjaolu, et Pauluse „karm kiri” Korintosesse oli juba läinud (võrdle salmid 1 ja 10 ning 2Kr 7:8–9).

2. Teised mõtlevad, et Paulus oli saanud keset kirja dikteerimist – mis kestis tõenäoselt nädalaid, igal juhul mitmeid päevi – uusi halbu uudiseid Korintosest. Kirja lõpus vastas ta neile kurvastavatele uudistele.

3. Samuti on oletatud, et kümnenda peatüki alguses algas Pauluse omakäeline „allkiri” (võrdle Gl 6:11). See oleks mingil põhjusel – kõige tõenäosemalt halbade uudiste tõttu – paisutanud lõppu nelja peatüki pikkuseks.

4. On selge, et Korintoses oli nii neid, keda Paulus – ja Tiitus oma külaskäiguga (2Kr 7:5–7) – oli võitnud tagasi õigele teele, kui ka neid, kes olid endiselt Pauluse vastu. On võimalik, et kirja alguspool, peatükid 1–9, oli kirjutatud neile, kes olid juba meelt parandanud, ja peatükid 10–13 neile, kes polnud veel meelt parandanud.

Meil pole saadaval kindlaid andmeid, miks Paulus vahetas stiili. Vahest on küsimus lihtsalt selles, et osa asjadest oli juba korras, osa mitte. Paulus soovis esmalt kõnelda rõõmsatest asjadest ja võita nii korintlased enda poole. Alles lõpus käsitleb ta valusaid asju.

Paulust oli süüdistatud selles, et ta oli oma kirjades julge, aga koha peal nõder (salmid 1 ja 10). Ilmselt on selle taga Pauluse kiirvisiit Korintosesse (2Kr 2:1–4): see oli ebaõnnestunud ja Pauluse vastased olid võitnud. Paulus tõdeb, et Issanda apostlina saab ta küll nende juureski viibides talitada julgelt ja meelekindlalt (salm 2), aga ta loodab, et ei pea nii talitama, vaid et korintlased alistuvad vabatahtlikult õigele evangeeliumile. Armastust ei saa sundida. Sund viib alati seaduse teele: Paulus lootis, et evangeelium võiks luua õige rõõmu.

Paulus tõstab mitmes kirjas esile, et ta on ka apostlina patune inimene (Rm 7:14–25; Gl 2:20–21). Aga sellest hoolimata ei soovinud ta ajada Jumala riigi asju ilmalike võtetega (salm 4). Efesose kirja kuuendas peatükis (salmid 10–17, vaata ka 2Kr 6:7) kirjeldab Paulus täpsemini vaimulikku sõjavarustust.

Salmidest 4–7 võiks järeldada, et Pauluse vastased olid mingi ratsionalistliku õpetuse järgijad. Tasub siiski meeles pidada, et Paulus kõneles Kristuse risti ja inimliku tarkuse vastuolust juba 1Kr 2:1–10, seega enne uute apostlite saabumist Korintosesse. Me ei saa täpselt teada, mida Pauluse vastased õpetasid. Ilmselgesti nägi Paulus, et too uus tee ei vii taevasse.

Paulust oli süüdistatud liigses alandlikkuses (salm 1). Paulus süüdistab vastaseid kõrkuses (salm 5). Kristus oli tasane ja leebe (salm 1, Mt 11:28–30), nii et Pauluse valitud tee oli lähemal Kristuse eeskujule.

Kõik kristlased on Kristuses (2Kr 10:7–11)

Salmi 7 algust saab tõlkida mitut moodi. „Pange tähele selgeid tõsiasju!” (Soome 1992) „Te vaatate asju ainult pinnapealselt.” (New International Version)

Pauluse vastased väitsid, et nad on Kristusele lähemal kui Paulus (salm 7). Paulus tuletab meelde, et iga kristlane on Kristuses. Piisab ka väikesest usust – võrdle Jeesuse sinepiseemne võrdum (Mt 13:31–32). Meie ajal väidetakse tihti, et suhtes Püha Vaimuga jagunevad kristlased eri rühmadesse. Paulus näeb siingi ainult üht valikuvõimalust: kõigil kristlastel on Püha Vaim (Rm 8:9). Kui meil on Kristus, on meil kõik. Kui meil ei ole Kristust, ei ole meil midagi!

Apostli ülesanne ei olnud kogudust lõhestada, vaid ehitada (salm 8, 2Kr 12:19). Pauluse vastased tegid just vastupidi.

Ilmselt olid Pauluse vastased osavad kõnemehed. Kreeka kultuur väärtustas ilukõnet. Kahjuks on meie teadmised Pauluse välimusest, kõneandest jms üsna hilised ega ole usaldusväärsed. Eri inimestele meeldivad erinevad jutlustajad. Ühtki evangeeliumi kuulutamise stiili ei tohi kuulutada ainuõigeks. Paulus ei tüdine rõhutamast, et evangeeliumi kuulutamises on kesksel kohal sisu, mitte vorm (Gl 1:6–9).

See, et Paulus ei küsinud palka või tasu oma kuulutustöö eest, pani mõned mõtlema, et tema kuulutustöö on väärtusetu. Sellise mõtteviisiga põrkume vahel ka misjonipõldudel: näiteks Jaapanis on harjutud, et religioonide eest tuleb maksta. Kas tasuta arm saab olla hea?

Salmi 7 taustaks võib olla 1Kr 1:12 mainitud „Kristuse erakond”, aga sama hästi võib see olla vaid viide neile, kes uhkustavad oma vaimulikkusega.

Jumala antud ülesanne (2Kr 10:12–18)

Pauluse vastased kiitlevad sellega, millele tegelikult oli aluse pannud Paulus. Korintoses oli Pauluse asutatud kogudus (Ap 18:1–8).

Salmides 14–16 kõneleb Paulus oma tööarusaamast. Damaskuse teel oli Jumal kutsunud ta paganate apostliks (Ap 9:15–16). Seda nägemust oli ta teostanud. Ta oli pidanud auasjaks töötada ainult seal, kus veel ei olnud kuulutatud evangeeliumi (Rm 15:20–21).

Kui Paulus korintlastele kirjutas, tundis ta, et tema töö tänapäeva Kreeka aladel on lõpule viidud, ja kavandas juba tööd uutel aladel, kaugel läänes, Hispaanias (tänapäeva Hispaania ja Portugal, Rm 15:22–24). Aga enne siirdumist läände soovis Paulus viia pagankristlaste kogutud korjanduse Jeruusalemma kogudusele selle kindlustamiseks, et paganliku ja juudi taustaga kristlaste osadus ei katkeks (Rm 15:25–26, 2Kr 9). Paulusel oli mõttes enne läände siirdumist ka asjad Korintoses korda saada. On mõistetav, et apostlit oleks jäänud vaevama idas tehtud töö saatus, kui asjad Korintoses (ja Galaatias) oleks jäänud korraldamata.

Paulusel oli seega Jumala antud volitus teha tööd Korintoses (salm 18). Aga kuidas oli lugu Pauluse vastastega? Kas nemad soovitasid endid vaid ise (salm 12)?

Misjonitöös tuleb alati vältida seda, et otsitakse uusi liikmeid teistest kirikutest, mitte nende seast, kes ei ole veel kristlased. Misjonitöös on kaks raskuspunkti: evangeeliumi viimine uutele inimestele ja pöördunute õpetamine. On selge, et kirik kasvab kiiremini, kui „kütitakse” seal, kus teised on juba alustöö teinud. Aga see on mitte üksnes kurvaks tegev kristlaste omavaheline võistlus, vaid tähendab ka seda, et ununevad need, kes ei ole veel evangeeliumi kuulnud.

Näib, et Pauluse vastased süüdistasid Paulust pelgurluses: „Pärast läbi kukkunud lühivisiiti ei söanda ta tulla Korintosesse isegi ennast kaitsma!” Paulusel oli siiski oma ajakava – või tegelikult Jumala antud ajakava: ta tuleb Korintosesse omal ajal (salm 2).

Apostlite koosolekul (Ap 15:1–29; Gl 2:6–10) oli otsustatud, et Paulus vastutab paganamisjoni ning Jaakobus ja Peetrus juudimisjoni eest. Seegi jaotus ei olnud täiesti tingimatu – alustas ju Paulus uues linnas tavaliselt juutide sünagoogis (Ap 17:1–3,10–12,16–17; 18:1–4). Küsimus oli tööraskuspunktist.

Ehkki Pauluse vastased olid juutkristlased (2Kr 11:22), ei tähendanud see iseenesest apostlite koosoleku otsuste rikkumist; oli ju Peetruski käinud ilmselt Korintoses (1Kr 1:12). Apostlite koosoleku otsuse otstarve oli ilmselt see, et keegi ei kahjustaks teise tööd ega võistleks reeglite vastaselt. Aga just seda olid Pauluse vastased teinud.

Inimene ülehindab kergesti iseennast ja oma saavutusi: „Ainult mina olen midagi, teised ei ole midagi!” (Võrdle Gl 6:3.) Sellepärast ei tohi võtta mõõdupuuks iseennast (salm 12), vaid Jumala antud mõõdupuud (salm 18). Ainus asi, mille üle võime lõpuni uhked olla, on Jumal ja tema arm (salm 17). See on ainus püsiv asi meie elus. Meis enestes ei ole midagi püsivat. Ainus, mis meil on Jumalale anda, on patt.

Kui kiriku ajaloos oleks järgitud Pauluse mudelit, oleks evangeelium levinud palju tõhusamini.

Paulus ei soovinud vaielda, aga ta ei saanud mingis olukorras aktsepteerida õige evangeeliumi asendamist valega (Gl 5:1–6). Paulus kaitses mitte ennast, vaid Jumala päästeplaani.