Pauluse teine kiri korintlastele 9 internetis (Piibel.net)

Võistlus heas asjas (2Kr 9:1–5)

Näib, et Paulusel oli õnnestunud panna Makedoonia ja Ahhaia kogudused „omavahel võistlema”, kummast maakonnast saadakse suurem annetus Jeruusalemma koguduse vaestele.

Soomes peetakse sarnast võistlust Ühisvastutuse korjandusel ja misjonimarku kogudes. On päris õige kasutada ära inimeste auahnust ja edevustki, kui kogutakse raha heaks otstarbeks.

Paulus oli siiski mures, kuidas on mõjustanud Korintoses puhkenud probleemid korintlaste korjandusindu. Kas Pauluse vastased olid saanud katkestada ka Pauluse algatatud korjanduse? Paulus saatis Tiituse ja tundmatuks jäänud kaks venda (salm 3, 2Kr 8:16–19) korjandust ette valmistama – või õieti lõpule viima –, enne kui ta ise Korintosesse läheb.

Kui Paulus kõneleb salmides 4 ja 5 sellest, et temaga koos tuleb makedoonlasi, on järeldatud, et Tiituse kaaslased (salm 3) ei pruukinudki olla makedoonlased. Seegi ei aita meil selgusele jõuda, kes nood kaks Tiituse kaaslast olid.

Eelmises loengus kõnelesime selle abi tähendusest. Küsimus oli mitte üksnes Pauluse „maine päästmises”, vaid pagankristlaste koguduste suhtes Jeruusalemma kogudusega ja selle kaudu kogu juudikristlusega. Paulus teadis, et tolle osaduse säilitamine ei olnud iseenesestmõistetav. Üheks tõendiks nende kahe rühma vahelistest probleemidest olid Korintosesse tulnud Pauluse ja tema misjonitöö vastased. Vastastikku võistevatesse rühmadesse jagunenud ristiusk kulutaks oma jõud omavahelisteks võitlusteks ja väheneks uute inimesteni jõudmine. Kirikuloos on meil sellest kahjuks palju näiteid. Isegi misjonipõldudel võib tekkida olukord, kus „jahitakse” uusi liikmeid teistest kirikutest, mitte ümberkaudsest paganlusest.

On hea meeles pidada ka seda, mida Paulus kirjutas:

„Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed.”
(1Kr 12:26)

Kristlik kirik peaks olema üks kogukond. Kahjuks on see patu tõttu jagunenud paljudeks omavahel võistlevateks rühmadeks. Taevas lammutatakse need piiritarad ja kõik Jeesuse omad on jälle „üks ihu”.

Salmis 5 kasutab Paulus anni kohta sõna „eulogia”, mis tähendab „õnnistust” ja „tänupalvet” (näiteks armulauaga seoses). Korintlaste tänuand vahendaks Jumalalt neile antud õnnistust Jeruusalemma vaestele. See sünnitaks ka tänu Jumalale.

Kui Jumal meid õnnistab, peaksime oskama anda osa tollest õnnistusest edasi. Aga kahetsusväärselt tihti on tõsi: „Rikkad rikastuvad, vaesed vaesuvad!” Eriti kurb on olukord siis, kui rikkad rikastuvad vaeseid riisudes.

Simo Kiviranta on öelnud, et selle maailma usutunnistuses on üksainus sõna: „Rohkem!” Jumalast lahus elaval inimesel on väga raske rahulduda sellega, mis tal on, vaid loomulikum on püüelda aina rohkem. See on saatana tõhus vahend, et pidada inimest Jumalast eemal: kui kogu elu on rakendatud mammona hankimisele, ei jää Jumalale enam aega (Mt 6:24; Lk 16:13).

Kolmesugune aitamine

Selles kontekstis võime anda väikese ülevaate, mida Uus Testament kõneleb kristlaste vastastikusest abist.

1. Koguduste juhtide aitamine

Paulus oli „telgitegija-jutlustaja” (Ap 18:3) ehk ta hankis oma elatise tööga – nagu juudi seaduseõpetajad. Paulus sai küll ka abi enda asutatud kogudustelt (Fl 4:14–18), aga peamiselt vastutas ta ise oma toimetuleku eest. Ometi õhutas Paulus kogudusi hoolitsema oma juhtide vajaduste eest (1Kr 9:11–14; Gl 6:6; 1Tm 5:17–18): evangeeliumi kuulutaja peab saama oma elatise evangeeliumist.

2. Misjonijutlustajate aitamine

Siis, kui evangeeliumi viiakse uutesse piirkondadesse, ei saa mõelda, et „töö tasub end ära”. Paulus oli lahendanud selle probleemi peamiselt oma tööga.

Teatud maades ollakse sunnitud tegema „telgitegijamisjonitööd”, kuna neisse ei lasta misjonijutlustajaid, vaid nad peavad minema maale kui arstid, insenerid, õpetajad jne ning kuulutama evangeeliumi vabal ajal või oma tööga seoses.

Üldisem olukord on alati olnud see, et kogudus on saatnud kellegi tööle ja ka maksnud sellega kaasnevad kulud (võrdle 2Kr 11:9; Fl 1:3–5).

Ometi on tähtis, et tekkivad kogudused püüaksid võimalikult ruttu hakata ise toime tulema. Selles on kaks olulist eelist: siis saab misjoniraha suunata uutesse piirkondadesse ning majanduslikult iseseisev kogudus ei sõltu välisest abist ja suudab jätkata oma tegevust ka siis, kui väline abi peaks mingil põhjusel lõppema.

3. Hädaliste aitamine

Kiriku ajalugu on täis näiteid, kuidas kristlased on aidanud hädalisi, ka mittekristlasi. Abistamise sihiks on olnud tihti see, et abi muutuks tarbetuks: aidatavail püütakse aidata alustada uut elu (võrdle Ef 4:28).

Kahjuks on vahel olukordi, kus abi vajatakse pikka aega. Abiorganisatsioonid on tihti kaevanud, et lühiaegset abi küll saadakse, aga pikaaegsetele abiprogrammidele on raske saada rahastust. Me soovime kiireid tulemusi! Ometi ei sõltu abi vajadus selle ajalisest kestusest.

Paljud ei annagi abi, öeldes, et abiga kaasneb alati väärkasutusi: kõik abi ei jõuagi pärale. Nii juhtub kindlasti kahetsusväärselt tihti. Aga siis ei „varastata” meilt, aitajailt, vaid tõelistelt abivajajatelt. Sellepärast tuleb väärkasutustesse alati sekkuda: need takistavad tõeliste abivajajate aitamist.

Jumal armastab rõõmsat andjat (2Kr 9:6–10)

Paulus tsiteerib salmis 6 põlumajanduses kasutatud vanasõna. See vanasõna ei pärine Vana Testamendi Õpetussõnade raamatust. Sellele on lähedane õpetussõna:

„Üks jagab välja, aga saab üha lisa,
teine hoiab varandust, ometi on puudus käes.
Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab
teisi, seda ennastki kastetakse.”
(Õp 11:24–25)

Kui hoiame kiivalt kinni enda omast, ei oota me, et teised inimesed meid aitaksid siis, kui me abi vajame.

„Mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab.”
(Gl 6:7)

Paulus ei anna juhist, kui palju tuleb anda. Ei ole olemas mingit määra, on vaid meelelaad, mis andmist suunab: tuleb anda rõõmsalt, siira südamega. Jumal ise on rõõmus andja – kui palju erinevaid ande on ta andnud nii headele kui ka kurjadele (Mt 5:45). Sellepärast armastab Jumal rõõmsat andjat – endasarnast.

Salm 9 tsiteerib Ps 112:9, milles kujutatakse vaga inimest. Psalm on pealkirjastatud „Jumalakartlikkuse õnnistusest” (soome keeles „Õiglasele koidab valgus”). Paulus näib rakendavat neid sõnu ka Jumala kohta.

Jumala oma mõistab, et kõik, mis tal on, on Jumala and. Sellepärast võib ta ka sellest loobuda. Jumal võib anda uusi ande äraantu asemele (võrdle lesknaise leptonid, Lk 21:1–4).

On tähtis meeles pidada, et Jumal ei nõua meilt seda, mida meil ei ole. Jumal on huvitatud sellest, mis meil on (2Kr 8:12).

Külvaja mõistujutu külvaja (Mt 13:1–9,18–23) oli heldekäeline külvaja. Ta sai ka saaki. Ehkki osa seemnest läks raisku, kandis osa vilja: 30, 60 või isegi sada iva. Ometi ei saa vaimulikku külvi teha isekatel motiividel: ei tohi mõelda, et omal ajal ma saan oma „investeeringu” intressidega tagasi. Anname, sest oleme ise saanud nii palju Jumalalt.

Ahelreaktsioon (2Kr 9:11–15)

Oleme juba kõnelnud, et Jeruusalemma koguduse aitamise puhul ei olnud küsimus ainult kristlaste häda leevendamises. Lisaks kristlaste osaduse rõhutamisele esitab Paulus nüüd uue vaatenurga ka aitamise tagajärgedele. Abi tulemusena ülistavad anni saajad Jumalat (salm 13) ja palvetavad selle andjate eest (salm 14). And suurendab puudust kannatavate kristlaste võimekust ja soovi ülistada Jumalat. Korjanduse põhiline otstarve oli Jumala au ja ülistus.

Küsimus oli heas ahelreaktsioonis: Jumal on õnnistanud mind > mina jagan enda omast > mu ligimene kogeb, et Jumal õnnistab teda > temagi jagab enda omast jne. Lisaks kulgeb selle kõrval kogu aeg üha kasvaval määral tänu Jumalale ja palve andja eest.

Salmis 15 tuletab Paulus meelde, et esimene andja – ahelreaktsiooni algataja – on Jumal. Jumal andis oma Poja maailma, et patused pääseksid (Jh 3:16; Rm 8:32).

Jeruusalemma koguduse aitamine oli üks Jumala armu ja abi osutus omade vastu. Täna puutume kokku uute väljakutsetega, aga Jumala arm on püsiv (Nt 3:23).

Üks suurimatest Jumala andidest on aeg (Jk 4:13–17). Kuidas me kasutame oma aega?