Pauluse teine kiri korintlastele 2 internetis (Piibel.net)

Miks Paulus ei tulnudki Korintosesse? (2Kr 2:1–4)

Ilmselt oli Paulus Efesosest Korintoses kiirvisiidil käies lubanud teatud ajal uuesti tulla (võrdle 2Kr 1:23–24). Aga ta ei olnudki oma reisi teoks teinud. See oli põhjustanud mõnedes korintlastes usaldamatust Pauluse suhtes. Pauluse mõte oli olnud purjetada Efesosest Korintosesse ja jätkata sealt reisi Makedoonia suunas (2Kr 1:15–16), aga nüüd läbis ta sama marsruudi teistpidi.

Nüüd ütleb Paulus põhjuse, miks ta ei olnud tulnud. Uus, kiire ajakavaga külastus oleks tõenäoselt olukorda ainult halvendanud. Asjale tuli anda aega.

Vahel rikume asjad ära liigse kiirustamisega. Aga tihti lastakse asjadel ka lihtsalt haududa ja ununeda, ilma et neid üldse korda aetaks. Kumbki ei ole õige.

Salmi 1 saab tõlgendada kahel viisil. Kas nii, nagu see on tõlgitud Soome kirikupiiblis: Paulus ei soovinud tulla (kolmandat korda) Korintosesse ega põhjustada uuesti meelepaha. Teine tõlgendus on selline: Paulus ei soovinud tulla (teist korda) Korintosesse ega põhjustada seekord meelepaha.

Ilmselgesti on esimene võimalus õige. Ehkki Apostlite teod ei jutusta meile rohkem kui kahest Korintose külastamisest, kõneleb Paulus ise (2Kr 12:14 ja 13:1) just kolmandast Korintose külastamisest.

Osa teadlastest arvab, et Pauluse esimene kiri korintastele oli salmis 4 mainitud „pisaratekiri”, aga nii see vaevalt on, sest 4. salmi kirjeldus ei sobi esimese Korintose kirjaga. Osa teadlastest arvab, et „pisaratekiri” oli 2Kr 10–13, aga kõige tõenäosem on, et see kiri on täielikult kadunud, nagu juhtus ka Pauluse esimese Korintosesse saadetud kirjaga (1Kr 5:9).

On hea panna tähele kaht asja Pauluse tegevuses. Esiteks ei tähendanud armastus (salm 4) rasketest asjadest vaikimist. Tõeline armastus on valmis seisma silmitsi tõsiasjadega, mitte ainult silutud pildiga.

Teiseks on põhjust tähele panna, et Paulus ei noominud noomimise pärast, vaid et saavutada muutust. Üksnes „kohtupasunana” tegutsemisest ei piisa, vaid tuleb teha kõik võimalik, et toimuks muutus parema poole.

3. salmi lõpp võib viidata sellele, et probleeme põhjustanud rühm Korintoses oli väike ja enamus jäi Paulusele ustavaks. Teisest küljest võis see kajastada vaid Pauluse uut lootust, kui asjad olid korda saadud.

Andke andeks! (2Kr 2:5–11)

Keegi Korintose kristlastest oli solvanud Paulust (s 5) ja/või tema esindajat (2Kr 7:12 võib viidata sellele). Teda oli karistatud – kõige tõenäosemalt kogudusest väljaheitmisega (võrdle 2Ts 3:14) – ja pärast seda oli ta parandanud meelt. Nüüd pidi kogudus talle andeks andma ja võtma ta tagasi oma osadusse. Kui nii ei tehtaks, varitseks oht, et ta loobuks oma usust (salm 7).

Kuna Paulus oli juba eksijale andeks andnud – ja korintlased teadsid väga hästi, mis oli juhtunud –, ei jutusta Paulus meile kuigi palju, ja sellegi vähese vaid vihjamisi ja osalt isegi mõistatuslikult.

Ilmselt ei ole küsimus 1Kr 5:1–5 jutustatud intsestis süüdi olevast mehest, nagu varem tihti arvati. Olukord tekkis ilmselt Pauluse lühivisiidi ajal ja võis olla põhjuseks, miks Paulus suundus Efesosse tagasi nii ruttu.

Probleemid ei lahene, kui pühkida need vaiba alla, aga neid pole vaja ka ikka ja jälle asjata esile tõsta. „Armu meres on keelatud kalastada.” Ei ole olemas täiuslike kogudust, sellepärast peavad kristlased oskama käsitleda omavahelisi erimeelsusi.

Kas me tunneme saatana salasepitsusi (salm 11, võrdle 1Pt 11:14)? Saatan võib riietuda isegi „valguse ingliks” (2Kr 11:14), nii et väliselt sügavasti vaimulikuna näiv tegevus võib tegelikult olla saatana töö koguduse lõhestamiseks. Vajame vaimude eristamise armuandi (1Kr 12:10)!

Koguduseski võib ringi käia kahesuguseid kuuldusi. Hea kuuldus toob esile üha uusi õnnistusi. Halb kuuldus viib üha sügavamale saatana püünistesse ja needustesse.

Lauset „armastus katab kinni pattude hulga” (1Pt 4:8, vt ka Jk 5:20) tõlgendatakse tihti valesti: armastus ei hooli pattudest. Ehk võiks seda kohta „seletavalt” tõlkida: „Armastus võidab ära paljud patud.”

Paulus Troases (2Kr 2:12–13)

Jääb mulje, et Paulus ja Tiitus olid kokku leppinud, et Tiitus ei viibi Korintoses eriti kaua, vaid naaseb Pauluse juurde jutustama Korintose uudiseid. Kohtumine pidi toimuma ilmselt Troases.

Tiitust oodates andis Jumal Paulusele võimaluse kuulutada evangeeliumi Troases (salm 12). Ei ole sugugi iseenesestmõistetav, et saab kuulutada evangeeliumi. Paulus oli pidanud korduvalt põgenema ühest linnast teise, et päästa oma elu. Leidus ka olukordi – näiteks Ateenas (Ap 17:16–33) –, kus sai küll kuulutada, aga ei olnud vastuvõtlikke kuuljaid.

Teisel misjonireisil oli Paulus saabunud Püha Vaimu juhatusel Troasesse (Ap 16:6–8), aga seal sai ta öises nägemuses kutse minna Euroopasse (Ap 16:9–10), nii et ilmselt ei jõudnud ta seal kogudust asutadagi. Vahest oli nüüd Troase koguduse asutamise aeg.

Aga ka seekord ei saanud Paulus linnas kaua viibida. Korintose olukord tegi ta nii murelikuks, et ta otsustas jätkata teekonda Makedooniasse. Üsna kindlasti oli esimene linn, kuhu ta Euroopa poolel saabus, Filippi.

Paulus nimetab Tiitust „vennaks” (salm 13). Tegu ei olnud kelle tahes kristliku vennaga, vaid „erijuhtumiga”. Tiitus oli Pauluse kauaaegne töökaaslane. Ta oli üks esimesi paganliku taustaga evangeeliumi levitajaid (Gl 2:1–3). Ta sai kristlaseks ilmselt Pauluse töö kaudu (Tt 1:4). Teises kirjas korintlastele mainib Paulus teda kokku üheksal korral.

Oleks tähtis, et meil igaühel oleks mõni eriti lähedane kristlik sõber, kellele saaksime kõnelda oma muredest ja rõõmudest. Vaimulike juhtide juures on see otse vältimatu.

Üks suur probleem on tihti uute vaimulike juhtide kasvatamine. Paulus oli muretsenud ka selle eest, et tema alustatud töö ei lõpeks tema surmaga, vaid Tiitus, Timoteus ja paljud teised meile tundmatud Pauluse õpilased jätkasid sealt, kus Pauluse töö lõppes.

Vaimulike õpetajatena peame meeles pidama, et suurte massideni jõudmine ei tohi iialgi tähendada seda, et ei tuleks panustada üksikisikutesse. Tihti on nii, et keegi on saanud kutse jõuda suurte massideni ja mõni teine kutse olla üksikute kristlaste õpetaja. Esimesi ülistatakse ja imetletakse, aga ilma viimaste usina tööta ei oleks ka esimesi – keegi on ju neidki „koolitanud”.

Kristuse võidukäik (2Kr 2:14–17)

Paulus katkestab oma reisikirjelduse, jätkates seda alles 2Kr 7:5.

Paulus kirjeldab oma tööd kui osalemist Kristuse võidukäigus. Ometi ei ole Paulus võitja, vaid Kristuse võidetu, vang – nagu kõik kristlased. Nagu väga sageli, ei ole Pauluse kasutatud keeleline kujund ka siin päris üheselt mõistetav. Viited antiikaja sõjavägede võiduparaadidele on osaliselt problemaatilised.

Üks selge asi on see, et nii sõjavägede kui ka Kristuse võidukäiku kuulub kahesugust rahvast: võidetuid ja võitjaid. Maise võidukäigu võidetute saatus oli sünge: osa neist hukati, osa sai orjadeks. Rooma (pealinna) rikkus lähtus just sõjasaagiks saadud orjadest. Võitjad said aga autasu, osa vabastuse relvateenistusest. Seevastu Kristuse võidukäigus on sellist jaotust raskem teha. Kristlasi ju nimetatakse just Kristuse võidetuiks. Aga teisest küljest saab sobitada ka maist pilti: kui sa ei ole Kristuse vägedes, ootab sind hukatus.

Pauluse jutt Kristuse tundmise lõhnast võib viidata võidukäigus põletatud viirukile. Paulus nimetab kristlasi Kristuse heaks lõhnaks. Oleme seega Kristuse esindajad maa peal. Iga riik valib hoolega oma suursaadiku, kes on riigi esindaja maal, kuhu ta saadetakse. Õnneks ei ole Kristusel sama karme nõudmisi, ehkki kristlase ülesanne on veel suurem ja väärikam: me ei esinda üksnes mingit riiki, vaid Jumalat.

Seal, kus avaneb taevas, avaneb ka hukatuse kuristik (salmid 15–16). Kui Jeesuse kutse tagasi lükatakse, on ees vaid igavene surm. Kristus on maailma ajaloo suurim jagaja.

Kui Paulus küsib, kes kõlbab Kristuse tunnistajaks (salm 16), ei anna ta vastust. Vastus on iseenesestmõistetav: mitte keegi. Jumala armust tohime olla päästetud ja kutsuda teisigi pääste osadusse.

Jumala sõnaga hangeldamine (salm 17) võib toimuda kahel viisil. Esiteks võib kuulutaja saada, lausa nõuda tasu oma töö eest. Sellest oli Paulus sihiteadlikult keeldunud (1Kr 9:3–18; 2Kr 11:7–12). Teiseks võib hangeldamine toimuda „allahindluse” sildi all: ei kuulutata seda, mida tahab Jumal, vaid seda, mida tahavad kuulda inimesed. Pauluse vastased olid hangeldanud oma sõnumiga mõlemal moel. Paulus ei läinud oksjoniga kaasa, vaid jäi ustavaks Jumalale ja tema sõnumile (võrdle 1Pt 2:2).