Jaakobuse kiri 5 internetis (Piibel.net)

Rikkus on hea sulane, aga halb peremees (Jk 5:1–6)

See lõik on tõsine meeldetuletus ja hoiatus sellest, milline peaks olema varanduse positsioon meie elus ja milline see tegelikult on.

Vana Testamendi prohvetid noomisid korduvalt rikkaid. Vahest oli selle eluvaldkonna vägevaim kuulutaja Aamos (näiteks Am 4:1–11). Aga Jaakobuse sõnade taustana on lihtne näha Jeesuse paljusid hoiatusi rikkuse ohtudest, näiteks Mt 6:19–21.

Rikkusel on üks eriti ohtlik omadus: see seob inimese enda külge. Inimene kujutleb, et elab oma rikkuse najal mugavasti – vahel lausa nii mugavasti, et soovitakse isegi unustada mõtet surmast (Lk 12:15–21, täna öösel!). Rikkus viib kergesti olukorda, kus alateadlikult mõeldakse, et elu jätkub igavesti. Siis ei ole enam taevast, kuhu tuleks püüelda, ega põrgut, mida tuleks vältida. Rikka taevas on siinpoolne „taevas” – millele järgneb sealpoolne hukatus.

Kas Jaakobus ei teadnud, et kuld ja hõbe ei roosteta (salm 3)? Kindlasti teadis, aga Jaakobus peab rooste all silmas pigem paatina, mis näitab, et asja ei ole kaua kasutatud. Rikaste kuld ja hõbe on seisnud varakambris kasutamata; need on tumenenud. Varumise asemel oleks pidanud neid kasutama vaeste aitamiseks. Sama on juhtunud rikaste riietega: kasutamata on need saanud koide saagiks (salm 2), selle asemel, et anda need vaestele (Mt 25:36,43).

Salmis 4 ilmneb, et rikkusega kaasnes tollal – ja kaasneb tänagi – ahnus: soov saada endale midagi, mis kuulub teisele. Selline ülekohus karjub siiski taevani, mis tähendab, et see on kutse Jumalale tulla kohut mõistma ülekohtuse üle (vaata Ml 3:5).

Kas kristlane võib olla rikas?

Kunagi 1970-ndail oli keegi kristlik ettevõtja maksuameti andmeil „Soome rikkaim” inimene. Mingi ajaleht küsis temalt, kas kristlane saab olla Soome rikkaim inimene. Ta vastas, et ta ei olnud sugugi Soome rikkaim, vaid ta oli deklareerinud kõige rohkem tulusid.

Kas kristlane saab olla rikas? Luukas jutustab, et vähemalt osa Jeesuse jüngritest olid jõukad, kuna nad aitasid Jeesust oma varaga (Lk 8:3). Rikkus ei ole iseenesest patt, pigem on see Jumala õnnistus (Õp 22:4). Rikkuse probleem on selles, milleks seda kasutada ja milleni see viib. Kergesti võib juhtuda, nagu juhtus rikka mehega: rikkus pimestas teda, nii et ta ei näinud vaest Laatsarust ega mäletanud igavest elu (Lk 16:19–31).

Aga kuidas peaks kirik või kristlik organisatsioon korraldama oma majandust? Luther ütles, et kui ta teaks, et järgmisel päeval on maailma lõpp, istutaks ta õunapuu. Jeesust võiti enne surma kalli salviga, ja Jeesus ei noominud pillamise eest, vaid tänas (Mt 26:6–13).

Rahal on Jumala riigi töös oma koht. Ilma selleta peaksid misjonärid kodumaale naasma, ilma selleta jääksid kirikud kütmata jne.

Raha peab olema sulane, mitte peremees. Tulevikuks tuleb varuda, kõike ei saa täna ära kasutada. Aga mis on „kulla roostetamine” ja mis on mõistlik hoiustamine tulevikuks? Piiri tõmmata on raske. Tasub palvetada ka koguduste ja kristlike organisatsioonide majanduselu eest.

Kannatlikkus saab tasu omal ajal (Jk 5:7–11)

Vahel kuuleme väidet: „Jeesuse tagasitulek esineb Uues Testamendis vaid harva. See ei ole tähtis asi.” Aga on arvutatud, et Uues Testamendis on umbes 300 kohta, mis kõnelevad Jeesuse tagasitulekust, seega keskmiselt kord peatüki kohta (peatükke on kokku 260)! Ka Paulus kõneles Jeesuse tagasitulekust Ateena Areopaagi tarkadele (Ap 17:30–31), nii et see on olnud ilmselt väga keskne teema ka algkoguduse kuulutuses.

Juudid ootasid Issanda päeva, mis oleks rõõmupäev juutidele, aga vaeva ja kohtu päev paganaile. Ka kristlikus ootuses on see „kaksikjaotus”: kohtu ja rõõmu ootus.

Aga kas Jaakobus eksis, oodates Jeesuse peatset tagasitulekut (salm 8)? Apostel Peetrus vastab oma kirjas samasugusele küsimusele (2Pt 3:8–9): Jumal ei viivita tõotust täitmast ilmaasjata, vaid kõige taga on arm. Aga samas tuleb meeles pidada, et Jumalal ja inimesel on täiesti erinev arusaam ajast.

Sellepärast me ei tohi hakata targutama, vaid peame tegutsema nagu põllumees, kes külvab seemne ja jääb ootama, et loodus talitaks harjunud ja loodetud viisil. Samamoodi peab kristlanegi ainult usaldama Jumala tõotusi ja nende täitumist. Põllumees ei saa kiirendada saagi küpsemist. Samuti peab kristlanegi alistuma Jumala ajakavale. Kristlane isegi ei tea, millal saak küpseb, kuna seda teab üksnes Jumal (Mt 24:36, pane tähele ka Jeesuse hoiatust Lk 12:41–48).

Salmi 7 tõlkimine on problemaatiline, kuna Jaakobus kõneleb üksnes „varasest” ja „hilisest”. Tõlkijad on teinud kahesuguseid „täiendusi”: „sügisene ja kevadine (eesti Piiblis „varane ja hiline”) vihm” või „varane ja hiline saak” (eesti keeles puudub).

Mõlemad on võimalikud, sest Iisraelis saadi saak nii kevadel kui ka sügisel (mitte küll kaht viljasaaki nagu Egiptuses, vaid sügiseseks saagiks olid puuviljad). Teisest küljest olid vihmad nii sügisel oktoobris (sügisene vihm) kui ka märtsis-aprillis (kevadine vihm). Mõlemad pooled on esindatud ka 5Ms 11:14-s, mis võis olla Jaakobuse sõnade taust.

Teise kannatlikkuse eeskuju annavad meile Vana Testamendi prohvetid (võrdle Hb 11:32–38) ja Iiob. Eriti Iiobist võib öelda: „Lõpp hea, kõik hea!” (Võrdle Ii 42:8–17.)

Salm 9 on meeldetuletus, et nurisejate üle mõistetakse kohut (võrdle Mt 7:2).

Salmis 11 tasub panna tähele: Jaakobus ütleb, et Jumal on „halastav ja armuline”. Sellesse pilti on paljudel teoloogidel raske sobitada käsitust Jaakobusest kui tingimatu ja täiusliku pühaduse nõudjast.

Kas kristlane tohib anda vannet? (Jk 5:12)

Paljud tõlgendavad seda salmi ja Mt 5:33–37 nii, et kristlane ei tohi anda mingisugust vannet. Väga lähedal Jaakobuse sõnadele on ka 2Kr 1:17–20.

Aga Jeesus ja Jaakobus ei kõnele sugugi avalikust vandest, mida nad tahaksid keelata. Tolle aja juudid olid tuntud selle poolest, et nad vandusid palju. Jumalat kutsuti tühistes asjades käendajaks. See ei ole siiski õige.

Vana Testament nõuab vannet teatud olukordades (2Ms 22:11). Jeremija kõneleb valevandest (Jr 5:2; 7:9), nii et oli olemas ka õige vanne. Tegelikult on mõned Pauluse kirjade kohad vanded (näiteks Gl 1:20; 2Kr 1:23). Seega võime tõdeda, et avalik vanne on õige, seevastu erinevad vandumised, asjade kinnitamised Jumala nimel on Jumala nime porrivedamine.

Palvest (Jk 5:13–18)

Selle lõigu taustaks on hea teada, et Jaakobus oli eeskujulik palvetaja. Tänu tema isiklikule vagadusele sallisid juudid teda pikka aega Jeruusalemma koguduse juhina. Kristlik pärimus jutustab, et ta oli nii usin palvetaja, et tema põlved olid nagu kaamelil.

Salmidest 14–15 on rooma-katoliku kirik tuletanud viimse võidmise sakramendi. Aga Jaakobus ei kõnele hinge päästmisest, vaid haige tervendamisest (kasutatud kreeka tegusõna võib tähendada küll mõlemat).

Õliga võidmine oli tervendamisvõttena kasutusel juba Vana Testamendi ajal (Js 1:6). Ka Jeesuse jüngrid kasutasid seda haigeid tervendades (Mk 6:13; Lk 10:34). Siiski tasub panna tähele, et Jaakobus asetab pearõhu palvele. Tervenemise võti on palve, mitte õliga võidmine.

Mõned väidavad, et tänapäevane arenenud arstiteadus on tervendamise armuande ja haigete eest palvetamise välja vahetanud. On tõsi, et arstiteaduse areng on Jumala suurimaid ande inimkonnale. Aga samas on tõsi, et arstiteadus ei suuda veel kaugeltki kõiki terveks teha. Meie ei saa piirata Jumala tegevust ka selles eluvaldkonnas!

Psalmi 50:15 on nimetatud Jumala telefoninumbriks: „Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!” Paljusid tuleb Jumalal tõmmata enda juurde raskuste kaudu. Raskused kuuluvad ka kristlaste ellu ega ole sugugi märgiks, et Jumal on su maha jätnud.

Jälle võtab Jaakobus eeskuju Vanast Testamendist: Eelija oli kange palvetaja, ehkki ta oli tavaline inimene. Palve kaudu võitis Eelija ära Baali prohvetid (1Kn 17–18).

Kristlane ei saa olla kõrvaltvaataja (Jk 5:19–20)

Salmi 19 „eksimine” võib tähendada õpetuslikku eksimist või moraalset langemist. Mõlemad võivad katkestada inimese elava osaduse Jumalaga.

Kristlase tagasipööramine sellest seisundist õigele teele ei ole ainult koguduse töötegijate ülesanne, vaid iga kristlase kohus. Gl 6:1 kirjutab Paulus „parandamisest”. Too kreeka sõna tähendas antiikaja arstiteaduses nihestunud liigese paikapanemist. Sellest ongi jutt; kristlase tagasisaamisest sinna, kuhu ta kuulub: Jumala tahte alla.

Salm 20 – nagu ka Õp 10:12 ja 1Pt 4:10 – väidab, et armastus katab kinni pattude hulga. Mõned on mõistnud seda nii, et head teod lepitavad pahad teod. See tuletaks meelde islami päästearusaama: sinu igavese saatuse otsustab heade ja halbade tegude suhe. Aga seda kohta tuleb mõista nii, et armastus „ei hooli” pattude hulgast. Jeesus armastab mitte üksnes neid, kes teda armastavad, vaid Jeesus armastab eriti neid, kes tema armastust ära ei teeniks.