Jaakobuse kiri 1 internetis (Piibel.net)

Jumala rahvas on kodust eemal (Jk 1:1)

Kellele Jaakobus oma kirja adresseeris? Keda tähistavad „kaksteist hajali asuvat suguharu”?

Vastusevariante on kolm:
1) juudid,
2) juutkristlased,
3) kõik kristlased.

Juute ei saa Jaakobus silmas pidada, kuna temal ja vastuvõtjail on ühine usk (2:1): Jeesus on Issand. Jaakobus ei oleks nimetanud juute oma vendadeks (1:2). Viimastest vastusevariantidest on valitud emb-kumb, sõltuvalt teadlasest.

Võime mõelda, et Jaakobus peab silmas kogu uut Iisraeli ehk kirikut, mis elab „diasporaas”, kodust eemal. Pärast sundpagendust jagunesid juudid – ja jagunevad endiselt – kahte rühma:
1) nendeks, kes elasid Iisraelis, Vahemere idarannikul;
2) nendeks, kes elasid mujal, hajutatult ehk diasporaas.

Kõik kristlased on „kodust eemal”, sest kristlaste ainus õige kodu on taevas (võrdle 2Kr 5:1–7, eriti salm 6).

Tasub meeles pidada, et Jeruusalemma algkogudus oli juhtiv kogudus kogu kirikus, nii et selle juhil oli midagi öelda kõigile kristlastele, ehkki Jaakobus ja Peetrus olid keskendunud juudimisjonile (Gl 2:1–10).

Kiusatused ja läbikatsumised (Jk 1:2–18)

Selles lõigus on mitmeid eraldi mõtteid, mida siiski ühendab sõna „kiusatus”.

Jaakobus joonistab meie ette kaks ahelreaktsiooni: positiivse salmides 2–4 ja negatiivse salmides 14–15. Kummas suunas algab areng meie elus?

Valikuvõimalused on:
1. Läbikatsumine – kannatlikkus – täiuslikkus.
2. Kiusatus – himu – patt – surm.

Sõna „läbikatsumine” viitab millelegi kasvatavale, positiivsele, kiusatus aga millelegi kahjulikule, negatiivsele. Läbikatsumisi me ei saa vältida.

Üks piibliõpetaja ütles kord, et suur osa kristlaste langemistest tuleb sellest, et siis, kui peaks põgenema kiusatuste eest, hakatakse neile vastu. Kui aga kogu aeg põgenetakse, ei saada iialgi tugevaks usus. Võime mõelda, millal tuleks kiusatuse eest põgeneda, millal vastu hakata. Mõlema nimetatud ahelreaktsiooni kohta kehtib see, et mida kaugemale nad on edenenud, seda raskem on neid peatada.

Salmi 13 mõte Jumalast kui kiusajast viitab ilmselt mõttele: „Jumal on loonud mind nõrgaks, sellepärast ma langen, ja ma ei saa sinna midagi parata.” Kiusajagi on Jumala võimu all, aga siiski ei tohi me süüdistada Jumalat oma langemistes. Jumal annab meile ka väljapääsu kiusatustest, kui me vaid soovime sellest kinni haarata (võrdle 1Kr 10:13).

Kui Palestiinas hakkab puhuma idatuul – siroko –, kuivab rohi kiiresti, lausa silmanähtavalt. Nii läheb ka rikka õnnega: see osutub kaduvaks. Sellepärast ei tasu rikkust kadestada (salm 11).

Jaakobust on tihti süüdistatud selles, et tal on liiga positiivne käsitus inimese võimalustest, kuna ta usub, et täiuslikkust on võimalik saavutada (võrdle salm 4). Selline süüdistus on siiski ühekülgne, kõneleb ju kogu peatükk kiusatustest ja katsumustest.

Aga kas kristlasel pole õigust kahelda (salmid 5–8)? Tasub teha vahet teoreetilisel ja praktilisel kahtlusel. Teoreetiline kahtlemine on inimese nõrkus; ei ole täielikku usaldust Jumala tõotuste vastu. Praktiline kahtlemine aga tähendab, et tegutsetakse kahtluse järgi: ei loodeta Jumala, vaid omaenda abi peale. Ilmselt kõneleb Jaakobus siin just viimasest.

Salmi mõte, et Jumala juures ei ole muutust ega varjutuste varju, tuletab meile meelde, et Jumala juures on nii suur kirkus, et varju ei leidu kusagilt ja kusagile ei pääse pakku Jumala kirkuse eest.

Kuulekus on õige jumalateenistus (Jk 1:19–27)

Rõhutades sõna tegemise – mitte ainult kuulmise – tähtsust, on Jaakobus samal joonel nagu Jeesus (Mt 7:21–23) ja Paulus (Rm 2:13). Üldiselt võib tõdeda, et Jaakobus keskendub just küsimusele: „Mis järgneb ehtsale usule?” Paulus seevastu käsitleb pigem küsimust usu aluspõhjast.

Võime öelda, et meie teod kas kriipsutavad meie sõnad ja sõnumid alla või tõmbavad neile kriipsu peale. Kui teeme teisiti kui õpetame, kaotavad meie õpetused tähenduse ja usutavuse (võrdle Jeesuse sõna variseridest (Mt 23:3).

Jumala sõna on peegel (salm 23), mis näitab meile ühest küljest, millised me oleme. Teisest küljest näitab see, millised me peaksime olema.

„Vabaduse seaduses” (salm 25) elav kristlane ei pääse Jumala seaduse täitmise läbi, aga ta võib teenida ligimest vabatahtlikult, ilma tasu lootmata.

Leskede ja orbude aitamine (salm 27) oli algkoguduses keskne tegevusvorm (Ap 6:1–3). Selle taustaks on ka Jeesuse sõna viimsest kohtust (Mt 25:31–43).

Võiksime selle lõigu õpetuse kokku võtta nii:

„Olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad.” (Jk 1:22)