Jaakobuse kiri 2 internetis (Piibel.net)

Ehtne armastus ei rehkenda

Jaakobust on põhjendatult nimetatud parktilise vaimulikkuse õpetajaks. Nii on teise peatüki algus võetud kindlasti igapäevasest elust, ja tegelikult toimunud sündmuste kaudu soovis Jaakobus oma lugejaid õpetada.

Teadlased ei ole jõudnud üksmeelele, kas Jaakobuse kirjeldatud sündmus on toimunud koguduse jumalateenistusel või mingis muus olukorras – näiteks kohtuistungil kahe koguduseliikme vahel (võrdle 1Kr 6:1–7). Minu meelest on selle loo kõige loomulikum toimumispaik tavaline jumalateenistus.

Kirikuid ju tollal veel ei olnud, nii et koguduse koosolek toimus ilmselt mõne koguduseliikme kodus. Sinna tuli kaks uut inimest; rikas ja vaene. Rikast koheldi hästi, vaest halvasti.

Teame, et algkoguduse ajal oli enamus kristlastest vaesed, tihti orjad, nii et selline käitumine ei saanud olla väga levinud. Aga vahest just rikaste vähesus jumalateenistustel seletabki olukorda: koguduse liikmed innustusid ja hakkasid mõtlema, mis kasu võiks tollest uustulnukast olla. Seevastu vaene oli vaid koormaks: üks suu rohkem toita.

Jaakobus mõistis sellise käitumise hukka. Esiteks oli see tähelepanu pööramine valedele asjadele: maistele, mitte vaimulikele. Teiseks oli see vastupidine Jumala eeskujule: Jumal hoolib ju just madalatest ja vaestest (1Kr 1:26–29). Kolmandaks oli see vastuolus jumaliku võrdsusega (5Ms 10:17–19). Neljandaks oli see vastuolus Jumala käsuga armastada ligimest nagu iseennast (salm 7, 3Ms 19:18, võrdle ka Mt 22:34–40).

Ometi tuleb meeles pidada, et inimesele – näiteks presidendile – võib osutada temale kuuluvat austust, kui see ei toimu teiste inimeste arvel.

On lihtne võtta ajaloost näiteid, kuidas eri aegadel on talitatud kirikus just sel moel, mida Jaakobus hukka mõistab. Rikastel on võinud olla kirikus nimelised istekohadki.

Aga kahjuks on sama lihtne – kui mitte lihtsam – leida näiteid igapäevasest elust. Mõelgem nüüd, kuidas pühapäeva hommikul ilmuvad kiriku uksele kuulus näitleja ja paadialune. Vaevalt küll neid ühtviisi koheldaks. Erinevat kohtlemist võidaks põhjendada kas või nii: „Sellise kuulsuse kristlik veendumus tõstaks kõvasti kiriku mainet!” Selline mõte on ülekohtune ka tolle avaliku elu tegelase suhtes: temast soovitakse ainult kasu saada. Puudub huvi Jumala lunastatud ja lepitatud inimese enese vastu, huvi on üksnes tema positsiooni ja temast saadava kasu vastu.

Jälle kord viskab Jaakobus meie ette väga raske – tegelikult võimatu – väljakutse. Me ei suuda armastada kõiki inimesi samaväärselt.

Teisest küljest võidakse küsida: kui ligimesi on nii palju ja nende vajadused lihtsalt liiga suured, mida ma peaksin siis tegema? Esiteks tasub meeles pidada, et Jumal ei soovi kedagi liigse koorma all kurnata.

Kelle ligimene ma olen? Kolm põhimõtet aitavad meil leida õige tasakaalu:
1. Küsi, mis on sinu kutsumus, mida soovib Jumal, et sa teeksid?
2. Austa teise kutsumust. Jumal ei soovi, et kõik oleksid misjonärid tänaval või moslemite seas.
3. Tuleb leida õige koostöö eri tööalade vahel. Jumala riigi töö ei ole eraettevõte ega ka ühe asja äri, vaid see on kõigi kristlaste koostöö.

Meie palve ei saa olla: „Issand, siin ma olen, saada mu õde,” vaid: „Issand, siin ma olen, saada mind!” (Mt 9:36–38).

Nimi, „mis on nimetatud teie üle” (st Kristuse nimi), salmis 7 viitab ilmselt ristimisele.

Kett on sama tugev kui selle nõrgim lüli (Jk 2:10–13)

Jaakobus ütles salmis 10 sedasama, mis Paulus Gl 5:3, ehkki neil on pisut erinev vaatenurk. Pauluse rõhuasetus on usuõpetuslik: kui tahetakse pääseda Seaduse kaudu, siis ei saa viidata armule; kui aga tahetakse pääseda armu kaudu, siis ei saa viidata ühelegi käsule ja selle täitmisele. Jaakobus aga kirjeldab Jumala ilmutuse tingimatust: sellest ei saa valida ainult meeldivaid ettekirjutusi ja jätta ülejäänud täitmata.

Üsna lähedane Jaakobuse mõttele on ka Jeesuse „teravdatud Seadus” mäejutluses (Mt 5:27–32). Kogu Seaduse täitmise vältimatuse mõte leidub ka Vanas Testamendis (5Ms 27:26).

Jumala ilmutus on tõesti tervik. Kui Jumal ilmutas end Iisraeli rahvale Siinai mäel, ei andnud Ta neile mingit kuju kummarada, vaid Seaduse täita. Seadus on seega Jumala „ilmutus”.

„Vabaduse seadus” (salm 12) toob mõttesse küsimuse: kas vabadus ja seadus ei välista teineteist? Kui mõtleme asjale praktilise elu seisukohast, võib nii näida: seadused piiravad meie vabadust.

Aga kes saab olla vaba? Vabaduse põhinõue on, et sa tead, kes või mis sa oled. Kui inimene ei tea, kes ta on, ei saa ta „end ehtsalt teostada”, vaid satub paratamatult erinevate asjade – raha, võim jms – orjusse.

Kes on inimene? Piibel vastab: Jumala näoline loodu (1Ms 1:27). Kui inimene on Jumala näoline, aga ka Seadus – nagu kogu Jumala ilmutus – on Jumala näoline, on need kaks omavahel kooskõlas, mitte vastuolus. Sellepärast võib Seadus olla vabaduse seadus.

Need kaks olid kooskõlas enne pattulangemist, aga praegu on Jumala näolisus inimeses rikutud ja inimene on tõusnud Jumala tahte vastu, nii et „argielus” on Seadus meile vastumeelne vastane. Aga algul nii ei olnud, ja kui Jumal meis tööd teeb, paljastub meile Seaduse headus, ja selle täitmine ei olegi enam vastumeelne, vaid me näeme selles Jumala head andi.

Inimene saab olla vaba vaid siis, kui ta ei ole erinevate asjade ori. Ehtsat vabadust ei leita aga mujalt kui Jumala tahtest, sest ainult seal on inimene oma õiges kohas.

Salmis 13 tuletab Jaakobus jälle meelde, et meie teod ütlevad, mida me mõtleme: kas me otsime varjupaika armust või õiglusest. On suur vahe, kas ütleme Jumalale viimses kohtus: „Ole minu vastu armuline!” või: „Ole minu vastu õiglane!”

Mitte keegi meist ei suuda täita kogu Seadust. Sellepärast me ei saa püüda pääseda Seaduse kaudu. Meile jääb ainult armu tee. Aga kui me käime oma teed siiralt armu all, oleme armulised ka teiste vastu (võrdle Mt 18:21–35, Jeesuse mõistujutt armutust sulasest, vaata ka Mt 5:7). Kui me aga oleme teiste vastu armutud, ei saa me oodata, et Jumal ka meid armuliselt kohtleks.

Võiksime võrrelda Seaduse päästeteed ketiga, mida mööda püüame ronida taevasse. Pole abi, kui lõviosa ketist on hea ja tugev, kui mõni lüli on kõlbmatu ja katkeb. Me kukuksime. Aga kuhu? Siis on hea kukkuda armusse, mitte uude katsesse.

Usk ei saa olla nähtamatu (Jk 2:14–26)

See lõik on kõige enam vaieldud osa Jaakobuse kirjast. Teadlased on üsna üksmeelsed, et Jaakobus võitleb mitte Pauluse enese, vaid Pauluse väärtõlgenduste vastu. Ka Paulus ise pidi parandama tema vääritimõistmisi, mis tekkisid kas tahtlikult või tahtmatult (Gl 2:17; Rm 3:8; 6:1).

Võib öelda, et kogu lõigu problemaatilisus tuleb sellest, et Jaakobus kasutab sõnu „tegu” ja „usk” eri tähenduses kui Paulus näiteks Rooma kirja kolmandas ja neljandas peatükis. Paulus vastandab usu ja teod kui pääste aluse. Küsimus on niisiis selles, kas päästele eelnevad teod või mitte. Seevastu Jaakobus kõneleb sellest, mis usule järgneb. Kas usk saab jääda ilma mõjuta või mitte?

Võib öelda, et Jaakobus ei vastanda usku ja tegusid, vaid elavat ja surnud usku.

Paulus oleks kindlasti alla kirjutanud Jaakobuse väitele, et elav usk ei saa jääda nähtamatuks inimese tegudes. Probleemiks jäävad ennekõike salmid 21–24, kus Jaakobus tõlgendab Aabrahami tegusid Paulusest erinevalt ja näib eitavat ka luterliku usu põhilauset: pääste tuleb üksnes usu kaudu.

Jaakobuse tõlgendus Iisaki ohverdamisest on sama, mida kasutasid juudi piibliuurijad. Selles rõhutatakse Aabrahami tegu, kuna Paulus rõhutab Rooma kirja neljandas peatükis Aabrahami usku, mis pani teda tegutsema Jumala palve kohaselt.

Kas Jaakobuse ja Pauluse kirjutised on lepitamatus vastuolus? Ei ole. Lahenduse võti on salm 19. Jaakobus väidab, et filosoofiline tõekspidamine (= surnud usk) ei päästa. Päästev usk on ainult elav usk. Millest me siis elava usu ära tunneme? Sellele järgnevad teod! Usk ilma tegudeta ei päästa, kuna selline usk on väär usk. Päästva usu juurde kuuluvad ka teod. Aga teod ei ole pääste alus. Pääste alus on usk ja teod on usu tagajärg.

Alati ei ole usul ja tegudel kerge vahet teha. Näiteks Mk 3:1–6 lugu sellest, kuidas Jeesus tervendas kuivetunud käe, näitab meile, et usk ei ole üksnes loogilised otsused, vaid elav elu. Ja elav elu ei alistu iialgi ega mahu kitsastesse skeemidesse.

Võime öelda, et parandades vääriti mõistetud Paulust – ehk võiksime isegi kõnelda Pauluse teoloogia pilapildist (võrdle 1Kr 6:9; Gl 5:6) – läheb Jaakobus teise äärmusse, mis on vääritimõistmistele sama avatud nagu Pauluse mõtlemine. Aga võitlusolukordades juhtub seda kergesti.