Esimene kiri tessalooniklastele 4 internetis (Piibel.net)

Kuidas peab kristlane elama? (4:1–12)

Kõigis oma kirjades kõneleb Paulus sellest, kuidas peab kristlane elama. Ta õpetab tingimata, et inimene pääseb üksnes armust, usu kaudu, Jeesuse pärast. See ei välista eetilist õpetust. Kristlane on Jumala laps mitte tänu oma tegudele, vaid sellepärast, et Issand on ta armust omaks võtnud. Ometi ei järeldu sellest, et kristlane tohib elada kuidas iganes. Just sellepärast, et Jumal on meid armust oma lasteks võtnud, tohime ja saame viia ellu tema tahet.

Juba Tessaloonikas olles oli Paulus õpetanud, kuidas kogudus peab elama. Nüüd ta kordab antud õpetust. Jumala püha tahe ei ole inimesele iialgi liiga tuttav. Paulus ei tuleta õpetust Tessaloonika kristlastele meelde mitte sellepärast, nagu oleks koguduses olnud Jumala tahte vastane elu lausa silmatorkav. Kui oleks olnud nii, ei kõneleks ta nii lahkesti, nagu ta nüüd kõneleb. Vahest on apostlil mõttes Tessaloonika linn ja sealne elu. Sissejuhatuses mainisime, et tegu oli tähtsa sadamalinnaga. Elu sadama ümbruses on alati kõike muud kui Jumala tahte kohane. Paulus tahab kristlasi sellest lahus hoida. Nad ei pea elama nii nagu teised.

Pauluse õpetus on väga praktiline. Salmides 3–8 esitab Paulus asju, milles kristlased ei tohi süüdi olla. Esmalt tuletab Paulus kogudusele meelde kuuendat käsku. Kristlased ei tohi elada millist tahes seksuaalelu. Abielu on püha ja seda ei tohi rüvetada kõrvalehüpetega. Apostli meeldetuletus ei puuduta ainult neid, kes on abielus. Tollal oli tavaks korraldada pööraseid pidusid, kus õilmitses amoraalne elu. Paulus käsib Tessaloonika kristlastel amoraalsetest kommetest eemale hoida.

Salmis 4 on varasemas soomekeelses piiblitõlkes kõneldud „naise” võtmisest pühaduses ja puhtuses; uuem tõlge kõneleb oma „ihu” (eesti keeles „astja”) hoidmisest pühaduses ja aus. Mõlemad tõlked on võimalikud, aga viimane on ilmelt tõenäosem. Kristlane peab hoidma oma ihu pühana, mitte andma seda patu teenistusse. Seda ei tohi valitseda himude kirg, vaid kristlane peab elama ja tegutsema teisiti, kui elavad paganad. Kuna paganad ei tunne Jumalat, ei hooli nad Jumala tahtest. Kristlased aga on Jumala lapsed ega tohi seetõttu unustada Isa käske.

Salmis 6 keelab Paulus vennale ülekohut teha. Küsimus võib olla rahaasjadest, milles ahnus võidab kergesti aususe ja vennaliku armastuse. Paulus võib silmas pidada ka kohtuskäimist, kus seaduse jõul rõhutakse teist kristlast. Rõhujat ootab Jumala karistus – võib-olla juba selles ajas, aga hiljemalt Jumala kohtujärje ees.

Salmis 7 võtab apostel kokku, mis ta on eelnevalt öelnud: me ei tohi elada patus. Jumal tahab, et me elaksime püha elu. Paulus kõneleb pühadusest paljudes oma kirjades. Me peame märkama erinevust kahe asja vahel:

Paulus õpetab, et kristlane on juba praegu täiesti püha. Muidu ei saaks me kõlvata täiuslikku pühadust nõudvale Jumalale. Ometi ei ole me täiesti pühad oma elu alusel, vaid see pühadus on Kristuse pühadus. Kui meid on ristitud ja me usume Jeesusesse, on meil Jeesuse pühadus ja sellepärast oleme pühad Jumala silmis.

Samas kõneleb Paulus teisest pühadusest. Selle all ta mõtleb meie elu ja seda, kui hästi teostub meie elus Jumala tahe. See pühadus ei saa iialgi täiuslikuks selles ajas. Oleme lõpuni puudulikud. Sellest hoolimata püüame elada võimalikult pühalt, see tähendab Jumala tahte kohaselt.

Paulus lõpetab keelud tõsise hoiatusega. Kui keegi ei hooli apostli käskudest, lükkab ta tagasi mitte inimese käsud, vaid Jumala. Kui keegi lükkab tagasi Jumala, lükkab ta tagasi Püha Vaimu. Ilma Püha Vaimuta ei saa olla kristlane. Sellest hoiatusest ei tohi teha valet järeldust. Paulus ei pea silmas, et kristlane, kes langeb üksikusse pattu, kaotab Püha Vaimu. See hoiatus kõneleb selgest seljapööramisest käskudele, mida Paulus meile Jumalalt vahendab.

Salmides 9–12 jätkab Paulus selgitamist, kuidas kristlased peavad elama. Nüüd ta ei kõnele sellest, mida kristlane ei tohi teha, vaid sellest, mida ta peab tegema. Paulus kõneleb vennaarmastusest, mida Tessaloonika koguduses eeskujulikult osutatakse. Jumal on andnud Tessaloonika kristlastele Püha Vaimu. Püha Vaimu mõjul võtab armastus koguduses maad. Nii on Jumal ise kogudust õpetanud. Armastus usuvendade ja -õdede vastu ei piirdu ainult oma kogudusega, vaid Tessaloonika kristlased osutavad armastust ka teiste koguduste liikmete vastu. Meile ei jutustata, mida nad on teinud. Paulus kõneleb vaid üldisest armastuse osutamisest. Kirja vastuvõtjatele on see kindlasti olnud piisav: nad on mõistnud, mida Paulus tahab öelda.

Tunnustus, mida Paulus Tessaloonika kristlastele annab, ei tähenda, et kogudus on saanud armastust osutades täiuslikuks. Veel on parandamise varu. Inimene ei saa selles maailmas iialgi täiuslikuks. Pingutamine parema suunas jätkub surmani; ebatäiuslikkus jääb meist maha alles taevas.

Tessaloonika koguduses oli liikmeid, kes põlgasid töötamist. Nende meelest oli palju peenem tegutseda koguduse vaimulike juhtidena ja pühenduda Jumala teenimisele nii täielikult, et ei jäänud enam aega raha teenida. Need, kes nii mõtlesid, ei elanud siiski ilma toidu, korteri ja riieteta, nii et teised pidid seda neile muretsema. Paulus tahab teha lõpu sellisele kristlusele. Kristlane peab end ise elatama ja kellelgi ei ole õigust elada teiste kulul. Miski ei ole väärikam kui see, et kristlane teeb südametunnistusega oma argitööd. Pauluse õpetust ei tohi valesti mõista. Kui keegi ei suuda end näiteks vanaduse, haiguse või töötuse tõttu ise elatada, võib ta muidugi teistelt abi vastu võtta. Samuti ei õpeta Paulus, nagu ei tohiks koguduses olla liikmeid, kes teevad vaimulikku tööd ja kellele teised koguduse liikmed palka maksavad. Paulus ütleb selgesti, et sõnateenija peab end oma tööga elatama (1Kr 9:14).

Ometi ei saa sõnateenija kohale tõusta kes iganes, vaid see koht kuulub inimesele, kelle Jumal ja kogudus on sellesse ülesandesse kutsunud. Salmis 12 seab Paulus kristlastele kõrge eesmärgi. Me peame elama nii, et ka väljaspool kogudust olijad peavad tunnistama, et me oleme laitmatud. Just seda peab Paulus silmas, kõneldes kombekusest nende vastu, kes on väljaspool kogudust. Salmi lõpus annab Paulus kummalise juhise: ta loodab, et kristlased ei vaja kellegi abi. Seda juhist tasub mõista, lähtudes sellest, mis eelnevalt on öeldud. Kristlane ei tohi elada teiste arvel.