Esimene kiri tessalooniklastele 1 internetis (Piibel.net)

Algustervitus 1:1

Kõik Pauluse kirjad algavad algustervitusega, mis on tolle aja tava järgi kolmeosaline. Esmalt öeldakse, kes on kirja kirjutaja, järgmiseks nimetatakse selle vastuvõtja ja lõpus on lühike soov. Esimese Tessaloonika kirja saatjatena nimetatakse Paulust, Silvanust ja Timoteost. See ei tähenda, et kirjutajaid oli kolm. Paulus oli tegelik kirjutaja. See ilmneb, kui kirja edasi loeme. Võis olla mitu põhjust, miks mainida Silvanust ja Timoteost Pauluse kõrval. Silvanus ja Timoteos olid kirjutamise ajal Pauluse juures. Et nende nimed on Pauluse kõrval, näitab, et nad on kirja näinud ja kinnitavad selle sisu. Silvanust ja Timoteost mainitakse ka sellepärast, et Tessaloonika kogudus tundis neid. Nende nimed Pauluse kõrval näitavad, et nad on apostlile armsad ja väärtuslikud kaastöölised, kelle nimed väärivad aukohti.

Silvanusest ja Timoteosest kõneldakse ka mujal Uues Testamendis. Silvanus võib olla sama mees, keda Uues Testamendis nimetatakse mitu korda Siilaseks. Ta oli algul Jeruusalemma koguduse austatud liige. Jeruusalemmast saadeti ta Antiookiasse selgitama sealsele kogudusele apostlite koosoleku otsust (Ap 15). Ilmselt just Antiookias sai Siilas Paulusega lähedamalt tuttavaks. Hiljem valis Paulus ta kaastööliseks teisele misjonireisile. Temast sai Pauluse lähedane võitluskaaslane.

Timoteos oli pärit Lüstra linnast. Tema isa oli kreeklane ja ema kristlaseks pöördunud juuditar. Kui Paulus oma teisel misjonireisil Lüstrast edasi siirdus, võttis ta Timoteose kaasa. Timoteos rändas koos Paulusega linnast linna, tegutsedes vahel apostli saadikuna (Fl 2:19–23 ja 1Ts 3:1–5). Paulus hindas Timoteost kõrgelt: vana apostel andis oma noorest kaastöölisest hea tunnistuse (Fl 2:19–23). Hiljem sai Timoteosest algkiriku vägagi silmapaistev isik. Seda tõendab kaks Timoteosele saadetud kirja Uues Testamendis. Nii Silvanus kui ka Timoteos olid koos Paulusega esimesel külaskäigul Tessaloonikasse. Seega olid mehed kogudusele tuttavad.

Kirja vastuvõtjana nimetatakse Tessaloonika kogudust. Koguduse liikmete kohta ütleb Paulus, et nad on „Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses”. Sellega peab apostel silmas, et nad on Jumala Isa ja Jeesuse omad, tõelised Jumala lapsed. Seda öeldes tahab Paulus teha selget vahet kristlastel ja juutidel. Nüüd moodustavad Jumala rahva kristlased. Usk Jeesusesse Kristusesse eristab kristlikku kogudust Kristuse suhtes ükskõiksete juutide sünagoogist.

Paulus soovib armu ja rahu. See soov on lühem kui teistes Pauluse kirjades, aga sisu on sama. Paulus soovib kogudusele kõike seda head, mille toovad kaasa Jumala andeksandmine, ligiolu ja õnnistus.

Tänu Jumalale (1:2–10)

Paulus jutustab palvehetkedest, kuhu ta koos sõpradega kokku tuleb. Nende juurde kuulub regulaarselt ka palve Tessaloonika koguduse eest. Apostli eestpalve on ennekõike tänupalve. Ta tänab Jumalat kõige hea eest, mis Issand on koguduses teinud. Apostlil on meeles eriti kolm tänu põhjust: usk, armastus ja vastupidavus lootuses. Usu tagajärg on Jumala tahtele vastav elu koguduses. Kristlik armastus on Tessaloonika koguduses nähtav vaevanägemisena teiste inimeste heaks. Tessaloonika kristlased ootavad kannatlikult Jeesuse taastulemist. On tähtis tähele panna, et Paulus ei ütle kiidusõnu koguduse heast olukorrast mitte esmajoones kogudusele. Tänu kuulub Jumalale, kes on koguduse eest hästi hoolitsenud, mistõttu see elab raskuste keskel hästi.

Salmides 4–10 kirjeldab Paulus koguduse sündi. Ta adresseerib oma sõnad „vendadele”. See ei tähenda, nagu kõnetaks Paulus ainult koguduse mehi. Üte „vennad” hõlmab ka koguduse naisliikmeid. Sellest ei tohi muidugi teha järeldust, nagu ei teeks Paulus kusagil vahet koguduse mees- ja naisliikmete vahel. Koguduse mehed ja naised olid sama väärtuslikud ja võrdsed, aga nad on erinevad ja neil on koguduses erinevaid ülesandeid.

Koos kaastöölistega kuulutas Paulus Tessaloonikas evangeeliumi risti löödud ja üles tõusnud Jeesusest. Jumal veenis kuulutatud sõna vahendusel paljusid Tessaloonika elanikke selles, et Paulus kuulutas neile tõtt. Püha Vaim sünnitas usu Jeesusesse, paljud kuuljad ristiti ja Tessaloonikas sündis kristlik kogudus. Paulus ütleb, et usuletulnutest said tema ja tema kaastööliste järgijad. Sellega pidas apostel silmas lihtsalt seda, et need, kelles sündis usk, hakkasid käima sama teed nagu temagi.

See, kuidas Paulus kirjeldab koguduse sündi, on mitmes mõttes õpetlik. Eriti tähtis on pöörata tähelepanu sellele, et apostel kõneleb Jumala valikust. Kogudus ei sündinud nii, et mõned Tessaloonika elanikud otsustasid tulla usule ja asutada koguduse. Koguduse asutas Jumal. Tema pidas heaks kinkida usku ja sünnitada Tessaloonikas kristlik kogudus. Kuna koguduse sünd ei olnud inimeste, vaid Jumala tegu, seisab see nüüd kindlal alusel – toetudes mitte inimeste, vaid kõigeväelise Jumala otsusele.

Tessaloonika kogudus sündis keset ahistamisi. Apostlite tegudes (Ap 17) jutustatakse meile, kuidas Paulust ja Siilast Tessaloonikas ahistati. Neid süüdistati mässu õhutamises ja nad sunniti linnast lahkuma. On ilmne, et äsja kristlusse pöördunud ei pääsenud tagakiusamisest. Pilkest hoolimata püsisid nad siiski usus Jeesusesse, isegi rõõmuga keset ahistamisi. Uue Testamendi kirjades kõneldakse palju rõõmust. Tihti mainitakse rõõmu seoses ahistamistega – just siis, kui selleks ei näi olevat vähimatki põhjust (näiteks Fl 4:4 ja 1Pt 4:13). Miks tasub hõisata keset raskusi? Rõõm ei tähenda Piiblis mis tahes lustipidu. Küsimus on sügavamast õnnest, rõõmust, et patud on andeks saadud ja et armust tohitakse elada Jumala lapsena. Võib-olla on rõõm Tessaloonika koguduses ka Jumala sõna tagajärg, mille järgi kannatus Jeesuse nime pärast kuulub jüngri elu juurde (vaata Mt 10:22–25). See, et kogudust on tabanud tagakiusamine Jeesuse pärast, näitab, et Tessaloonika kristlased kuulusid Jeesuse jüngrite hulka. Selles on tõelise rõõmu põhjus.

Tessaloonika kogudus oli saanud eeskujuks paljudele kogudustele. Teade koguduse sünnist oli levinud mitmele poole tänapäeva Kreeka aladele. Peale Kreeka mandriosa kõneldi selle sünnist ja elust ka teistes piirkondades. Kui Paulus käis ühest linnast teise ja kohtus uute inimestega, polnud tal vaja jutustada, kuidas Jumal oli Tessaloonikas talitanud. Ta kuulis ise teiste käest, mis linnas oli toimunud. Kuidas levis informatsioon Tessaloonika sündmustest teistesse linnadesse ja küladesse? Liiklus Kreeka linnade vahel oli küllaltki elav. Seega oli informatsioon võinud levida uutesse piirkondadesse kaupmeeste ja teiste reisijate vahendusel. Samuti on võimalik, et Tessaloonika kristlased olid ise käinud teistes paikades ja jutustanud, mis linnas oli toimunud. Kui viimane võimalus paika peab, oli Tessaloonika kogudus väga eeskujulik. See ei võtnud lihtsalt evangeeliumi vastu, vaid tahtis pääste sõnumit ka teistele inimestele vahendada.

Salmides 9–10 kordab Paulus lühidalt sõnumit, mida ta Tessaloonikas ja kõikjal paganate seas kuulutas. Esmalt kõneleb Paulus, kuidas paganad pöörduvad ära ebajumalate kummardamisest. Ebajumalad ei ole tõelised jumalad ja nende kummardamine on tegelikult kurjade vaimude kummardamine (1Kr 10:20). Sellepärast on see jäme üleastumine esimesest käsust. On olemas vaid üks elav Jumal, keda peab teenima ja kummardama iga inimene. Pauluse kõne ebajumalaist ütleb midagi tähtsat Tessaloonika koguduse liikmete tausta kohta: nad on pagankristlased. Juute koguduses ei ole või on neid vähemalt väga vähe. Kui Paulus kirjutaks juutidele, ei kõneleks ta ebajumalate teenimisest. Vana Testamendi Jumal, keda juudid kummardavad, ei ole ebajumal.

Teiseks kuulutab Paulus Jeesuse ülestõusmist. Jeesus ei jäänud hauda, vaid Jumal äratas ta surnuist üles. Ta on Jumala Poeg, kes on ristil lepitanud kogu maailma patu. Ülestõusmine on seda tõendanud.

Kolmandaks kõneleb Paulus tulevasest vihast. Jeesus tuleb peagi maa peale tagasi ja siis tabab maailma kohus. Iga inimene peab astuma Jumala kohtujärje ette ja andma aru oma elust. Siis saab iga inimene tasu oma tegemiste ja tegematajätmiste eest. Kohtupäev on viha päev. Ükski inimene ei vasta Jumala mõõdupuule. Seepärast on igaüks ära teeninud kohutava karistuse. Sellest, mis juhtub

viimselpäeval, kõneleb Jeesus Mt 25-s. Viha päeval on vaid üks Päästja: Jeesus Kristus. Tema päästab omad tulevasest karistusest ja kingib jüngritele põrgu asemel taeva. Neile, kes Jeesusesse usuvad, on kohtupäev päästepäev. Sellepärast tohime oodata viimsetpäeva – mitte hirmuga, vaid rõõmu ja lootusega, et see tuleks peagi.