Esimene kiri tessalooniklastele 5 internetis (Piibel.net)

Kogudus elab (5:12–22)

Paulus hakkab kirja lõpetama. Ta jagab kogudusele veel lühikesi juhiseid, soovitusi ja käske. Esiteks keelitab apostel Tessaloonika kristlasi tunnustama kõrgelt oma juhte. Sellest näeme, et juba noorel kogudusel oli oma juht, kelle ülesandeks oli kogudust juhatada, õpetada ja hoida apostlite juhatatud teel. Salmist 13 näeme, et koguduse juhte ei tule tunnustada mitte nende väljapaistvate omaduste pärast. Tunnustamise põhjus on teine. Ka vanemaid tuleb austada selle alusel, et nad on meie vanemad. Täpselt samuti on koguduse juhtidega. Jumal on kutsunud neid täitma tähtsat ülesannet. Nad teevad nii väärtuslikku tööd, et neid tuleb austada. Samas on vältimatu meeles pidada, et me peame kuuletuma koguduse juhtidele Jumala sõnas lubatud piirides. Kui keegi õpetab vastupidiselt Piibli selgele sõnale, ei pea me seda kuulama. Paulus lõpetab oma kõne koguduse juhtidest lühikese, aga tähtsa käsuga: tuleb vältida asjatuid tülisid. Nende asemel tuleb hoida omavahel rahu.

Paulus jätkab lühikeste manitsustega. Kogudus peab noomima neid, kes ei hooli oma elus Jumala käskudest. Pelglike all mõtleb apostel vahest neid, kes küsivad ahistamiste keskel, kas tasub elada kristlasena. Nõrgad, keda tuleb toetada, on ilmselt need koguduse liikmed, kelle südametunnistus on seotud vana lepingu ettekirjutustega (vaata 1Kr 8–10). Pikka meelt käsib Paulus osutada kõigi, mitte ainult koguduse teiste liikmete vastu. Ta keelab kättemaksu. Ei tohi teha seda, mis tundub meile ehk õiglane, vaid kurjale tuleb vastata heaga. Paulus keelitab olema alati rõõmsad. Ta kõneleb rõõmust, mis järgneb pattude andeksandmisele. Me oleme saanud oma võlad andeks ja oleme armust Jumala lapsed. See on tõelise rõõmu põhjus. Jumala lapse rõõm tohib välja paista ka kristlase näost.

Apostel keelitab kogudust lakkamatult palvetama ja tänama. Tihti kõneldakse palveohetest Jumala poole. Just sellest on ilmselt küsimus. Jumal tahab, et elaksime lakkamatus osaduses temaga. See lõik sisaldab juhiseid ka prohvetliku kuulutamise kohta. Prohveteering tähendab selgesõnalise, tihti väga ajakohase sõnumi vahendamist Jumalalt inimestele. Paulus annab kaks käsku, kuidas suhtuda prohveteerimisse. Prohvetiandi ei tohi põlata. Tihti kõneleb Jumal kogudusele prohveti kaudu. Teiseks käsib Paulus kõike läbi katsuda. On inimesi, kes ütlevad end toovat sõnumit Jumalalt, aga kelle sõnum tuleb hoopis kusagilt mujalt, mitte taevast. Paulus asetab kõige kriteeriumiks apostliku usu. Kui prohveteering on apostliku usuga vastuolus, tuleb see unustada. Seega tuleb kinni pidada heast ehk apostlikule usule vastavast ja hoiduda kurjast.

Kirja lõpp (5:23–28)

Kirja lõppsalmid algavad palvega. Apostel palub, et Jumal, kes on sõlminud rahu maailmaga, hoiaks kogudust pühana. Seega ta palub, et kogudus püsiks usus Jeesusesse ja elaks laitmatut elu, kuni Issand tagasi tuleb. Väljendist „vaim ja hing ja ihu” ei tasuks ilmselt teha liiga kaugele ulatuvaid järeldusi. Ilmselt mõtleb Paulus selle väljendiga inimest tervikuna. Kogu inimene peab olema laitmatu.

Salmid 25–28 on väga tõenäoselt Pauluse enese kirjutatud. Muus osas on ta kirja dikteeritud kirjutajale. Ta palub koguduse eestpalvet, mis on talle ääretult tähtis jõuallikas keset ahistamisi. Esimestel kristlastel oli tavaks üksteist suudelda, mis oli ühise usu märk. Püha suudlus, millest Paulus kõneleb, on kuulunud ilmselt armulaua juurde. Veel meiegi ajal on kasutusel pisut sarnane tava. Paljud Põhja-Soome kristlased kallistavad üksteist Issanda lauale minnes. Kallistamine väljendab vennalikkust, mis valitseb usklike seas. Kallistamisega kaasneb ka pattude andekspalumine, mis teise uskliku vastu on tehtud.

Paulus vannutab kirja saajaid, et kiri loetaks ette võimalikult paljudele kristlastele. See vannutamine tundub meile üsna kummaline. Vaevalt küll Paulus kahtlustas, et mõned Tessaloonika kristlased püüavad seda kirja teiste usklike ja koguduste eest varjata. Vannutamine oli juutide üldlevinud tava. Paulus oli juut ja sellepärast on tulnud see ilmekas väljend ka siia kirja. Samas väljendab vannutamine tähtsat sõnumit. Apostel muretseb koguduse kui terviku ja kogu Kiriku pärast; võimalikult paljud peavad saama lugeda ja kuulda, mida Jumal apostli kaudu kõneleb.

Kiri lõpeb sooviga. Viimane salm ei ole siiski mitte üksnes soov, vaid ka kinnitus. Jeesuse arm on meiega. Arm käib meie kõrval, kuni jõuame pärale.