Esimene kiri tessalooniklastele 3 internetis (Piibel.net)

Timoteose külaskäik (3:1–10)

Iga kogudus on Paulusele armas. Tal on pidevalt meeles eriti need kogudused, mis ta ise on asutanud. Ta muretseb nende eest väga (2Kr 11:28) ja mõtleb, kuidas neil läheb. Kas nad peavad kinni sellest evangeeliumist, mida ta kuulutab. Ta kardab eksiõpetajaid, kes tahavad suunata kogudused eemale apostli õpetusest. Peale selle muretseb ta noorte koguduste tagakiusamise pärast. Kas kogudused jäävad kindlaks või annavad järele, kui neid ahistatakse?

Apostli mure Tessaloonika koguduse pärast oli eriti põletav. Oli ju tema töö Tessaloonikas jäänud õnnetult pooleli. Paulus ei olnud jõudnud õpetada kogudust nii palju, kui ta oleks soovinud. Kõigele lisaks kiusati Tessaloonika noort kogudust taga. Paljud juudid ja hulk teisi nende poolt üles ässitatud linnaelanikke olid taga kiusanud Paulust. Apostel oli pääsenud nende käest linnast põgenedes. Vaevalt küll lahtus tema vastaste viha, kui apostel oli linnast lahkunud. Ilmselt vahetas viha vaid objekti: nüüd pidi noor kogudus õppima, milline on Jumala rahva elu jumalatu maailma keskel.

Paulus soovis kiiresti saada teateid Tessaloonika kogudusest. Kas kogudus oli keset tagakiusamist veel elus või surnud? Paulusel ei olnud võimalust põhja poole tagasi minna. Me ei tea põhjust. Võib-olla nõudis töö Ateenas apostli jäämist linna. Sellepärast saatis ta teele Timoteose, kes pidi võtma ette üsna pika ja vaevalise teekonna Ateenast Tessaloonikasse, uurima järele koguduse olukorra ja kinnitama Tessaloonika kristlasi, kui neid veel alles oli.

Apostel annab Timoteosest hea tunnistuse: see on Paulusele armas usuvend ja hea kaastööline. Tunnistus noorest kaastöölisest ei ole vaid vormiline viisakusavaldus. Uus Testament jutustab, et Timoteos oli just selline, nagu Paulus temast kõneleb.

Paulus oli juba Tessaloonikas olles õpetanud, et kristlaste osa ei ole kerge. Kristlasi hakatakse pilkama ja taga kiusama. Pauluse õpetus ühtib täielikult sellega, mida õpetas maa peal Jeesus:

„Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast.”
(Mt 10:22)

Selle sõna juures on palju õppida. Pilkamine Jeesuse nime pärast ei ole ebaõnnestunud usuelu tagajärg ega Jumala karistus oma sõnakuulmatule lapsele, vaid see kuulub kristlase elu juurde. See on Jeesuse jüngri loomulik osa. Siiski ei tule pilkamist püüelda. Kui käime taeva teed, jõuab pilkamine meieni ühel või teisel viisil varem või hiljem, ilma et me seda ise taga ajaksime.

Kurat, kellest Paulus kasutab nime kiusaja, püüab Tessaloonika kristlasi veenda, et ei tasu tunnistada usku Jeesusesse; palju kergemini pääseb, kui loobuda evangeeliumist. Paulus kartis just seda, et kogudus on ahistamiste keskel järele andnud. Kui nii on juhtunud, on kogu tema käimine Tessaloonikas olnud asjatu.

Timoteos tuli Tessaloonikast tagasi suurepäraste uudistega. Paulus ütleb, et Timoteos tõi talle evangeeliumi, rõõmusõnumi. Kogudus on püsinud usus ja selle keskel valitseb kristlik armastus. See ei ole Paulust hüljanud, vaid tunnustab apostlit kõrgelt ja ootab teda peatselt nägevat. Timoteose vahendatud tervitused toovad Paulusele tohutu kergenduse. Kartus on osutunud põhjendamatuks. Paulus elas paljude raskuste keskel, teda ahistati ja teda vaevasid paljud mured. Sellepärast olid tervitused Tessaloonikast Paulusele kargeks kosutuseks ja andsid talle uut jõudu. Paulus ütleb, et alles pärast neid tervitusi võib ta elada. Võime kujutleda, kui õud ne hoop oleks Paulusele olnud, kui Timoteos oleks toonud Tessaloonikast teistsugused tervitused.

Paulus puhkeb ülistama Jumalat. Issand on hoolitsenud koguduse eest. See elab ja sellepärast on põhjust rõõmustada. Paljud kogudused tegid Pauluse kurvaks. Sellepärast tõid uudised Tessaloonikast talle tohutult rõõmu. Jumal andis apostlile ka rõõmu paljude murede keskel.

Timoteose tervitustel oli ka teine mõju. Nüüd igatses Paulus Tessaloonika koguduse järele rohkem kui varem. Sellepärast palub ta pidevalt, et saaks seda peagi külastada. Paulus ütleb, et ta soovib täita seda, mis Tessaloonika kristlaste usus on veel puudulik. Mida tahab Paulus nende sõnadega öelda? Paulus pidi Tessaloonikast lahkuma varsti pärast linna saabumist. Ta jõudis õpetada kogudusele kristliku usu põhiasju, aga mitmed ristiusu õpetuse osad jäid siiski õpetamata. Mitmed tähtsadki küsimused jäid veel lahtiseks. Paulus lihtsalt ei jõudnud öelda kõike, mida oleks tahtnud. Nüüd tahaks Paulus Tessaloonikasse naasta ja jätkata seal pooleli jäänud tööd. Ta sooviks jagada kogudusele veel õpetust kristlikust usust ja elust. Seda peab Paulus silmas, öeldes, et tahab täita, mis veel puudub.

 10. salmi alusel ei tohi mõelda, et kristlik usk areneb ebatäiuslikust täiusliku suunas. Paulus ei taha öelda, et usku tuleks parendada ja et pärast seda parendamist kõlvatakse Jumalale paremini. Kristliku usu olemus on: kõik või mitte midagi. Kui me usume Jeesusesse, on meil kõik, mida me Jumala ees vajame. Usku, mis Jumal on meile andnud, ei saa ega tarvitse täiendada. Muidugi ei välista see õpetamist, mida vajab iga kristlane. Õpetamine toetab ja tugevdab usku, mille kaudu on meil Kristus ja koos temaga kõik taeva aarded.

Kaks ootust (3:11–13)

Paulus tahab peagi pääseda Tessaloonika kogudusse. Ta jätab oma küllamineku siiski Jumala otsustada ja usaldab tema juhtimist. Kui Jumal tahab, saabub Paulus Tessaloonikasse varem või hiljem.

Apostel palub, et armastus võtaks koguduses üha enam maad. Seda vajatakse eriti keset tagakiusamist ja see peab olema suunatud nii teiste kristlaste kui ka nende vastu, kes on väljaspool kogudust. Samas palub Paulus, et Jumal kinnitaks kogudust lõpuni. Ta palub, et see oleks ärkvel päeval, mil Issand tuleb tagasi maa peale. Salmis 13 peetakse pühade all silmas ilmselt ingleid. Ka Jeesus ise kõneleb ingleist, kellega koos ta saabub viimselpäeval maa peale (Mt 16:27).