Esimene kiri tessalooniklastele 4
Esimene kiri tessalooniklastele 5 internetis (Piibel.net)

Milline on surnute olukord? (4:13–18)

Tessaloonika kristlased olid õppinud, et viimnepäev on lähedal. Sellepärast ootasid nad Jeesuse peatset taastulemist. Nad elasid lootuses, et Jeesus tuleb peagi tagasi ja kogub enda omad taevasesse rõõmu. Jeesuse taastulemine ei toimunud nii ruttu, kui Tessaloonika kogudus ootas. Issanda taastulemise asemel tabas kogudust lein, sest mõned liikmed surid. See äratas tõsise küsimuse: mis saab neist, kes jõuavad surra enne Jeesuse taastulemist? Kas nad pääsevad taevasse? Tessaloonika kristlaste mure võib tunduda meile kummaline. Meile on ju selge, et Jeesus kannab omade eest hoolt ka siis, kui ajalik elu on lõppenud. Tessaloonika kristlased seda ei teadnud. Sellepärast küsisid nad Timoteoselt, milline on surnute olukord. Timoteos andis kogudusele muret tekitanud küsimuse Paulusele edasi. Salmides 13–18 annab Paulus vastuse. Apostli vastus ei ole viimsete sündmuste üksikasjalik selgitus. Ta vastab vaid küsimusele, mis kogudust vaevas. Sellepärast ei tohi neist salmidest välja lugeda seda, mida neis ei öelda.

Esiteks lohutab apostel lugejaid, kõneldes lootusest. Kristlastel on elav lootus, mis toetub kõigeväelisele Jumalale ega saa sellepärast raugeda ka surma hetkel. Paulus tuletab Tessaloonika kogudusele meelde, mis toimus Jeesusega. Ta suri, aga kolmandal päeval äratas Jumal ta surnuist üles. Surnud, kes on jätnud selle maailma maha usus Jeesusesse, pärivad sama osa. Viimselpäeval äratab Jumal nad üles. Seega pole surnute pärast vaja muretseda. Nad saavad osa taeva rõõmust täpselt samamoodi nagu need, kes elavad usus Jeesusesse. Kui Jeesus tagasi tuleb, kogutakse meid kõiki, nii elavaid kui ka surnuid, kokku. Paulus lõpetab vastuse lohutava sõnaga: me saame alati olla koos Issandaga. Elavad ja surnud koguduse liikmed kohtuvad üksteisega. Rõõm Jeesuse juures ei lõpe iialgi.

Salmide 13–18 juures tasub pöörata tähelepanu kahele üksikasjale. Esiteks ootas Paulus Jeesuse taastulemist oma eluajal. Koguduse küsimusele vastates arvab Paulus end nende hulka, kes ei jõua surra enne Issanda taastulemist. Ometi ei tulnud Jeesus tagasi nii ruttu, kui Paulus ootas. Jeesuse sõna, mille järgi vaid Isa teab viimsepäeva toimumisaega, osutus tõeks. Sellest hoolimata ei olnud Pauluse ootus asjatu. Paulus näitab meile just seda, kuidas on õige suhtuda Jeesuse taastulemisse. Iga kristlane peab ootama, et Jeesus tuleb tagasi tema eluajal. Kui me nii teeme, mõistame, miks tuleb iga hetk olla ärkvel.

Teiseks tuleb tähele panna, et Pauluse vastust tessalooniklastele on tihti mõistetud valesti. Üks valestimõistmine on nn ülestõmbamisõpetus. Selle järgi tõmmatakse usklikud teatud päästeloo faasis taevasse, kuna uskmatud jätkavad elu maa peal. Paulus ei õpeta nii. Ta kõneleb küll koguduse tõmbamisest Issandale vastu. See toimub siiski alles pasuna kõlades – päeval, mil Jeesus tuleb tagasi. Seni jääb kogudus maa peale. Kui Jeesus tagasi tuleb, ei jätku elu maakeral endist rada. Maailma ajalugu lõpeb ja igaüks astub Jumala kohtujärje ette.

Jeesuse taastulemine (5:1–11)

Läbi aegade on kristlased olnud huvitatud Jeesuse taastulemise ajahetkest. Alati on küsitud, millal Jeesus tuleb ja milline on Jeesuse taastulemisele eelnev märk (vaata Mt 24:3). Kiriku ajaloo jooksul on esinenud suur hulk õpetajaid, kes on väitnud, et nad teavad Jeesuse taastulemise kuupäeva. Kõik nad on eksinud. Paulus talitab samamoodi nagu paljud lõpuaja prohvetid. Ta ei hakka ennustama Jeesuse taastulemise päeva ega hetke, vaid teab, et Jumala ajakava ei tea keegi muu kui Tema üksi, ja et inimesel on asjatu hakata oletama Jumala varjatud otsust. Paulus kordab seda, mida ta juba varem on Tessaloonikas kõnelnud. Jeesus tuleb üllatades nagu varas öösel (võrdle Mt 24:43–44).

Just siis, kui inimesed arvavad, et kõik jätkub endistviisi, tuleb Jeesus tagasi ja see maailmaaeg lõpeb.

Salmis 3 kõneleb Paulus inimkonda tabavast hävingust. Kui Jeesus tagasi tuleb, satub iga inimene Jumala kohtujärje ette. Keegi ei pääse pakku. Igaühele langetatakse kohtuotsus tema tegemiste ja tegematajätmiste alusel. Kuna Jeesus tuleb üllatades, peavad kristlased olema pidevalt ärkvel. Iga hetk peame olema valmis astuma Jumala ette. Meie mõttes peab olema küsimus: kui Jeesus tuleb praegu, kuidas mul läheb? Paulus kirjeldab valvamist kahe sõnapaari abil: pimedus – valgus, magamine – ärkvelolek. Inimesed, kes ei hooli Jeesusest, elavad pimeduses ja magavad. Tihti on nende elu sellele vastav: nad elavad just nii, nagu Jumal on keelanud. Nad elavad elu, mis ei talu päevavalgust. Kristlased usuvad Jeesusesse. Sellepärast nad elavad valguses ja on ärkvel. Me peaksime elama nii, et saaksime häbenemata tuua kõik oma teod, sõnad ja mõtted päevavalgele kõigile näha. Paulus kõneleb kainusest. Ilmselt ei mõtle ta siin seda, mida me üldiselt kainuse all mõistame, vaid õiget Jumala tundmist.

Salmis 8 on jälle tuttav teema: usk, armastus, lootus. Need kolm peaksid valitsema kristlase elu. Salmides 9–11 tuletab Paulus lugejaile meelde pääste alust. Jeesus on surnud ristil meie eest ja kandnud karistuse, mis pidi osaks saama meile. Kuna karistus on juba kantud, ei mõista Jumal hukka neid, kes usuvad Jeesusesse. Sellepärast saab meile viimselpäeval Jumala viha asemel osaks pääste. Salmis 10 kõneleb Paulus veel ärkvelolekust ja magamisest. Nende sõnade tähendus on eelnevast erinev. Ärkvelolijate all mõtleb Paulus neid koguduse liikmeid, kes on elus, ja magajate all neid, kes on surnud. Seega naaseb Paulus selle juurde, millest ta juba eespool on kõnelnud. Jeesuse hangitud pääste saab osaks nii elavatele koguduse liikmetele kui ka neile, kes on surnud usus Jeesusesse.