Pauluse teine kiri korintlastele internetis (Piibel.net)

Sissejuhatus

Uurides teise Korintose kirja tausta, märkame, kui vähe on Luukas saanud jutustada Apostlite tegudes aastate 30–60 sündmustest. Ongi selge, et jutustusse jääb suurigi lünki, kui kasutada on umbes üks peatükk aasta kohta.

Apostlite tegude alusel näib, et Paulus käis Korintoses vaid kaks korda: esimest korda teisel misjonireisil (Ap 18:1–17) ja teist korda kolmandal misjonireisil (Ap 20:1–6).

Peale selle tuleb arvestada, et Paulus näib olevat kirjutanud Korintosesse vähemalt neli kirja, millest meile on säilinud vaid kaks, ilmselt teine ja neljas.

Ühtekokku näivad Pauluse kokkupuuted Korintoses olevat järgmised:

1. Esimene Korintose külastus teisel misjonireisil (Ap 18:1–17).
2. Esimene kiri Korintosesse (1Kr 5:9, kadunud).
3. Korintose koguduse vastus (1Kr 7:1).
4. Teine kiri Korintosesse (= 1Kr) Efesosest (1Kr 16:8).
5. Korintosesse tuleb Pauluse vastaseid (2Kr 3:1) ja Paulus saab teada raskustest koguduses.
6. Pauluse kiirvisiit Korintosesse (2Kr 12:14; 13:1), mis tekitas valu mõlemale osapoolele (2Kr 2:1–4). Paulus naaseb Efesosse.
7. Kolmas kiri (kadunud) ehk „pisaratekiri” Efesosest (2Kr 2:3–4,9; 7:8).
8. Paulus saadab Tiituse Korintosesse (vahest viib kaasa „pisaratekirja”, 2Kr 12:18). Tiitusel õnnestub olukorda rahustada.
9. Paulus läheb Efesosest Troasesse, kus oli kavas kohtuda Tiitusega (2Kr 2:12–13).
10. Paulus läheb Makedooniasse (= praegune Põhja-Kreeka), kus ta kohtub rõõmsaid uudiseid toova Tiitusega (2Kr 2:13).
11. Makedooniast neljas kiri Korintosesse (= 2Kr).
12. Pauluse kolmas külaskäik Korintosesse (Ap 20:1–6), mis kestab kolm kuud.

Teine Korintose kiri on kirjutatud seega aastal 56 või 57. See on Pauluse kirjadest kõige isiklikum ja selles pääseme Paulusele lähemale kui teistes tema kirjades.

Kas Paulus on apostel?

Teise Korintose kirja tähtsaim teema on: kas Paulus on apostel ning mis väärtus on tema kõnedel ja kirjutistel. See, mida ta kirjutab korintlastele (ja kõik muu, mida ta on kirjutanud ja mis Püha Vaim on meile Piiblis alles hoidnud) ei ole mis tahes religioosne tekst, vaid Jumala volitatud apostli kõne.

Põhjus, miks Paulus pidi kaitsma oma apostli staatust, oli see, et kui Paulus oli Korintosest lahkunud, tuli sinna „valeapostleid” (2Kr 11:5) ehk „ülivõrratuid apostleid” (2Kr 11:5), kes olid esitanud Pauluse vastu mitmeidki süüdistusi, mille teravik oli siiski alati sama: Paulus ei ole järginud Jeesust tema eluajal, nii et ta ei ole apostel, vaid mingi evangelist või midagi sellesarnast.

Peale selle olid nad esitanud Jeruusalemmast saadud soovituskirju (2Kr 3:1), et tõestada, et nad on suuremate ja tähtsamate isikute esindajad kui Paulus. Kogudus lõhenes ja ilmselt pöördus suurem osa Pauluse vastu (2Kr 11:3).

Pauluse vastu esitati vähemalt järgmisi süüdistusi:

1. Paulus oli kehaliselt nõrk ja tema kõnedest polnud asja (2Kr 10:1; 11:6).
2. Ta on arust ära (2Kr 5:13).
3. Paulus püüab olla koguduse isand ja hirmutab seda oma kirjadega (2Kr 1:24; 10:9).
4. Paulus püüab ulatuda kõikjale (2Kr 10:14).
5. Paulus ei söanda esineda apostlile kuuluvate õigustega (2Kr 11:7; 12:14–16).
6. Paulus kiitleb liiga palju (2Kr 10:8,13,15).
7. Paulus soovitab ennast lakkamatult (2Kr 5:12).
8. Ta ei kõnele tõtt (2Kr 1:17; 7:14).
9. Ta püüab koguduse arvel kasu saada (2Kr 12:16–18).

Kahe tule vahel

Samal ajal esines Galaatias samasuguseid raskusi. Ka seal püüdsid Jeruusalemmast tulnud „judaistid” eitada Pauluse apostli staatust ja süüdistasid Paulust, et ta õpetab ainult evangeeliumi algeid. Tõeline kristlane pidi järgima nende meelest kogu Vana Testamendi seadust ehk saama tegelikult ise juudiks.

Paulus oli seega kahe tule vahel: idas Galaatia raskused ja läänes Korintose probleemid. Ka Efesoses oli Paulusel raskusi (Ap 19:23; 2Kr 1:8). Veel tänapäeval näidatakse Efesoses turistidele „Pauluse vanglat”. Nii on ilmne, et ka Efesoses oli Pauluse elu ohus, ehkki Apostlite teod sellest ei jutusta.

Korintoses esines ka sugudevahelise kõlbluse probleeme (2Kr 12:21), mis võisid tuleneda gnostitsismi mõjulisest kuulutustööst: keha on väärtusetu, sellega võib igaüks teha, mida tahab.

Kui olukord oli nii raske, tegi Paulus kiirvisiidi Korintosesse, aga pidi lahkuma (vahest Galaatia olukorra tõttu) enne, kui kõik asjad korda said (2Kr 10:2; 13:2). Valeapostlid panid Paulusele vastu ilmselt palgest palgesse (2Kr 10:10).

Teine Korintose kiri oli Pauluse katse kallutada Korintose kogudust uuesti täielikult enda ja õige evangeeliumi poole. „Pisaratekiri” ja Tiituse külaskäik olid lahendanud kõige rängemad probleemid, aga Paulus nägi veel asju, milles Korintose kristlased peaksid meelt parandama.

Paulus ütleb, et ta ei vaja mingeid soovituskirju, kuna Korintose kogudus ise on tema soovituskiri ja tõend tema apostli staatusest (2Kr 3:2 3). Jumal ei kirjuta soovituskirju paberile, vaid oma teenijate eludesse!

Teine põhjus kirja kirjutada oli Jeruusalemma vaestele kogutav korjandus, abi (2Kr 8:1–6; 9:1–5), mille Paulus kavatses viia Jeruusalemma pärast Korintose külastamist.

Paulusel õnnestus nii Galaatia kui ka Korintose kogudused enda poole tagasi võita. Tema vastased said otsustavalt lüüa. Pärast seda oli raske kõigutada seadusest vaba evangeeliumi kulutamist paganlikus maailmas.

Kirja liigendus

Kirja liigenduses tulevad selgesti esile kaks ülal mainitud peaasja:

1. Sissejuhatus 1:1–11.
2. Erimeelsuste eritlemine 1:12–2:17.
3. Enda apostli staatuse kaitse 3:1–6:10.
4. Eraldumine jumalatutest 6:11–18.
5. Lepitus Pauluse ja koguduse vahel 7:1–16.
6. Jeruusalemma koguduse vaestele kogutav abi 8:1–9:15.
7. Suhete selgitamine vastastega 10:1–13:10.
8. Lõputervitused 13:11–13.