Pauluse kiri koloslastele 4 internetis (Piibel.net)

Salm 1 kuulub sisuliselt kolmanda peatüki juurde, käsitlesime seda juba eelmises loengus ja alustame seekord salmist 2.

Valvake ja palvetage! – Kl 4:2–4

Lõpuaegadest kõneldes õhutas Jeesus oma järgijaid valvama (Mk 13:37). Valvamist pole vaja üksnes lõpuaegadel, vaid alati, sest hingevaenlane otsib kogu aeg viise, kuidas meid Jumalast lahutada (1Pt 5:8).

Salm 2 võib tähendada öiseid palvehetki, mida Jeesus pidas tihti oma avaliku tegevuse ajal (Mt 14:23). Aga samahästi võib tegu olla ka keset argipäeva toimuva palveteenistusega.

Eespool (Kl 3:17) õhutas Paulus koloslasi tegema kõike palvetades. Nüüd palub Paulus, et koloslased tema töö eest palvetaksid (salm 3).

Sõna ukse avamine tähendab nii seda, et Jumal annaks võimaluse evangeeliumi kuulutada, kui ka seda, et kuuljate mõistus avaneks evangeeliumi vastu võtma (võrdle 1Kr 16:9; Ef 6:19 ja 2Ts 3:1). Inimene ei saa evangeeliumi mõista, kui Püha Vaim ei saa seda temale avada.

Salmis 4 kasutab Paulus kreeka sõna „dei”, mis kujutab jumalikku sundust. See, mille toimumist Jumal soovib, toimub vältimatult, takistustest hoolimata (võrdle Ilm 3:8). Prohvet Jeremijal oli seesama „tunnistamise sundus”: ta oli sunnitud kuulutama Jumala tahet, ehkki see tõi kaasa raskusi (Jr 20:9). Paulus oli vangis nimelt evangeeliumi pärast. Kui ta oleks Jeesusest lahti ütelnud, oleks vangistus lõppenud.

Sulnis ja soolane kõne – Kl 4:5–6

Salme 2–4 võiks kirjeldada: „Kõne Jumalale inimestest!” Salme 5-6 aga: „Kõne inimestele Jumalast!” Evangeeliumi kuulutajal tasub ette valmistudes palvetada. Kui Jumal ei „pehmenda pinnast”, satub sõnum kivisele pinnale (võrdle mõistujutt külvajast, Mt 13:1–23). Aga palve muudab ka palvetajat: Jumala suuruse ees paljastub enda väiksus (võrdle Js 6:1–8).

Mittekristlased loevad oma esimese „piiblina” kristlasi; on ju neid nimetatud „viiendaks – ja loetuimaks – evangeeliumiks”. Sellepärast peavad kristlased elama nii, et nende elu on hea tunnistus Jeesusest ja evangeeliumist.

Timoteosele nõu andes õhutas Paulus teda tunnistama Jeesusest, „olgu aeg paras või ärgu olgu” (2Tm 4:2). Paljud äsjapöördunud talitavad, nagu oleks Paulus kirjutanud: „olgu talitusviis paras või ärgu olgu”. Neil on küll indu, aga tähelepanelikkus ja austus teise suhtes võib olla napp. Paljud küpsemad kristlased aga mõtlevad, et Jeesusest kõnelda ei sobi ühelgi ajal ega viisil. Taas kord tuleb leida „kuldne kesktee”.

Peetruski õhutas lugejaid, et nad oleksid alati valmis tunnistama oma lootuse alustest (1Pt 3:15). Kui läheme tööle, läheme tegema tööd, mitte üksnes tunnistama oma usust (Luther pidas head töötamist üheks tunnistamise vormiks: „Hea kingsepp on hea kristlane, tehes häid kingi.”) Aga kui Jumal annab võimaluse oma usust jutustada, tasub seda kasutada.

Kristlane vastutab oma ligimeste eest. Ennekõike selle eest, kas nad on kuulnud evangeeliumi (võrdle Hs 3:16–21).

Kristlased on maa sool (Mt 5:13). Sellepärast võib ka tunnistus Kristusest tekitada kipitust: patt paljastub. Aga meie kõne ei ole üksnes „soolane”, vaid ka „sulnis” = armu ja evangeeliumi kuulutamine.

Selles lõigus on taas kord näha, et Paulus tundis Jeesuse kõnesid (mh Mäejutlust) ja ta viitab neile oma kirjades, ehkki ei tsiteeri neid tavaliselt sõna-sõnalt.

Pauluse saadikud – Kl 4:7–9

Salmid 7–8 on peaaegu samad nagu Ef 6:21–22. See kõneleb selle kasuks, et kirjad võisid olla kirjutatud samal ajal. Paulus mainib kaht kristlast, kes päris ilmsesti toimetasid Kolossa kirja Kolossasse.

Esimesena mainitakse Tühhikost (salm 7). Ta oli pärit Väike-Aasiast. Ta oli Väike-Aasia esindajana Pauluse kogutud korjanduse päraleviijate seas, olles Pauluse reisikaaslaseks tema viimasel teekonnal Korintosest Jeruusalemma (Ap 20:4). Kokku mainitakse Tühhikost Uues Testamendis viis korda: Ap 20:4; Ef 6:21; Kl 4:7; 2Tm 4:12 ja Tt 3:12.

Teine kirja päraleviija oli Oneesimos, oma isanda juurest põgenenud ori, kes oli saanud kristlaseks ja kelle Paulus „tagastas” tema isandale Fileemonile Kolossasse. Oneesimos on Fileemoni kirja peategelane, nii et tema kohta saab sealt lisandmeid.

Kirikuisa Ignatiose kirjas Efesose kogudusele mainitakse Beroia piiskoppi Oneesimost. Kas on tegu sama isikuga, jääb lahtiseks. Ignatios jutustab, et piiskop kannatas märtrisurma, olles seega ustav surmani (võrdle salm 9).

Pauluse kaaslased – Kl 4:10–17

Üksnes Rooma kirjas on tervituste saatjaid rohkem kui Kolossa kirjas. Mõlemad ongi kogudused, kus Paulus isiklikult ei olnud käinud.

Esimene tervituse saatja on Aristarhos, kes oli Pauluse vanglakaaslane (salm 10). Aristarhos oli pärit Tessaloonikast. Efesose möllus oli rahvahulk ta vangistanud, kui Paulust kätte ei saadud (Ap 19:29). Aristarhos oli koos Paulusega nii tema viimasel teekonnal Jeruusalemma (Ap 20:4) kui ka merereisil Rooma (Ap 27:2). Aristarhost nimetatakse ka kirjas Fileemonile (salm 24).

Järgmisena mainitakse Markust, Barnabase õepoega (salm 10). Ta oli pärit Jeruusalemmast ja tema kodus käisid koos esimesed kristlased (Ap 12:12). Ta oli koos Paulusega tema esimesel misjonireisil, aga lahkus Paulusest ja Barnabasest, kui töö siirdus Küproselt tõelistele paganate aladele (Ap 12:25; 13:13). Barnabas soovis oma õepoega ka teisele misjonireisile kaasa võtta, aga Paulus mitte. Siis läksid nende teed lahku (Ap 15:39). Nüüd olid endised erimeelsused unustatud ning Markus ja Paulus olid jälle töökaaslased. Varase pärimuse järgi oli Markus Peetruse tõlk ja Markuse evangeeliumi kirjutaja. Markust nimetatakse ka kirjas Fileemonile (salm 24) ja Teises kirjas Timoteosele (4:11).

Salmis 11 mainitud Jeesus Justust nimetatakse üksnes selles kirjakohas. Jeesus oli tollal levinud juudi mehenimi (heebrea Joosua, kreeka Jeesus). Temal oli vastavalt aja stiilile ka ladina nimi: Justus, mis tähendab „õiglane”.

Paulust järgisid veel vaid kaks juutkristlast – Markus ja Jeesus Justus. Juudid hakkasid üha selgemini Kristusele selga keerama.

Epafras (salm 12) oli pärit Kolossast. Ta oli tõenäoselt peale Kolossa ka naaberlinnade Laodikeia ja Hierapolise koguduste asutaja. Tema suurt väärtust rõhutab see, et Paulus kasutab tema kohta nimetust „Kristuse Jeesuse sulane”, mida Paulus kasutab mujal vaid iseenda kohta (Kl 1:1 saab küll ka Timoteos Pauluse kõrval sama aunimetuse).

Üksnes Kolossa kirjas mainitakse evangelist Luuka ametit: arst. Luuka kaheosalise ajalooteose raamatud on Uue Testamendi pikimad: Apostlite teod pikim ja Luuka evangeelium pikkuselt teine. Tema on ilmselt ainus Uue Testamendi mittejuudist kirjutaja (Heebrea kirja kirjutaja pole teada, aga ilmselt on ta juut). Luukas oli koos Paulusega tema teisel ja kolmandal misjonireisil (meie-vormis lõigud Apostlite tegudes, võrdle Ap 16:10–11). Luukast mainitakse ka kirjas Fileemonile (salmid 23–24) ja Teises kirjas Timoteosele (4:11).

Deemast nimetatakse ka kirjas Fileemonile (salm 23). 2Tm 4:10 tõdetakse, et Deemas jättis Pauluse „praegust ajastut armastama hakates” maha ja läks Tessaloonikasse.

Salm 15 on meeldetuletus, et algul kogunesid kristlased üksteise kodudes, katakombides ja muudes sarnastes ruumides. Alles hiljem hakati ehitama spetsiaalseid kirikuhooneid.

Pauluse – ja teiste Uue Testamendi kirjutajate – kirjad on meil säilinud tänu sellele, et neid kopeeriti ettelugemiseks koguduste ühistel koosolekutel (salm 16, võrdle ka 1Ts 5:27). Papüürus oli habras ega kannatanud kulutamist. Sellepärast on meile Uue Testamendi kirjutistest säilinud ainult ei tea mitmenda põlve koopiate koopiad. Kui otsustati, millised raamatud kuuluvad Uude Testamenti, oli üks kirjutiste sissevõtmise alus, et seda oli varasest ajast peale kogudustes loetud.

Laodikeia kiri on kadunud (salm 16). Kui palju on Pauluse muid kirju kaotsi läinud, on mõistatus. Vähemalt kaks kirja Korintosesse on kadunud, alles on vaid teine ja neljas (= 1Kr ja 2Kr).

Tollal oli kirjutamine vaevaline. Nii oli Pauluse ja koguduste vaheline kirjavahetus vaevalt väga vilgas. On oletatud, et Rooma kirja kirjutamiseks võis kuluda umbes sada tundi.

Mis oli Arhippose ülesanne, milles Paulus teda salmis 17 julgustas, jääb ebaselgeks. Kirjades on alati midagi sellist, millest saavad aru vaid kirjutaja ja vastuvõtja. On oletatud, et Arhipposest võis saada Kolossa koguduse juht pärast Epafrast, ja sellepärast soovis Paulus teda julgustada. Arhippost minitakse Fileemoni kirja teises salmis kui üht kirja vastuvõtjat.

Omakäeline allkiri – Kl 4:18

Paulus kasutas oma kirjade kirjutamiseks kirjutajaid. Seekord ei mainita kirjutaja nime, aga tuttaval viisil on kirja lõpus Pauluse omakäeline kinnitus ja allkiri (võrdle 1Kr 16:21; Gl 6:11 ja 2Ts 3:17). Tegelik lõputervitus on erandlikult lühike.