Pauluse kiri koloslastele 2 internetis (Piibel.net)

Paulus jätkab „sissejuhatust” veel teise peatüki algussalmides. Alles salmis 6 algab kirja tegeliku peateema ehk Kolossasse tulnud eksiõpetuse käsitelu.

Kristusest piisab – Kl 2:1–5

Salmis 3 kasutab Paulus teadlikult eksiõpetajate põhitermineid. Tarkus (kreeka „sofia”) ja tunnetus (kreeka „gnosis”) olid eksiõpetajate trumbid. Epafras oli uute õpetajate järgi kuulutanud küll evangeeliumi „algeid”, aga alles koos nendega oli saabunud sügav tõde.

Paulus vastab eksiõpetajatele tingimatult: Kristusest piisab. Kolgata tööle pole vaja midagi lisada. Kui meil on vähem kui Kristus, ei ole meil midagi! Kui meil on rohkem kui Kristus, ei ole meil midagi!

Paulus tundis end olevat kõigi paganate apostel: ta ei hoolitsenud üksnes enda asutatud koguduste, vaid kõigi pagankristlaste eest (salm 1).

Ilmselt ei olnud Paulus käinud üldse kogu Lükose jõe orus, nii et peale Kolossa olid ka Laodikeia (salm 1) ja Hierapolise (Kl 4:13) kogudused pigem kellegi teise – vahest Epafrase – kui Pauluse asutatud.

Kristlasena kasvamine ei ole midagi muud, kui et Jumala armust pääsetakse Püha Vaimu töö kaudu Kristusele lähemale (salm 2). Jumala antud pääste on maailmale saladus (salm 3). See paljastub vaid usu silmadele. Üksnes usk näeb pattude lepitamist Kolgatal, inimlikud silmad näevad vaid risti löödud inimest.

Eksiõpetajad olid osavad kõnelejad juba Pauluse ajal (salm 4). Paljud usulahud kasutavad rohkesti aega, et koolitada oma liikmeid võimalikult tõhusateks pöörajateks – vahel võib kõnelda lausa ajupesust. Ometi ei sünni kristlik usk painutades või sundides. Usu sünd on alati Jumala töö, mida inimene ei saa määrata ega aheldada. Evangeeliumi tuleb hoida esil, aga inimesed ise satuvad veelahkmele: kas Jeesus on Päästja või mitte? Mitte keegi ei saa teha otsust teise eest.

Enne vastulööki Kolossa eksiõpetajatele tunnustas Paulus Kolossa koguduse korda ja kindlat usku (salm 5). Paulus ei soovinud esitada pilti, mille järgi oleks Kolossa koguduses täielik segadus. Ei, Paulus teadis, et kogudus oli õigel alusel, aga sinna tulnud eksiõpetajad olid segadust tekitanud. Nüüd oli tulnud aeg parandada nende tehtud kahju.

Juurduge Kristuses – Kl 2:6–15

Kristlik usk ei ole mingi filosoofia (võrdle salm 8), vaid selle tõeline loomus saab paljastuda vaid inimesele, kes soovib seda ellu rakendada (salm 6, võrdle Jh 7:16–17). Kristlase tähtsaim ülesanne on juurduda Kristuses. Kristusest tuleb ka kõik jõud elada kristlasena (võrdle viinapuu võrdum Jh 15:1–11).

Kolossasse tulnud eksiõpetajad olid õpetanud, et Epafrase kuulutatud kristlus sisaldas vaid algeid. Nüüd oli tulnud aeg usus edeneda ja süveneda „filosoofiasse” (kreeka sõna salmis 8; tähendus on siiski avaram). Mida too filosoofia, tarkuseõpetus, sisaldas, paljastub osalt salmides 16–23.

Küsimus ei olnud ainult mõistuslikes aruteludes. Ka müsteeriumiusundite päästeõpetusi nimetati filosoofiateks, vahel ka kõigest „kõrgemaks usuliseks tunnetuseks” (võrdle gnostitsism). Juudi filosoof Philon nimetas judaismi filosoofiaks. Ka mõned kristlikud apologeedid nimetasid kristlikku usku filosoofiaks (Justinus Märter: „Ristiusk on maailma parim filosoofia.”)

Algained salmis 8 tähendavad ennekõike hellenistlike usundite segude algaineid: taevakehi – päikest, kuud, tähti, planeete. Antiikfilosoofia algained olid aga maa, vesi, tuli ja õhk.
  Inimeste pärimused (salm 8) võivad viidata judaismile (võrdle salm 16) või üldisemalt hellenistliku maailma paljude erinevate usundite kommetele.
  Kristus on kõigest sellest suurem. Kristus on kõige Issand ja pea. Sellepärast pole vaja langeda tagasi erinevate algainete kummardamisse, vaid tuleb olla Kristuse ihu liikmed.

Ainult üks kord on Uues Testamendis sõna „jumalus” (salm 9, kreeka „θεότητος”, eesti 1997. aasta tõlkes „jumalik täius”, 1968. aasta tõlkes „Jumala olemise täius”). See sõna on umbmäärasem ja tagasihoidlikum kui „Jumal”. Kahjuks on meie ajale tüüpiline usk millessegi kõrgemasse, „jumalusse”, aga mitte Kristusesse või Jumalasse.

Varane kirik kasutas ühe olulise lapseristimise põhjendusena seda, et Paulus võrdles ristimist tihti ümberlõikamisega (salm 11). Ümberlõikamine sooritati kaheksandal elupäeval, ja seda ei saanud korrata. Ümberlõikamise kaudu saadi Iisraeli rahva liikmeks. Ristimine on samamoodi värav Kristuse kirikusse.

Salmides 13–15 on palju Uues Testamendis haruldasi sõnu. Ongi oletatud, et Paulus (taas kord) tsiteerib mõnd jumalateenistusteksti vms.

Kahjuks ei soovi paljud kristlased, et Kristus vabastaks neid teatud pattudest – nad soovivad vabastust vaid patu karistusest ja kohtumõistmisest. Aga Kristus soovib vabastada meid ka patust enesest.

Salmi 14 taustana on lihtne näha Jh 19:19–22: Pilaatus naelutas Jeesuse süüdistuse ristile Jeesuse pea kohale. See oli tema ristilöömise põhjus. Aga Jeesus kandis ristile palju rohkem, ta kandis sinna kõik maailma patud. Ristil lepitas Jeesus kõik patud. Ta tasus võla. Tollal tühistati võlakiri, tõmmates sellele kaldristi (X) ühest nurkast teise. Too kaldrist tuletab meile meelde Kolgata risti ja seda, et kreeka keeles algab sõna „Kristus” tähega „hii”, mis näeb välja just nagu see kaldrist (võrdle Kristus-monogramm).

Ristil sai Jeesus kolmikvõidu: võidu patu, surma ja kuradi meelevalla üle. Kas oleme võitja poolel?

Väärad piirid – Kl 2:16–23

Islami tugevuseks on öeldud, et see reguleerib inimese elu täielikult. Moslem tuleb olla „ööpäevaringselt” või üldse mitte. Nii ongi kindlasti neis maades, kus islam on riigiusk, siin läänemaades saavad moslemid elada siiski vabamalt. Aga eks nendegi elu reguleerivad igapäevased palvehetked ja paastukuu – ramadan.

Läbi kiriku ajaloo on erinevad eksiõpetused püüdnud teha sama: reguleerida inimeste elu: „kui teed nii, ei ole sa kristlane” või „kui sa nii ei tee, ei ole sa kristlane”.

Eksiõpetused kerkivad tihti kahest põhilähtekohast:
1. Keelatakse midagi, mida Jumal ei keela (võrdle salm 20).
2. Lubatakse midagi, mida Jumal ei luba.

Kolossas oli tegu pigem esimesega, aga ka teisest esines inglite jms kummardamist.

Ka Korintose koguduses oli söömine ja joomine probleem, millesse Paulus pidi sekkuma kirjalikult (1Kr 10:23–31). Üks põhjus, miks need probleemid mitmel pool esile kerkisid, oli asjaolu, et antiikajal oli loomade tapmine alati üksiti ohvritalitus. Juutidel olid oma lihunikud, aga kristlased pidid sööma sama liha, mis paganadki. Nii Korintose kirjas kui ka siin oli Pauluse vastus probleemile sama: Kristus on kõige Issand, nii ei pea kristlased laskma erinevatel ebajumalatel oma elu määrata (salm 20).

Jeesuski kõneles toitude ja jookide kaduvusest (Mt 15:11). Nii islam kui ka judaism on „toiduusundid”, seevastu ristiusuga ei kaasne mingeid erilisi toidumäärusi.

Salmi 16 jaotus – pühad, noorkuu, hingamispäevad – on seotud pühade kolmesuguse ringiga: iga-aastased pühad, igakuised pühad ja iganädalased pühad (võrdle ka 1Aj 23:31). Kuna meie kalender on määratud päikese ja kuu tsüklitega, võis pühadekalendri järgimisega kaasneda ka mingil määral tähtede ja teiste taevakehade kummardamine.

Kuna Paulus kõneleb salmis 17 Vana Testamendi reeglitest kui tulevaste asjade varjust, mõtleb ta Heebrea kirja kirjutaja kombel: see, mida Vana Testament reguleeris ja millest see jutustas, oli samuti eeskuju vääriv – kord pidi tulema Messias, kes viib kõik täiuslikult täide (võrdle Hb 9:11–14).

Koloslased võisid seostada „varju” ka filosoof Platoni õpetusega, mille järgi elu on vaid „tõeliselt olevate” varjud koopa seinal.

Salmid 18 ja 19 tuletavad meile meelde, et varjatu on inimestes alati põnevust tekitanud. Kes kuulutab, et ta teab seda, mida teised ei tea, on tihti saanud kiiresti suure kuulajaskonna ja jüngrite hulga. Kristlased peavad siiski alati jääma selle juurde, mida Jumal on meile ilmutanud (võrdle 5Ms 29:28).

Juba Vana Testamendi ajal oli palju neid, kel olid väärad nägemused (näiteks Jr 23:25). Kolossa oli osa tollasest antiikmaailmast, kuhu saabus idast üha uusi usundeid. Pole siis ime, et erinevaid sünkretistlikke – eri usundeid kokku segavaid – liikumisi sündis ka Kolossas. Kõigil aegadel tuleb neid, kes soovivad kuulutada oma nägemusi ja arvamusi uue usundi alusena. Aga kristlikul usul ei ole muud alust kui üks: Kolgata töö.