Pauluse kiri koloslastele 3 internetis (Piibel.net)

Peaaegu kõigi Pauluse kirjade algupooles on õpetuslik ja lõpus nõuandev osa. Alati ei saa nende kahe vahele tõmmata selget piiri, küll aga kuulub õpetuse esitamise juurde alati ka mõte: „Tehke nii!” Kolossa kirja kolmas ja neljas peatükk sisaldavad Pauluse praktilisi õpetusi kristlikust elust.

Uus elu Kristuses – Kl 3:1–4

„Kui te nüüd...” (salm 1) viitab, et Paulus mõtles alati, et usk ei ole üksnes peaga teadmine, vaid see ka muudab inimest ja tema käitumist. Õpetus ja elu kuuluvad kokku (võrdle ka Rm 12:1; Ef 4:1 ja Fl 4:1).

Kui me oleme Kristuse poolel, peame otsima seda, mis on ülal. Mõtle eri olukordades: „Mida ma teeksin, kui Jeesus seisaks just praegu minu kõrval?” Sest ta ju seisab (Mt 28:20)!

Kui oleme Kristuse ehk võitja poolel, ei ole enam mingit põhjust ega mõtet liituda kaotaja ehk hingevaenlasega.

„Mõtelge sellele...” (salm 2). Usk ei ole üksnes peaga teadmine, ehkki ta on ka seda. Seal, kus usk saab ainult millekski müstiliseks, sisemiseks tunnetuseks jms, mida teised ei saa enam kritiseerida, on astutud kristlikust usust väljapoole. Päästeloo sündmused on kõigile avalikud, need ei ole kellegi eraomand!

Paulus nägi kristlase ja mittekristlase vahelist erinevust väga järsuna: kristlane on elu poolel, mittekristlane surma poolel (salmid 3–4). Praegu näivad mõlemad elavat üsna samamoodi, aga Kristuse tagasitulemine – või meie jõudmine tema ette pärast oma surma – paljastab, kummal poolel me õieti oleme. Selles ajas ei saa tõmmata piiri elu ja surma vahele – seda teab üksnes Jumal (võrdle Mt 13:24–30, võrdlus nisust ja umbrohust).

Võtke endil seljast vana eluviis – Kl 3:5–11

Asudes andma üksikasjalikumat nõu, kuidas kristlasena elada, alustab Paulus negatiivsete asjadega: mida ei tohi teha. Samavõrd tähtis on teada seda, mida ei tohi teha, kui ka seda, mida tuleb teha. Hingevaenlane on osav meid pimestama – isegi nii, et me kaotame võime mõista Jumala tahet.

Lahtiriietumine ja riietumine (salm 12) on seotud ristimisega. Ristimine ei ole üksnes osasaamine Kristuse surmast (= lahtiriietumine), vaid ka osasaamine tema ülestõusmisest (= riietumine).

Tasub meeles pidada, et Kristuse otsimine ja kurjuse jõudude suretamine oma elus käivad alati käsikäes. Ei saa olla üht ilma teiseta. Me ei saa võita kurjust ilma Kristuseta. Ja Kristus ei jää meie elus iialgi tegevusetuks, vaid peab kogu aeg võitlust patu vastu. Tõeline võitlus algab inimeses alles siis, kui vana inimese asemel saab Hingevaenlase vastaseks Kristus. Vana inimene ja Hingevaenlane jõuavad küll kergesti ühisele arusaamisele, aga Kristus ja Hingevaenlane mitte iialgi.

Salmi 5 pahede loetelus on esimesed neli seotud inimese seksuaalsusega ja viies rahaga ehk varandusega. Jeesus kuulutas mäejutluses, et inimene ei saa teenida kaht isandat, nii Jumalat kui ka mammonat (Mt 6:24). Sellepärast näeb Piibel nii seksuaalsuses kui ka varanduses ohtu jumalasuhtele, lausa ebajumalateenistust.

See ei tähenda, et need kaks oleksid iseenesest halvad või patud. Ei, need mõlemad on Jumala head annid, kui neid õigesti kasutatakse. Aga mõlemate väärkasutus on ääretult lihtne: need saavad kergesti millekski, mis valitsevad inimese kogu elu, nii et neid saab täie õigusega nimetada ebajumalaiks. Selliseid näiteid pole vaja kaugelt otsida!

See tuletab meile meelde ka seda, et Pauluse õpetused on endiselt ajakohased. Viimase tuhande üheksasaja aasta jooksul on maailmas palju muutunut, aga inimese põhiolemus on jäänud samaks.
  On öeldud, et alla 25 aastaseid mehi ahvatlevad eriti seksuaalsed patud, 25–45 aastaseid raha ning üle 45 aastaseid maine ja au. Kas naiste puhul võib-olla samamoodi?

Ka kõnes on kristlane seotud tõega, käsitletagu salmis 9 kõnelemist teistest inimestest (1968. aasta tõlge) või asjadest (1997. aasta tõlge). Taas kord kulgevad Pauluse ja Jaakobuse mõtted samu radu (võrdle Jk 3:1–12).

Millele viitab „siis” salmis 11 („Siis ei ole enam...”)? Kas taevale või kristlikule elule maa peal (salmid 9–10)? Pauluse mõte on selge: juba maa peal on kristlased üks Kristuses. See ei tähenda samasugusust või sarnasust, vaid seda, et on ühine alus: oleme kõik Jumala loodud ja lunastatud. Ometi on selles ajas on veel mitmesuguseid piiritarasid ka kristlaste vahel, aga nii ei tohiks olla.

Algkirik oli „silmatorkav” erand tolle aja ühiskonnas, sest seal olid langenud erinevad piiritarad. Ei olnud vahet juutide ja kreeklaste vahel. Harimatud barbarid (see nimetus tähendas tegelikult isikut, kes ei osanud tolle aja ühiskeelt ehk kreeka keelt) kõlbasid Kristuse ihu liikmeiks sama hästi nagu haritud kreeklased. Kogudusse kõlbasid isegi oma julmuse poolest tuntud sküüdid (juudi ajaloolane Josephus pidas neid peaaegu loomadeks). Sküüdid elasid Mustast merest põhja pool, väljaspool Rooma riigi piire. Nii ei olnud isegi maised piirid evangeeliumile takistuseks. See ei hoolinud mingitest piiridest ja ükski piir ei suuda selle levimist peatada.

„...kõik ja kõikides on Kristus” (salm 11) võib olla Pauluse vastus eksiõpetajate õpetusele „sügavamast pühadusest”. Pole vaja midagi muud kui vaid Kristust. Kõik ja kõikides on Kristus, ja see tähendab midagi.

Rõivastuge Kristusega – Kl 3:12–17

Paulus kõneleb kristlastest, kirikust samamoodi, nagu Vana Testament kõneleb Iisraeli rahvast (salm 12, võrdle 5Ms 7:6–8): Oleme pühitsetud Issandale, tema on meid valinud ja ta armastab meid.

Rm 12:1 kõneleb Paulus kristlase „mõistlikust jumalateenistusest” – elu andmisest Jumala juhtida. Samahästi võiksime kõnelda ka „argisest jumalateenistusest” (salm 17). Tasub meeles pidada, et pühitsus ei ole midagi mitteinimlikku või üliinimlikku – midagi, mis tuleb väljastpoolt seda elu. Pühitsus on midagi väga argist: see on koguaegne elu Kristuse osaduses.

Andeksandmine on kõige ühiselu põhinõue (salm 13). Kus ei ole andeksandmist, seal peavad olema täiuslikud inimesed või siis ei ole seal üldse tõelist ühiselu.
  Ligimesearmastus lähtub sellest, et Jumal on esmalt minule andeks andnud (salm 13).
  Võib öelda, et ehtne ühiselu ei saa olla mujal kui seal, kus saavad kehtida elule seatud Jumala seadused. Sotsialismi kokkuvarisemine on meile paljastanud, kui pehkinud oli too palju kiidetud „sotsialistlik moraal” ja kui mäda oli lõpuks „sotsialistlik inimene”.

Kui Paulus kõneleb armastusega rõivastumisest (salm 14), siis Peetrus kõneleb sellest, kuidas armastus katab kinni pattude hulga (1Pt 4:8). Jumala armastus on kui rõivas, mis katab kinni meie patuse loomuse.

Aga armastus ei ole üksnes kate, vaid Jumal soovib olla meie elu keskpunkt, kõige kese ja lähtekoht (salm 13). Sellepärast ei ole armastus mingi „lisa” (salm 14 1968. aasta tõlkes), vaid kõige kroon ehk „üle kõige” (salm 13 1997. aasta tõlkes).

Jumala sõna on meile Jumala kõne. Piiblis kohtume igavese Jumalaga, sellepärast tuleb Piibli juures viibida ja mõnu tunda iga päev (salm 16).

Ärkamised on üldiselt sünnitanud ka uusi vaimulikke laule (salm 16). Ka meie lauluraamatus ja Siioni Kandles on meenutusi paljudest ärkamistest, mida Jumal eri aegadel on andnud.

Kristlastena kodus ja tööl – Kl 3:18–4:1

Seekord järgime 1997. aasta tõlke tekstijaotust ja käsitleme koos kolmanda peatükiga ka neljanda peatüki esimest salmi.

Kui vaatleme seda „kodukorda”, tasub päris esmalt panna tähele, et Paulus lähtub sellest, et tähtsaim küsimus on inimese suhe Jumalaga, ja alles seejärel tulevad inimeste vahelised suhted. Kui suhe Jumalaga ei ole korras, on inimsuhtedki tihti probleemsed. Sellised kodukorrad ei saa iialgi teostuda muidu kui Püha Vaimu töö kaudu (salm 18 „Issandas”). Kui neid mõtteid soovitakse ellu viia jõumeetoditega, on tulemuseks vältimatud vastuolud.

Paulus käsitleb selles kodukorras kolme eri suhet (Ef 5:21–6:9 on Paulusel ulatuslikum kodukord).

Naised – mehed (salmid 18–19).
Lapsed – vanemad (salmid 20–21).
Teenijad/orjad – isandad (salmid 3:22–4:1).

Sellelaadseid kodukordi on antiikajast teada ka väljaspoolt ristiusku, mh filosoof Aristoteleselt. Pauluse kodukorrad ei ole siiski üksnes mõistlikud nõuanded ühelt inimeselt teisele, vaid need on nimelt vaimulik õpetus.

Pauluse järjekord on tavalisest erinev: kõigis kolmes paaris nimetab ta esmalt alamat liiget, kuna tavaliselt alustati tugevama õiguste loeteluga. Paulus annab igas rühmas mõlemale osapoolele kohustusi: tugevam ei tohi valitseda isandana, kuna temalgi on Issand, Kristus (salm 4:1).

Mõte alluvusest ei meeldi tänapäeva inimesele: see toob meelde alandamise jms. Soome uues kirikupiiblis on 18. salm tõlgitud: „Nõustuge mehe tahtega...” Paulus ei pidanud alluvusest kõneldes siiski silmas alandamist, vaid tema lähtekohaks on alistumine Jumala tahtele. Inimene, kes ei soovi alistuda Jumala tahtele, satub varem või hiljem vältimatult vastuollu ka ligimesega. Inimene saab küll võidelda Jumala tahte vastu, aga lõpptulemus on juba ette teada.

Pauluse juhistest paistab välja tolle aja kiriku liikmeskonna struktuur: kristlaste seas oli palju orje, sellepärast on neile juhiseid nelja salmi jagu. Seevastu isandaid oli kogudustes vähe, mistõttu neile ei ole juhiseid rohkem kui ühe salmi jagu.

Tehku kristlane, mida tahes, see on lõpuks töö Jumalale ja Jumala silme all. Suhtes Jumalaga ei saa inimene ei saa inimene iialgi teha midagi silmapetteks (salm 22), sest Jumal näeb kõike, ka varjatumaid mõtteid.