Pauluse kiri filiplastele 3 internetis (Piibel.net)

Kasv ja põhiküsimused (Fl 3:1–11)

Varasemates peatükkides käsitles Paulus seda, mis motiveerib kuulutajat, ning kasutas Kristuse teenijahoiakut teenija hoiaku eeskujuna (Fl 1:15–16; 2:5–8). Nüüd toob Paulus äärmuslike näidetena esile evangeeliumi vastased. Samas toob ta näiteks oma isikliku elu evangeeliumi vastasena ja pöördunud kristlasena. Kuna see vastandamine viib põhiküsimuste juurde, ütleb Paulus, et talle ei ole tüütav kirjutada uuesti samadest asjadest ehk põhiasjadest. Pääste põhiasjad esinevad Pauluse kirjades ikka ja jälle ühel või teisel viisil – Filippi kirjaski mitu korda.

Põhiasju käsitledes vaatleb Paulus juute, kes on lasknud end ümber lõigata Moosese Seaduse alusel. Kirjast pole otse näha, kas Filippisse on tulnud ka juudi kuulutajaid, kes sooviksid pöörata koguduse liikmeid oma isade usku, või Paulus lihtsalt hoiatab ette ja toob näite, mis ei ole kuidagi seotud Filippi kogudusega. On fakt, et Paulus kohtus mitmesuguste vastastega, ja ta võis ka ette hoiatada tulevaste õpetajate eest. Teisest küljest võib ta kasutada juute äärmusliku näitena, kel ei ole kokkupuutepunkti filiplaste eluga. Nimelt saab sõna „blebete” (eestikeelses Piiblis „vältige”) tõlkida ka: „kontrollige”, „vaadake ette”, „pidage silmas”.

Paulus kasutab üsna jõulist keelt ja sõimab juute – oma hõimuvendi – mahalõigatuiks. Paulus oli kogenud tagakiusamist oma hõimukaaslaste poolt, kuna need ei uskunud tõotatud messiasse Jeesusesse Kristusesse. Paljud siiski pöördusid – oli ju tema töökaaslaste seas juute, kõnelemata temast endast. Ainult juut saab kasutada sellist jõulist keelt. Muude rahvaste esindaja suust võiksid need sõnad kõlada rassistlikult, teist rahvast halvustavalt.

Pöördumatute ja kristlaseks pöördunute mõtteviisides võib leida kaks erinevat baaslähtekohta:

1) inimkonda kuulumine annab iseenesest suurepärase lähtekoha Jumala teenimiseks;

2) Jumalat saab teenida ainult Kristuse ehk tõotatud messia osaduses.

Paulus tõstab esile enda kui väga hea juudi elu enne pöördumist. Väga headest lähtekohtadest ja saavutustest hoolimata usaldab ta Jeesuse tööd ja osadust Jeesuse Kristusega. Paulus võiks uhkustada enda kui juudi eluga pöördumatute juutide seas. Sellest on kindlasti olnud kasu olukordades, kus ta on kuulutanud nende seas, kes võtavad oma usku tõsiselt. Paulus ei ole mingi kergesti võetav juut, kes on lihtsalt pöördunud ristiusku, mida pöördumata juudid pidasid eksiõpetuseks.

Pauluse elus oli erinevaid häid lähtekohti ja saavutusi:

1. Ta oli ümber lõigatud Seaduses nõutud ajal nädala vanusena. Tema vanemad olid võtnud usku tõsiselt, ehkki nad ei elanud Iisraelis. Väljaspool Iisraeli elavad juudid ei järginud väga hoolikalt Moosese Seaduse ettekirjutusi. Pauluse pere oli selle poolest erand.

2. Sünnipärasel juudil oli teistsugune staatus kui neil, kes olid pöördunud juutlusse. Pauluse suguvõsal oli sugupuu, mis tõendas, et tegu oli sünnipäraste juutidega.

3. Benjamini hõim koos Juuda hõimuga oli ustav kuningas Taavetile. Teised Iisraeli hõimud hülgasid Taaveti ja tõstsid mässu. Pauluse sünninimi Saul kõneleb omalt poolt suguvõsa uhkusest. Oli ju Benjamini hõimu kuulsaima isiku ehk Iisraeli esimese kuninga nimi Saul.

4. Ehtsa juutluse tõendiks on, et kodus on kasutatud püha heebrea keelt ja kõnekeelena aramea keelt. Seda tähendab väljend „heebrea rahvast sündinud heebrea mees”.

5. Paulus kuulus variseride hulka, kes võtsid juutlust ja Seaduse uurimist tõsiselt. Ka variseride hulka mittekuuluvad juudid austasid varisere ning nende piibliseletusi ja piibellikku eluviisi.

6. Pauluse ajal tähendas ind/fanatism valmidust valada verd usu kaitsel. Sellise valmiduse eeskujuks olid neile Piinehas (4Ms 25:1–13), Eelija (1Kn 18:40) ja makkabite ülestõusu alustajad (1Mak 1:23–26).

7. Seaduse järgijana oli ta kõige arengu tulemusel saanud selliseks, et kellelgi ei olnud talle midagi ette heita.

Ehkki inimeste ees oli Paulus täiuslik, siis Jumala ees oli ta mitte täiuslik, vaid lausa Jumala tahte vaenlane. Variserid ja Paulus on Seadust valesti tõlgendanud, sest nad on kristlasi taga kiusanud. Väära tõlgenduse tõttu suutsid nad ütelda, et ei tee midagi valesti. Paulus on koguduse vastu võideldes võidelnud samas Jumala enese ja seega ka esimese käsu vastu. Uhkus iseenese üle, oma eriliste omaduste või saavutuste üle on vastuolus ka Vana Testamendi väärtustega. Kiidelda võib vaid Issanda tundmise üle (Fl 3:3; Jr 9:22–24). Seda järgis Paulus kristlasena, keelitades ka teisi kristlasi nii tegema (1Kr 1:30–31).

Kui Paulus pöördus kristlaseks, muutusid tema väärtushinnangud. Ta peab kõike oma endist elu ja saavutusi pühkmeiks Kristuse tundmise kõrval. Siin võiks kasutada veelgi vängemaid väljendeid. Salmis Fl 3:8 on sõna „ skybalon”, mis tähendab haisvat sõnnikut. Paulus ei taha öelda, nagu poleks juutlusel või õigel elul tähendust. Kõik hea, mis inimese elus toimub, on Jumala saavutus. Seda on Paulus selles kirjas korduvalt kirjutanud. Sellepärast on oma saavutustega uhkeldamine küsitava väärtusega. Kõik au ja tasu kuulub Kristusele. Kristuse teenete hulka kuulub ka see, et Paulus on Jumalale kõlblik ehk õige. Siia ei sobi oma teenete esiletõstmine. Ta ei püüdle enam „oma õigust, mis tuleb Seadusest”. Usuga Jeesusesse saab omandada selle, mis Jeesus on ristil välja teeninud inimeste eest. Rooma kirjas on Paulus kirjutanud sel temal pikema selgituse. Sealt saab selle kohta juurde lugeda (Rm 3:21–5:21).

Rooma kirjas ja ka Filippi kirjas kõneldakse uuenemisest. Osadus Kristuse ülestõusmise väega uuendab inimest, sünnitades inimeses Jumala tahte poole kalduva seesmise meelsuse. Rooma ja Kolossa kirjade järgi on kristlane ühendatud Kristuse ülestõusmisega ristimises (Rm 6:3–4; Kl 2:12). See ülestõusmise vägi viib inimese ka lõpuks taevasse. Püha Vaim või Jeesus Kristus tuleb oma väega, et muuta meid taevakõlblikuks (Rm 8:11; Fl 3:20–21). On hea tähele panna, et selles taevasse viimises osalevad Kolmainsuse eri persoonid. Eelnevalt oli juba juttu, kuidas Jumal Isa ja Poeg pälvivad sama austuse või kuidas Kolmainsus kutsub kristlastes esile häid tegusid. Paulusel leiame kogu aeg Kolmainsuse eri persoone tegemas samu asju. Kolmainsust me tunneme siin maa peal nende ühiste samalaadsete tegude järgi.

Paulus on kirjutanud üsna kokkusurutult, kuidas saadakse osa Kristuse kannatustest ristil. Seda tihedat teksti saab avada teiste kirjade mõtete abil. Neis on kaks oluliselt erinevat mõtet kannatamisest:

1. Rooma kirja kaheksandas peatükis mainib Paulus kannatamist koos Kristusega (Rm 8:17). Nii enne kui ka pärast seda salmi kirjeldab Paulus vastuolu inimese iseka loomuse ja Püha Vaimu vahel (Rm 8:1–25). Nii on kannatamine koos Kristusega Kristuse usaldamine keset seda vastuolu. See mõte sobib hästi Filippi kirja kolmanda peatüki mõtetega, kus Paulus asetab vastamisi oma vana elu ja uue elu Kristuse osaduses.

Kirjas on käsitletud eriti kuulutamisega seotud vääri ja õigeid motiive. Kannatamine koos Kristusega tähendab väärade motiivide viimist Kristuse risti hoolde. Pauluse ellu enne pöördumist kuulus oma saavutuste ülendamine. See on vastuolus Kristuse tööga. Sellepärast on Paulus oma pöördumises toonud selle väära lähtekoha Kristuse osadusse. Ka Kristuse ülestõusmise väel

uuestisündinuna peab Paulus tooma Kristuse kanda kõik, mis on alles jäänud vanast isekast loomusest. Seesmisest uuenemisest hoolimata jääb inimesse alati vana uuenemata osa, millega kristlasel tuleb maadelda.

Pauluse teoloogilises mõtlemises on struktuur, milles alati on esikohal kõlblikkus Jumalale ehk õigus. Kristuse rist on see koht, kus see õigus on välja teenitud. See kõlblikkus Jumalale on alati kogu kristliku elu aluseks. Siis kõneldakse uuenemisest Kristuse ülestõusmise väe abil. Kuna see uuenemine jääb siin maa peal pooleli, vajatakse endiselt andeksandmist ja kõlblikkust Jumala ees. Uuenemata osa inimeses viiakse alati Kristuse ristile. Seesama struktuur on ka selles lõigus, ehkki üsna kokkusurutult (Fl 3:8–10).

2. Teise Korintose kirja tekst keskendub Pauluse ja Timoteose ülesannetele Kristuse teenijatena. Teenimine kristlasena võib viia olukordadesse, kus inimesel tuleb kannatada. Paulus koos Timoteosega on saanud evangeeliumi kuulutades mitmeid tagasilööke. Probleemidest hoolimata nad jätkavad, sest Kristuse surm sünnitab neis kogu aeg uut (2Kr 4:7–11). Kirjale kui tervikule mõeldes tuleb see külg hästi esile. Paulus on keelitanud teenima Kristuse eeskujul. Mõnedel juhtudel tähendab see teenimine valmidust kannatusteks. Neid kannatusi tahab Kristus kanda koos Pauluse ja kõigi kannatajatega.

Teise Korintose kirja teksti hoolikalt lugedes võib märgata, et Paulus kõneleb selleski seoses inimese uuenemata poolest. See tuleb eriti hästi esile mõni salm hiljem, kui kõneldakse välisest ja seesmisest inimesest (2Kr 4:16, vaata ka 2Kr 5:1–7). Ehkki Rooma kirjas keskendub Paulus seesmisele vastuolule, siis selleski tekstis ei ole väline kannatus võõras (vaata Rm 8:35–37). Nii on Kristuse ristis kaks erinevat poolt: seesmine kannatus võitluses iseka loomuse vastu ja väline kannatus, mis tuleb tagakiusamisest.

Selle kannatuse välise poolega seostub lõigu lõppmärkus Pauluse võimalikust ülestõusmisest. Filippi kirja järgi ootab Paulus kohtuotsust, mis võib olla surmaotsus. Siis saaks talle osaks märtrisurm. Märtrisurmas kutsutakse märtrite vaimud otse taevasse. Nii nad pääsevad oma vaimuga taevasse valitsema koos Kristusega. Kuna Paulus ei ole kindel, kas ta sureb märtrina, väljendab ta seda kõhklevalt: „...et ma kuidagi jõuaksin...”

Pauluse arengu näide (Fl 3:12–21)

Eelnevalt on Paulus kirjeldanud oma isiklikku lugu juudi ja kristlasena. Kristlasena on tema alus Jeesuse Kristuse töö. Sellele tööle toetub ka see, kuidas ta saab olla filiplastele eeskujuks (Fl 3:17).

Filippi kirja peateema on armastuse kasv. Selles lõigus kasutab Paulus sõna „teleios”, mis on tõlgitud sõnaga „täiuslik”. Seda saab tõlkida ka kui „täisealine”, „täiskasvanu”. Galaatia kirjas nimetab Paulus vastuvõtjaid lasteks, keda ta peab uuesti sünnitama (Gl 4:19). Et galaatlaste usku uuesti sünnitada, kordas Paulus ristiusu põhiasju mitmest vaatenurgast. Põhiasjade keskmes on Galaatia kirjas Jeesuse Kristuse töö ristil (Gl 2:19–20; 3:1). Esimeses Korintose kirjas nimetab Paulus korintlasi väetiteks lasteks. Koguduses oli palju erinevaid moraaliga seotud probleeme ja omavahelist võimuvõitlust (1Kr 3:1–3). Ehkki Paulus pöördub korintlaste kui väetite laste poole, naaseb ta siiski põhiasjade juurde, korrates, kuidas risti löödud Kristus on kõik kõiges. Filiplasi nimetab Paulus täisealisteks – ta oletab, et põhiasjad on korras. Samuti ei ole ta saanud kuulda, et Filippis oleks samasuguseid suuri probleeme nagu Korintoses. Siiski soovis Paulus enne seda keelitust tuua esile põhiasju – põhiasjade kordamine kulub ära igale kristlasele ja Paulus ei tüdi neist kirjutamast (Fl 3:1)

Täisealisuse juurde kuulub see, et ei kujutleta end olevat täiuslik. Lapsed mõtlevad tihti, et mõni nende omadus on lausa täiuslik. Paulus ei ole enam selles eksiarusaamas, nagu oleks ta saanud täiuslikuks Jumala ees, nagu ta arvas olevat kogudust taga kiusates. Kristlasena püüab ta kogu aeg paremaks saada. Täiuslikkusele pürgimine toimub alati põhiasjadest lähtudes: ta kordab jälle, kui

sügav on tema suhe Kristusega – selle Kristusega, kes on kannatanud ristil. Täisealises usus on Jeesuse Kristuse ristil tehtud töö endiselt oluline – alus, millele ehitatakse üles kasv. Ristile tuuakse kõik see, mis takistab kasvu, ehk kõik, mis on kristlases isekat.

Paulus kirjutas sõnaselgesti, kuidas Jeesus oli tema kätte saanud (Fl 3:12). Mõte Kristusest Paulust kätte saamas tähendab sedasama tegu, mille Jeesus Kristus on teinud all maa peal end ohverdades (Fl 2:6–8; 3:10). Kristuse töö kohaselt pürib ka Paulus allapoole. Sel allapoole pürgimisel seoses Kristuse tööga võib olla kahesugune mõju, millest kõneldi juba eelmises lõigus:

1. Tänu Jeesuse Kristuse tööle saab inimene olla usu kaudu Jumala ees õige ehk Jumalale kõlblik. Selle tagajärg on pääs taevasse. Paulus soovib sellest igati kinni hoida. Usus omandame täiusliku pääste – ometi ei ole Paulus veel pärale jõudnud. Ta jätab kogu aeg selja taha elu, mida ta on elanud kristlasi taga kiusates.

2. Kuna kristlases elab Kristus, on võimalik tegutseda Kristuse moodi. Seda kasvamist on Paulus rõhutanud kogu kirja jooksul. Ta sooviks, et filiplased ei teeks midagi isekusest, vaid mõtleksid oma kasu asemel teiste kasule. Selles on eeskujuks Kristus (Fl 2:3–8). Seda tähendab allapoole pürgimine. Pauluse puhul võib see eeskujulikkus viia isegi märtrisurma kaudu taevasse.

Kristuse eeskujul teenides ei ole Paulus veel täiuslikuks saanud. Ta ei talita alati ja kõiges nagu Kristus. End eeskujuks seades ta ütleb: „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole”. See pürgimus võib viia märtrisurma, millest ta pääseb kohe märtrina taevasse. Sõnaselgesti ütleb Paulus, et teda kutsutakse taevasse (Fl 3:14). Kui esimene märter kividega surnuks visati, tõusis Jeesus Kristus püsti, et teda vastu võtta (Ap 7:56). Sama kohtlemist sai kogeda Paulus, kui ta lõpuks mõõgaga hukati.

Paulus nimetas filiplasi täisealisteks või täiuslikeks. Ometi ta teab, et vähemalt mitte kõik ei ole valmis omaks võtma teenija hoiakut, kelle eeskujuks on Kristus. Sellepärast ta kirjutas: „Kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle.” Osa koguduse liikmetest ei ole valmis Pauluse keelitust vastu võtma. Siin võib olla põhjuseks, et põhiasjad on veel nõrkadel jalgadel. See võib tuleneda näiteks sellest, et osa on hiljuti kristlaseks pöördunud. Võib olla ka palju muid põhjusi. Ometi on see midagi muud kui elada risti vaenlasena. Lihtsalt ei olda valmis kõigeks, mida rist esindab. Omal ajal on nemadki valmis omaks võtma Pauluse keelituse teenida Kristuse moodi. Selles lõigus mainitud risti vaenlased ei ole veel risti töö suhtes teekonda alustanudki. Neis ei ole veel sündinud usaldust Jeesuse Kristuse töö vastu ristil. Vaen risti suhtes võib ilmneda mõttena, et teenitakse oma vahenditega, omal viisil välja õigus ehk kõlblikkus Jumala ees. Vaen risti suhtes viib teenima oma kõhtu ja oma kasu ning toob kaasa hukatuse.

Usklikud ootavad oma päästjaks Jeesust Kristust taevast. Ta tuleb muutma kristlasi alandusest kirkuse ihu sarnaseks. Mõiste „alandumine” on esinenud juba Kristust ülistanud hümnis: „Ta alandas iseennast...” (Fl 2:8). Kuna Jeesus Kristus on alandanud end meie seisundisse, saame meiegi alanduse ihus oodata Jeesust Kristust oma päästjaks. Kuna Kristus on üles tõusnud, saame meiegi kirkuse ihu. Kolmandas peatükis on palju muidki kokkulangevusi Kristust ülistanud hümniga. Ühiseid sõnu esineb eriti lõikudes Fl 3:8–9 ja Fl 3:20–21. Need tekstid esindavad hümni kaht eri poolt ehk Kristuse saamist inimeseks ja võtmist taevasse. Kolmanda peatüki tekst peegeldab igakülgselt Kristuse hümni mõtteid. Nii väljendab kogu peatükk usku ja usaldust selle vastu, mida Jeesus Kristus on teinud. Samas on Kristuse hümn teeniva hoiaku sündimise lähtekohaks inimeses.