Esimene kiri Timoteosele 2. peatükk internetis (Piibel.net)

Elujuhiseid Kristuse kirikule (1Tm 2)

Teises ja kolmandas peatükis antakse juhiseid, kuidas tuleb talitada koguduse jumalateenistusel ja millised peavad olema koguduste teenijad.

Päästele kutsutakse kõiki (1Tm 2:1–7)

Juudid hakkasid palvetama riigivõimu eest Esra ajal (Esr 6:10; 7:23) ehk 5. sajandi keskpaiku eKr. Jeremija kutsus Babülooniasse küüditatuid palvetama Babüloonia eest (Jr 29:7).

Pauluse aja kristlastel oli raske palvetada riigivõimu eest, kuna Roomas valitses ebajumalateenistus, keisrit kummardati kui jumalat ja kõigele lisaks kiusas riigivõim kristlasi taga. Selle kirja kirjutamise ajal valitses keiser Nero (54–68 pKr), kelle tagakiusamistes surid märtritena nii Paulus kui ka Peetrus.

Aga kuna Jumal soovib, et kõik inimesed pääseksid (salm 4), peavad kristlased palvetama kõigi, ka oma tagakiusajate eest. Üks Hiina kristlane oli sattunud usu pärast vanglasse. Kui tema piinajad küsisid ta käest, miks ta usub sellisesse Jumalasse, kes ei saanud teda kaitsta sattumast vanglasse ja piinamisele, vastas ta: „Kes siis jutustaks teile Kristusest?” Tagakiusamisest hoolimata nägi ta, et Jumal kutsus kõiki – ka kristlaste piinajaid – päästele.

Miks soovib Jumal, et kõik pääseksid? Kas ta ei võiks kutsuda oma osadusse ainult häid inimesi? Häid inimesi ei ole, sellepärast oleks nende kutsumine mõttetu. Aga sügavaimas mõttes on küsimus selles, et Jumal on ainus jumal (salm 5, vaata ka Js 44:6; 45:5,14,18,22; 46:9). Ei ole kedagi teist, kes saaks päästa. On vaid üks vahemees, Jeesus Kristus (salm 5; vaata ka Js 42:8; 48:11; 1Kr 8:6). Kõik inimesed peavad teenima Jumalat, kui nad soovivad pääseda (Js 45:23). Ei ole rohkem kui üks tee taevasse (Jh 14:6; 1Jh 2:2). Kui Jumal sellele teele ei kutsuks, ei oleks inimesel mingit võimalust pääseda.

Aga kas see tähendab, et kõik ka pääsevad? Kas kõigeväeline Jumal ei tee alati teoks ka oma tahet? Me ei mõista täielikult, miks Jumal ei päästa kõiki, aga Piibel tunnistab selgesti, et kõik ei lähe taevasse (võrdle 1Tm 1:18–19; 4:10; Mt 23:37; Lk 7:30; Jh 5:40; Ap 7:51–57). Kõik võiksid pääseda, aga osa inimestest ei soovi. Miks annab Jumal uskmatusele ruumi ega sunni kõiki pääsema, jääb selles ajas saladuseks (võrdle Rm 8:29; 1Pt 1:2).

Paulus kasutab selles lõigus kolm korda sõna „kõik” (salmid 1, 4 ja 6) ja peale selle sisaldab „paganad” 7. salmis mõtet „kõik paganad” (vaata 1Ms 12:1–3; soomekeelses Piiblis „rahvad”). Kogudusse tulnud eksiõpetus – gnostitsism – rõhutas aga varjatud tunnetuse tähendust. Ainult väike hulk valituid võib tollest tunnetusest saada osa ja pääseda. Sama vastandamist näeme selles, et Paulus kõneleb usu tõest (salmid 7 ja 4). Tõeline tõde on Jumala tõde, mitte gnostikute varjatud tunnetus.

Hea riigivõim on evangeeliumi levitamisele kasuks. Algkiriku ajal oli Rooma riigis rahu (pax Romana), mis hõlbustas evangeeliumi kuulutamist kogu suure riigi territooriumil. Sõjad ja rahutused takistavad evangeeliumi kuulutamist, sellepärast tuleb paluda riigivõimule juhatust (salm 2). Seevastu kristlaste tagakiusamine ei ole üldiselt suutnud takistada usu levimist, pigem vastupidi. On arvestatud, et Rooma riigis suri märtrisurma kümme miljonit kristlast, enne kui keiser

Constantinus tegi ristiusu 4. sajandil pKr Rooma riigiusuks. Sama imet – et märtrite veri on usu kasvualus – oleme näinud lähiminevikus kommunistlikes riikides.

Luterlik usk kõneleb kahest regimendist ehk valitsusvõimust. Ilmalik regiment toimib seaduse järele, vaimulik regiment evangeeliumi järele. Neid kaht regimenti ei tohi omavahel kokku segada või nõuda, et ühiskond toimiks evangeeliumi järele.

Pauluse juhisega (salm 1) on kooskõlas vana soovitus: „Kõnele esmalt inimesest Jumalale ja alles siis Jumalast inimesele.”

Vagadus, jumalakartus (salm 2, kreeka keeles „eusebeia”) esineb pastoraalkirjades kokku kümme korda: 1Tm 3:16; 4:7,8; 6:3,5,6,11; 2Tm 3:5; Tt 1:1. Tõlked võivad eri kohtades erineda, tihti kõneldakse „tervest õpetusest” või „usust”. Paulus ei kasuta üldse sõna „eusebeia” väljaspool pastoraalkirju.

Salmides 5 ja 6 tsiteerib Paulus algkiriku liturgiat.

Kuna on vaid üks Jumal, on ka vaid üks usk ja üks ristimine (Ef 4:5). Uuestiristimine on alati vale, kuna ei ole rohkem kui üks ristimine. Vanad kristlikud kirikud ei uuenda sellist ristimist, mis on toimetatud kolmainu Jumala – Isa ja Poja ja Püha Vaimu – nimes. Muud ristimised ei ole kristlikud ristimised, ja sel viisil „ristitu” ristitakse, kui ta astub kristlikku kirikusse.

Juudi usutunnistus algas: „Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus.” (5Ms 6:4) Iisraeli rahvas hakkas mõtlema, et Jumal on vaid nende Jumal, aga algusest peale on Jumal olnud ainus Jumal, kõigi rahvaste Jumal (1Ms 12:3; 2Ms 20:3).

Salmis 6 on sõna „lunastushind”. See on meilegi tuttav pantvangistustest ja lennukite kaaperdamistest. Keegi või mõned inimesed vahetatakse raha ja/või vabaduse vastu. Jumal andis Kristuse surma, et inimesed saaksid olla vabad. See toimus Jumala määratud ajal (salm 6; võrdle Gl 4:4; Tt 1:3; vaata ka 1Tm 6:15).

Paulus oli paganate apostel (salm 7; Rm 11:13; Gl 2:9). Juudi mõtlemises tähendasid „paganad” kõiki teisi rahvaid.

Samasugune kinnitus – „Ma räägin tõtt, ma ei valeta” – leidub ka Rm 9:1 ja 2Kr 11:31. Paulus õpetas usu tõde (salm 7). See on narrus inimese mõistusele (1Kr 2:6–8), aga ometi on see ainus püsiv tõde (Mt 7:24–27; Jh 18:37; 1Tm 3:15; 2Tm 2:18; Hb 10:26).

Mehe ja naisena koguduses (1Tm 2:8–15)

Salm 8 on musternäidis neist raskustest, millega me põrkume, kui küsime, mis on Piiblis seotud selle kirjutamisaja kultuuride ja kommetega, mis aga kehtib kõigil aegadel. Kas peaks tänapäeva kristlased (mehed) palvetama ülestõstetud kätega? Või peaksime mõtlema, et isegi Pauluse üleskutse palvetada ei kehti enam, vaid on seotud üksnes tolle ajaga?

On selge, et osa Piibli tekstist kasvab välja kirjutamisaja kommetest ja kultuuridest, ja neid pole vaja rakendada tänapäeval. Üks selline näide on „soengud” salmis 9. Pletitud juustest tehtud uhked soengud olid tüüpilised tolle aja prostituutidele. Paulus kõneleb mitte üksnes liiga peenest riietumisest, vaid hoiatab ilmselt ka selle eest, et kristlikud naised ei annaks riietumisega teistele valesid signaale.

Seega võime salmis 8 tõdeda, et käte tõstmine on seotud oma ajaga, aga palvetamine ja vihast hoidumine on ka meile siduvad määrused. Salmis 9 olid soengud seotud tolle ajaga, aga talitsetud,

tagasihoidlik ja seisusele vastav käitumine on kehtivad juhised ka tänapäeva kristlastele, nagu 10. salmi üleskutse usust tunnistab.

Juudi palveasend oli seismine (Mk 11:25; Lk 18:11,13), tihti üles tõstetud kätega. Aga Piibel tunneb teisigi palveasendeid, näiteks põlvitamine ja silmili maha heitmine (Lk 22:41; Ap 20:36; Hs 2:1–2).

Jeesus kutsus üles leppima ligimestega enne Jumala ette tulemist (Mt 5:23–24; Mk 11:25). Salmi 8 alusel võimegi ütelda, et palvele saab olla kolm takistust: patt, viha ja kahtlemine. Kui need meid vaevavad, ei suuda me palvetada Jumala tahte kohaselt. Tähttäheline tõlge „pühad käed” on soomekeelses uues piiblitõlkes asendatud seletavama väljendiga „puhas meel”. Pühad käed väljendasid just õiget hoiakut, puhast meelt.

Salmi 9 algust võib mõista ka nii, et Paulus kutsub ka naisi üles palvetama: „Niisamuti ka naised palvetagu...” 1Kr 11:5 kõneleb Paulus selgesti naiste prohveteerimisest ja palvetamisest koguduse koosolekutel.

Läbi kristliku kiriku ajaloo on vaieldud, kuidas tohivad naised endid ehtida. Mõned on salmide 9 ja 10 alusel soovinud keelata igasuguse ehtimise: meikimise, ehted jne. Teisest küljest on hea meeles pidada, et Ilmutusraamatus kujutatakse uut Jeruusalemma pidurüüs, „valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja” (Ilm 21:2). Kristliku naise – ega ka mehe – tõeline ehe ei ole midagi välist (salm 9, võrdle 1Pt 3:3–4), vaid Jumala tahte kohane elu. Aga see ei välista täielikult ka välist ilu; tuletatakse vaid meelde, et väline ei tohi saada peaasjaks ja kõige keskpunktiks.

Salmid 11–15 on mõnelegi piibliuurijale „piisav põhjus” loobuda mõttest, et Paulus kirjutas pastoraalkirjad. Nende arvates ei oleks Paulus saanud suhtuda naistesse nii negatiivselt. Teised on aga saanud siit põhjuse süüdistada Paulust naiste vihkamises, öeldes selle kaudu üldse lahti kristlikust usust ja õpetusest.

Salmid 11–15 on üks Uue Testamendi kõige raskemini mõistetavatest kohtadest. Kas Paulus peab tõesti silmas, et naised pääsevad lastesünnitamise kaudu (salm 15)? Egiptusest 1945. aastal leitud gnostitsistlikud tekstid annavad meile tausta, mille kõrval on meie teksti lihtsam mõista.

Bo Giertz kirjeldab neid tekste oma pastoraalkirjade seletusteoses järgmiselt (lk 56–58):

„Mainitud kirjutiste alusel saab gnostitsismist palju üksikasjalikuma pildi kui varem. See oli tolle aja „maailmaoikumeenia”, mis meelsasti laenas aineseid teistest religioonidest. Juutlusest oli see võtnud hulga nimesid ning loo inimese loomisest ja pattulangemisest, aga Vana Testamendi jumalausu muutis see täiesti teistsuguseks. Gnostitsism ütleb ju, et tõeline Jumal on tundmatu, nimetu ja peitunud kättesaamatusse kaugusse. Temast lähtub alam jumalolend, keda mõistetakse kui kaheloomulist „ema-isa” või kes on naissoost. Naissoost jumalolendi kohta kasutatakse nimesid Pistis, Sofia, Epinoia, Barbelo. Sellest müüdist kõige esiema kohta on olemas palju teisendeid. Enamasti mõistetakse teda olendina, kes on eksikombel sünnitanud uue jumala, loojajumala, Demiurgi, Yaldabaothi või kelleks iganes teda nimetatakse. (Gnostikud andsid taevastele jõududele meelsasti rohkesti uhkekõlalisi nimesid.) See viimati nimetatu on Vana Testamendi jumal, ebatäiuslik ja tihti kuri jõud. Kurjade inglite abil loob ta inimkeha, aga tal ei õnnestu anda sellele elu. Elu sünnib alles siis, kui naissoost jumalus puhub kehasse oma valgusjõudu. Nii sünnib esimene inimene ja on siis „androgüün”, samaaegselt nii mees kui ka naine. Yaldabaoth ja tema kurjad abilised tahavad kätte saada naisjumala valgusjõudu, lõikavad Aadama küljest ühe tüki ja loovad naised. Eeva saab küll suurema tüki taevasest valgusjõust, aga demiurgil õnnestub teda ahvatleda. Ta äratab seksuaalinstinkti ja võtab kasutusele abielu. Siis tuleb surm ja inimesed satuvad orjusse. Pääste on selles, et naisjumal avab inimeste silmad, nii et nad märkavad, mis õnnetus oli juhtunud, kui nad said meheks ja naiseks. Vabastustöö algab juba sel hetkel, mida Piibel nimetab pattulangemiseks. Nimelt peitis vabastav jumalanna end tunnetuse puusse, kõneles mao suuga ja sai

Eeva sööma, nii et see omandas tunnetuse. Siis toimib sama jumalik jõud, et avada inimeste silmi, nii et nad näevad, milline õnnetus on sugupoolte vahelises erinevuses, ja keelduvad sellest ning koos sellega ka abielust, seksuaalelust ja lastesünnitamisest. Siis on nad teel algseisundisse, milles ei olnud meest ega naist. Gnostikud austasid eriti Maarja Magdaleenat. Jeesus armastas teda rohkem kui kedagi apostlitest. Tema oli see, kes tohtis olla alati Jeesuse seltsis. Apostlid said selle peale pahaseks, aga Jeesus ütles: „Mina ise juhin teda, et teha teda meheks. Sest iga naine, kes teeb end meheks, pääseb taevariiki.” Leitud kirjutiste hulgas on „Maarja evangeelium”, milles Maarja Magdaleena õpetab apostlitele Issandalt saadud ilmutusi. Andreas kahtleb selles, et Jeesus võis tõesti kõike seda ütelda, ja Peetrus hakkab Maarjalt küsima, kas Päästja on tõesti öelnud seda temale isiklikult, kuna ta ei ole öelnud seda neile. Aga Leevi noomib teda ja ütleb: „Kui Päästja on pidanud teda vääriliseks, siis kes oled sina, et teda hüljata?” Ja nii tõendatakse, et Maarjal on õigus.

Need mõtted esinevad, nagu juba mainitud, paljude teisenditena gnostitsismis, aga neile kõigile on ühine, et taevane Epinoia-Pistis-Sofia – või kuidas teda ka millalgi kutsutakse – tegutseb selleks, et õpetada inimesi, kuidas vabaneda väärast loojajumalast, abielust ja laste sünnitamisest, nii et sellesse kurja maailma ei peaks sündima uusi inimesi. Naised, kes on saanud sellise valgustuse, on „Ema-Isa seeme”. Nad saavad olla autoriteediks nii meestele kui ka naistele ja õpetada neile tõde.

Selliste mõtete taustal saab selgeks, mida Paulus silmas peab. Gnostikud õpetasid, et Jeesus oli tühistanud loomiskorra ja andnud naistele meelevalla „valitseda” mehe üle. Paulus vastab, et just seda ei saa ta – Kristuse apostlina – lubada. „Mehe valitsemisest” kõneldes kasutab ta haruldast sõna (thentéoo), mis esineb ka gnostikutel. See tähendab tingimusteta autoriteedi omamist ja seaduste kehtestamist autoriteediga, millele ei saa esitada mingeid vastuväiteid. Kristlased teavad, et selline autoriteet on olemas, aga see on vaid Jumalal. Kes kuulutab kogudusele Jumala sõna tema antud ülesannet täites, sellel on see autoriteet. Algkirikus teati, et apostlid, prohvetid ja õiged Sõna teenijad saavad kõnelda selle autoriteediga. Gnostikud väidavad nüüd, et naisedki võivad seda teha. Paulus vastab, et see ei ole Jumala plaan. Naine ei tohi esineda õpetajana ja sel viisil „valitseda mehe üle”. Kontekst näitab, et siin ei kõnelda mehest kui abikaasast, vaid jumalateenistusest, ja seda väljendit tuleb mõista nii, et see viitab esinemisele Jumala läkitatud õpetajana või juhina. „Vaikselt elamine” või õieti „kuulamine” viitab ka jumalateenistusel toimuvale õpetamisele. Paulus kasutab sama sõna nagu äsja (kui kõneldi „vaikuses õppimisest”; kreeka sõna „hesykhía” tähendab vaikimist, vaikust, kuulamist).

Kas tuleb seega arvata, et see kõik oligi vaid Pauluse „primitiivreaktsioon” Efesoses esineva gnostitsismi, nii et sel ei ole mingit tähendust tänapäeva kristlastele?

Esiteks on põhjust meeles pidada, et kõik Vana ja Uue Testamendi tekstid on sündinud teatud ajaloolises olukorras. Ajalooline taust ei anna mingit põhjust lükata tagasi teksti õpetusi.

Teiseks tasub meeles pidada, et meie ajani ei ole säilinud kõik Pauluse kirjad. Näiteks on kadunud kaks kirja Korintose kogudusele (võrdle 1Kr 5:9; 2Kr 2:4). Kadunud on ka kiri Laodikeia kogudusele (Kl 4:16). Seega on Püha Vaimu juhtimisel säilinud meie ajani vaid osa Pauluse kirjadest. Jumal soovib meile kõnelda just nende kirjutiste kaudu.

1Kr 14:33–40-s keelab Paulus Jumala antud autoriteediga naistel koguduse koosolekutel (jumalateenistustel) õpetada. Saame ütelda, et Pauluse seisukoht ei olnud seotud Efesose eritingimuste ja probleemidega. Pauluse seisukohas ei ole kahtlust, aga kõik ei soovi aktsepteerida, et see oleks siduv ka tänapäeva kristlastele. Tasub silmas pidada, et naisvaimulike aktsepteerimise küsimus on küsimus just Piiblist ja selle õpetuste autoriteedist. Kui Piibli õpetused lükatakse tagasi ühes kohas, siis mis takistab meil neid tagasi lükata ka teistes kohtades?

On väidetud, et naistele õpetamisõigust lubades oleks Paulusele saanud osaks juutide negatiivne hoiak (salm 11). Aga judaism oli palju rangem kui Paulus. Jeruusalemma Talmudis öeldakse isegi, et parem on Toora ära põletada kui õpetada seda naisele. Nii Jeesus kui ka Paulus õpetasid naisi.

Samuti ei olnud Paulusel midagi selle vastu, et naised õpetasid ristiusku individuaalselt – ka meestele (Ap18:26; võrdle 1Tm 5:10; 2Tm 1:5; 3:15; Tt 2:3–5; 1Pt 3:1) –, aga koguduse õpetajatena Paulus naisi ei aktsepteerinud.

Ka Pauluse juhis alistuda (salm 11) ei ole meie ajal moes. Ometi rajaneb kogu ühiskond – ettevõtted, armee, valitsemine – ülemustele ja alluvatele (võrdle 1Kr 14:40). Aga mees peab olema esmalt Kristuse alluv (Ef 5:21–25), alles seejärel saab ta eeldada naiste alluvust. Mees ei tohi olla türann või diktaator. Võib isegi ütelda, et mees saab nõuda naiselt allumist vaid sel määral, kuivõrd ta ise on valmis alistama end Kristuse alluvusse (võrdle 1Tm 2:4–5).

Efesos oli Diana/Artemise kultuse keskus (võrdle Ap 19:34). Gnostitsism võttis vastu mõjutusi ka kreeka paganlikest religioonidest. Gnostitsismis olid madu ja Eeva tõe õpetajad. Naised juhtisid kogudusi. Laste sünnitamist peeti patuks (võrdle salm 15 ja 1Tm 4:3; 5:14).

Paulus tuletab meelde, et Eeva lasi end saatanal petta (salm 14, 2Kr 11:3). Esmaloodu – esimene inimene (salm 14) – oli Aadam, mitte Eeva. Jumal on kehtestanud maailmas teatud korra, mida inimene ei saa muuta.

Mõned tõlked – mh New English Bible – tõlgivad salmis 15 „lapse”, mitte „laste” – sel juhul peetakse silmas Jeesuse sündi. See seletus on siiski liiga otsitud. Miks pidanuks Paulus kõnelema õigeksmõistmisest usu kaudu nii looritatult? Eriti kui tegu oli võitlusega gnostitsismi varjatud tunnetuse kuulutajate vastu?