Esimene kiri Timoteosele 3. peatükk internetis (Piibel.net)

---

Karjase amet ja selle pidamise eeldused (1Tm 3)

Koguduse ülevaataja omadused (1Tm 3:1–7)

Eespool, teises peatükis, kõneles Paulus sellest, kes ei saa tegutseda koguduse juhina, ülevaatajana. Nüüd ta loetleb viisteist omadust, mida nõutakse koguduse ülevaatajailt. Võime jagada need kümnesse rühma:

1. Ühe naise mees (salm 2)

Seda omadust on seletatud viiel viisil. Paulus on vastu:

a) vallalise valimisele koguduse ülevaatajaks.

Õigeusu kirikus peab preester olema abielus (välja arvatud munkpreester). Rooma-katoliku kirik on valinud teise – ebapiibelliku – äärmuse: preester peab elama tsölibaadis, vallalisena. Nii Jeesus (Mt 19:10–11) kui ka Paulus (1Kr 7:7) pidasid abielu kristlase kõige loomulikumaks valikuvõimaluseks.

b) mitmenaisepidamisele.

Rooma seadus aktsepteeris liignaiste pidamist ehk polügaamiat. Pole teada, et polügaamiat oleks esinenud kristlaste seas algkiriku ajal. Seevastu tänapäeval põrkutakse selle nähtusega näiteks mitmetes Aafrika maades.

c) uuesti abiellunute valimisele koguduse ülevaatajaks.

Juutide seas oli „järjestikune polügaamia” – mees võis end naisest lahutada mis tahes põhjusel (Mt 19:3–9; Rm 2:22). Paulus oli seisukohal, et lahutanu ei tohtinud uuesti abielluda, kui eelmine abikaasa veel elas (Rm 7:2–3; 1Kr 7:39).

d) leskede uuesti abiellumisele.

Leviidid ei tohtinud abielluda leskedega (3Ms 21:14; Hs 44:22). Kirikuisa Tertullianus tõlgendas seda kirjakohta nii, et ka kristlikud vaimulikud ei tohtinud abielluda leskedega. See tõlgendus tundub kummaline – võitles ju Paulus gnostikute abielueituse vastu. Kui Paulus pidas seda silmas, miks ta siis ei öelnud seda selgemini?

Nii on sõnastanud 1989. aasta Uue Testamendi soome tõlge: „Vaid üks kord abiellunu” (allmärkusesse on siiski lisatud tähttäheline tõlge). Sama mõtte annab edasi „Uusi testamentti Nykysuomeksi” (Uue Testament tänapäeva soome keeles; vaata ka 1Tm 3:12; Tt 1:6). Samamoodi tõlgib ka „New English Bible”. Viimases saadi kõrvaldada tekstist ka sõna „mees”.

e) truudusetusele.

Nii pakkus Piiblitõlkekomitee oma esimeses tõlkeettepanekus: „abielus truu”. Selle tõlgenduse vastu on oldud sellepärast, et truudust nõutakse ju kõigilt kristlastelt, mitte üksnes juhtidelt. Aga kui vaatleme Pauluse nõudmiste loetelu, on „erialane nõue” üksnes „osav õpetama”, kõik ülejäänud nõuded on sellised, mida nõutakse kõigilt kristlastelt. Kas koguduse juhiks saamine ei ole liiga lihtne? Kas neilt ei tuleks nõuda rohkem kui teistelt kristlastelt? Oh kui praegu nõutaks vähemalt sedagi, mida Paulus kirjutas!

2. Enese talitsemine (salm 2)

Juhtidel ei ole juhte, nende tegude kontrollijaid ja valvureid. Nad ise peavad endid kontrollima.

3. Külalislahke (salm 2)

Antiikajal oli võõrastemajade maine halb. Kogudused pakkusid rändjutlustajatele turvalisi ööbimisvõimalusi (Tt 1:8; Fm 22; Hb 13:2; 3Jh 5–8).

4. Osav õpetama (salm 2)

See on ainus „erialane nõue”. Jumal annab ameti pidamiseks ka anded ja oskused, aga vahel on nii, et ta valmistab juba eelnevalt teatud inimesed oma kiriku teenijaiks.

5. Ei tohi olla joomar (salm 3)

Paulus ei nõudnud absolutismi, täielikku keeldumist alkoholist (1Tm 3:8; 5:23; võrdle Jh 2:1–12, Kaana pulmad). Alkohol nõrgestab arutlusvõimet, mis on juhi tähtsaimaid omadusi. Õpetussõnad hoiatavadki kuningaid veini ohtude eest (Õp 31:4; vaata ka Õp 20:1; 23:29–35; Js 5:22–23; 28:7–10).

6. Õiged iseloomujooned (salm 3)

Ülevaataja peab olema leebe (Fl 4:5) ja rahupüüdlik, mitte kakleja (Tt 1:7) ega riiakas Tt 3:2).

7. Raha suhtes peab olema õige hoiak (salm 3)

Ülevaataja ei tohtinud olla ahne (1Tm 6:5,10; 2Tm 3:2; 1Pt 5:2; vaata ka Jh 12:6).

Paljude Ameerika telejutlustajatega on läinud nii, et evangeelium on jäänud kõrvale, kui nad on märganud, kui hõlpsasti saab Ühendriikides hankida raha kristliku teleprogrammiga.

Saamuel (1Sm 12:1–5) ja Paulus (Ap 20:33–35) said inimestelt „puhtad paberid”, seevastu Miika aja ilmalikud ja vaimulikud juhid osutusid ahneiks (Mi 1–5).

8. Tuleb hoolitseda oma pere eest (salmid 4 ja 5)

Eeli (1Sm 3:12–14) on hoiatav näide: ta ei suutnud talitseda oma poegi. Oma pere on „raskeim misjoniväli”, aga samas ka tähtsaim (vaata Tt 1:6). Vaimulikus töös on kodu tugi eriti tähtis.

9. Vaimulik küpsus (salm 6)

Vastpöördunu võib juhiks saades uhkeks minna. Võitlus eksiõpetuste vastu nõuab piisavat vaimulikku küpsust ja õpetuslikku kindlameelsust. Usus kasvatakse, aga see võtab oma aja.

10. Ülevaataja peab olema lugupeetud ka väljaspool kogudust (salm 7)

Juht esindab tervet kogukonda, tema järgi kujuneb mittekristlaste pilt kristlusest (1Kr 10:32; Kl 4:5; 1Ts 4:12). See kõik kutsub meid palvetama vaimulike juhtide eest (vaata Rm 15:30–31; Ef 6:18–20; 1Ts 5:25).

Algusest peale on koguduses olnud ameteid (Ap 14:23; 20:28). Ülevaataja (salm 1, kreeka keeles „episkopos”) oli algselt ilmaliku ametniku nimetus: inspektor või esimees. Sellest sõnast on paljudesse keeltesse tulnud piiskoppi tähendav sõna (piispa, biskop, bishop jne), aga Pauluse ajal tähendasid „vanem” ja „ülevaataja” üht ja sedasama – koguduse juhti (võrdle Ap 20:17,28; Tt 1:5–7; 1Pt 5:1–2). Vanemast (presbyteros) sai aga paljudes keeltes preestrit tähendav sõna (präst, priest

jne). Ülevaataja ülesandeks oli koguduse juhtimine, õpetamine ja jutlustamine (1Tm 3:2; 5:17; vaata ka Ap 20:28). Ülevaataja pidi kaitsema kogudust eksiõpetuste vastu (Ap 20:28–31).

Kui lugeda nõuete loendit salmides 2 ja 3, märkame, et esimesed kogudused ei olnud mingid ideaalkogukonnad. Bo Giertz on öelnud tabavalt: koguduste liikmed olid „tulest tõmmatud tukid, kellest paljudest õhkus veel tugevat kärsahaisu”. Juhtidelt nõuti, et oleks võidetud vana paganlik elu.

Tasub tähele panna, et Paulus ei nõua teatavaid enesestmõistetavusi, nagu usku ja võimet usku tunnistada, vaid nimetatakse õpetamist (salm 2; 2Tm 2:24).

Salmi 7 lõppu saab tõlgendada kahtviisi. Kas nii, et ülevaataja võib langeda kuradi põimitud silmusesse, või nii, et talle saab osaks samasugune kohtuotsus nagu saatanale (nii näiteks New International Version). Esimene variant on tõenäosem (1Tm 6:9; 2Tm 2:26; vaata ka 1Kr 10:32).

Koguduste teenijate (abiliste) omadused (1Tm 3:8–13)

Diakon tähendas kreeka keeles (laua)teenrit. Diakoonia amet sai alguse Apostlite tegude kuuenda peatüki sündmustest. Jeruusalemma algkogudus oli juudi sünagoogide eeskujul kogunud abi oma vaeste liikmete jaoks. Kreeka keelt kõnelevad liikmed süüdistasid heebreakeelseid selles, et kreeka keelt kõnelevad lesed jäid abi jagades kõrvale. Siis seadsid apostlid ametisse seitse diakoni, kellest kuulsaim oli Stefanos.

Nõuded abilistele meenutavad suuresti nõudeid ülevaatajaile.

Diakonitel oli hea võimalus ajada taga omakasu (salm 8), sellepärast ei tohtinud neil seda pattu olla.

Sõna „kahekeelsed” salmis 8 on võimalik mõista valesti: kaht keelt kõnelevad (kakskeelsed). Küsimus oli selles, et nad ei tohtinud kõnelda asjadest kahtviisi. Kodudes kuulsid diakonid igasugu asju ja oleksid olnud efektiivsed kuulujuttude levitajad, kui nad poleks osanud talitseda oma keelt (võrdle salm 11).

Usu saladus (salm 9) on evangeelium, Kristus (salm 16; Kl 2:2; vaata ka Mt 13:11; Rm 11:25; 1Kr 2:6–10; 4:1; 15:51).

Salmis 10 öeldakse, et ka abilisi tuleb läbi katsuda, järelikult katsuti enne ametisse seadmist läbi ka ülevaatajaid. Läbikatsumine tähendab vaevalt mingit katseaega. See tähendas, et ametisse seatavaid tuli tunda, kogudusel pidi olema nendega kogemusi.

Salmi 11 saab tõlgendada kahtviisi: see tähendab kas abiliste naisi (nii näiteks soomekeelsed varasemad piiblitõlked ja New International Version) või naissoost diakone. Kreekakeelne algtekst on „ebamäärane” ja kõneleb üksnes „naistest”.

On juhitud tähelepanu, et peatüki alguses ei kõnelda midagi ülevaatajate naistest – miks siis nüüd peaks kõneldama abiliste naistest? Rooma kirja lõpus saadab Paulus tervisi Kenkrea koguduse naisdiakonile Foibele (Rm 16:1), seega oli koguduste abiliste seas ka naisi.

Need, kes arvavad, et siin kõneldakse abiliste naistest, on seisukohal, et 1Tm 5:1–16-s kõneldakse koguduse naissoost ametikandjatest ehk leskedest. Peale selle kõneldakse salmis 12 „ühenaisemeestest” (tolle aja kontekstis oleks küll kummaline mõelda, et ühel naisel oleks võinud olla mitu meest; seega võib oletada, et salmis 12 on viidatud vaid osale abilistest ehk meestele).

Probleemile ei ole saadud kindlat vastust.

Keelepeksja on algtekstis sama sõna nagu kurat salmides 6 ja 7. See tähendas algselt süüdistajat, pealekaebajat, ülesandjat. Selline on Jumala vastane: ta süüdistab meid Jumala ees ja püüab meid lahutada Jumala armastusest.

Salm 13 näitab, et usk kasvab, kui seda kasutatakse. Usk on selleks, et seda praktikas ellu viia.

Tunnustatud positsiooon (salm 13) ei tähenda tõusu ametihierarhias, vaid et nad saavutavad positsiooni, kus neid tunnustatakse vaimulikult üha enam.

Usu saladus (1Tm 3:14–16)

Antiikaja kirjades väljendati peaaegu alati soovi pääseda peagi kirja saaja juurde (salm 14). Paulus ei ole veel visanud peast lootust pääseda Efesosse (võrdle 1Tm 4:13), ehkki ta taipab, et see teekond võib jääda unistuseks või vähemalt hiljemaks loodetud ajakavast (salm 15).

Salm 15 on pastoraalkirjade tunnussalm ja ülesande püstitamine:

„...sa teaksid, milline peab olema eluviis Jumala kojas, mis on elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi.”

Jumala koda (vahel tõlgitud ka „Jumala tempel”) on kreeka keeles lihtsalt koda, „oikos”, mis võib tähendada ka hoones (majas) elavat perekonda. Seega saaksime tõlkida tõlgendades: „pererahvas”, „kodakondsed” (vaata Gl 3:26–29).

Paulus nimetab kogudust Jumala kojaks, mille ehituskivideks on kristlased (1Kr 6:19–20; Ef 2:19–22). Tasub meeles pidada, et kogudus ei ole maine organisatsioon, vaid Jumala tegu.

Elava Jumala (salm 15) vastand on surnud jumal, ebajumal. Jesaja pilkas ebajumalate valmistajaid: nende teosed ei kuulnud ega näinud (Js 44:9–20). Piibli Jumal on elav, tema kuuleb ja vastab meile (Jos 3:10; Ap 14:15; 2Kr 6:16;1Ts 1:9).

Sammas (salm 15) tuletas efeslastele meelde Artemise templi sadat 18-meetrist sammast.

Aga kas siis alustugi, millele kogudus üles ehitatakse (Ef 2:20), ei olegi evangeelium, vaid kogudus (salm 15)?

Jumala rahva Piibel on siin muutnud jagamist salmideks: „Tõe sammas ja alustugi on tunnistatavalt suur jumalakartuse saladus...” (salm 16)

Ka kogudust saab pidada alustoeks: Jumal seadis selle maa peale paigaks, kus leidub tema tõde. Kogudus ei määratle tõtt, ta kuulutab seda, mille on saanud Jumalalt.

Samaviisi on Kristus nii usu saladus (salm 16) kui ka selle avaldaja (Rm 16:25). Paulus kasutab tihti kristliku usu kohta väljendit saladus (mysterion, salm 16): Rm 11:25; 16:25; 1Kr 2:7; 4:1; 13:2; 14:2; 15:51; Ef 1:9; 3:3–4,9; 5:32; 6:19; Kl 1:26–27; 2:2; 4:3; 1Tm 3:9; 2Ts 2:7 (vägivalla saladus).

Salmi 16 lõpp on hümn, mida Paulus tsiteerib. Ehk lauldi seda jumalateenistustel. Pane tähele Kristuse enneolemist ehk preekstistentsi salmis 16: „sai avalikuks” (võrdle Fl 2:6). Hümnis on kolm salmi, millest igas on kaks rida, lauset. Kui eeldada, et hümn edeneb kronoloogiliselt, viitab viimase rea rõhuasetus Jeesuse teisele tulemisele ehk paruusiale, aga see ei tundu loomulik tõlgendus. Pigem on küsimus selles, et usu keskseid asju esitatakse taeva ja maa vaatenurkadest.

„...õigeks tunnistatud vaimus” (soome keeles suure algustähega) mõte on: Vaim paljastab, et Kristus on õige. Inimene ja tema mõistus näeb Jeesuses vaid tavalist surelikku inimest, aga Vaim paljastab, et ta on Jumala õige Poeg, kes teeb õigeks temasse uskujad (Rm 1:2–5; vaata ka Rm 4:5; 1Pt 3:18).

Inglid (salm 16) olid nii Jeesuse ülestõusmise (Mt 28:2) kui ka taevaminemise (Apt 1:10) tunnistajad. Evangeelium on antud levitamiseks kõigile rahvastele.