Esimene kiri Timoteosele 4. peatükk internetis (Piibel.net)

Ärge eksige!

Väära askeetluse oht (1Tm 4:1–5)

Vaimu all on mõeldud muidugi Püha Vaimu, nagu viimane soomekeelne Piibel on ka teksti täiendanud.

Selles salmis on ka teine tõlkeprobleem. Tähttäheline tõlge on „tulevastel aegadel” (Piibel 1997), aga nagu märkame salmis 7, on eksiõpetajad juba reaalsus, mitte alles tulemas. „Viimsel ajal” (Piibel 1968) võib viia mõtted kergesti Jeesuse taastulemisele eelnevale ajale (võrdle Mt 24:9–11; Mk 13:21–23), aga Uues Testamendis algab „lõpuaeg” nelipühaga: kogu nelipühale järgnev aeg on „viimsed ajad” (Hb 1:1–2; vaata ka Ap 20:29–30; 2Tm 3:1–5).

Saatan kasutab ka religiooni ja vagadust, et eksitada inimesi eemale Jumalast. Ta võib riietuda valguse ingliks (2Kr 11:14). Mitte kõik religioossus ei pärine Jumalast. Saatan kasutab eksitavaid vaime, kes võivad olla vägagi vagad inimeste meelest (1Jh 4:6). Tasub meeles pidada, et eksiõpetuste lähtekohaks on saatan (salm 1; 1Tm 5:15); nende puhul seovad inimesed endid Jumala vastasega (Jh 8:44; 2Kr 2:11; Ef 6:11; 2Ts 2:9–12; 1Jh 2:18; 4:1–3; Ilm 13:14).

Salmi 2 lõppu on tõlgitud kahtviisi. Üldiselt lähtutakse mõttest, et eksiõpetajate südametunnistus on põletusrauaga ära märgitud. Kari, isegi orjad, tähistati põletusmärgiga oma peremehe omandiks (võrdle 2Ms 2:5–6; 5Ms 15:16–17). Niisiis oli küsimus selles, et need inimesed olid märgitud saatana omandiks. Aga kui märk on südametunnistuses, ei märka seda kõik, arvates, et need inimesed ajavad Jumala asja.

Teise tõlgenduse järgi teeb põletusraud selle koha tundetuks, armiks. Seega oli eksiõpetajate südametunnistus paadunud, tuimunud (võrdle 1Tm 1:19–20).

Eksiõpetajad nõudsid askeetlust: loobumist lihalikest naudinguist. See oli seotud gnostitsistliku arusaamaga keha rüvedusest: seda tuli suretada. Kahjuks ei ole keha suretamise tagajärjeks tavaliselt lihalikest himudest vabanemine, vaid uus lihalikkus: kogu elu tiirleb liha suretamise ümber (võrdle Kl 2:16–23).

Jumala annid on selleks, et neid nautida (salm 4). Erinevate toiduvalikute nõudmine pääste eeldusena ei ole piibellik; näiteks adventistide vegetaarlus, tingimatu taimetoidu nõudmine, ei ole piibellik nõue (vaata 1Ms 9:1–3).

Pane tähele: Paulus ei ütle, et kõik on hea, vaid et kõik Jumala loodu on hea (salm 4). Selles maailmas on ka asju, mida Jumal heaks ei kiida, mis on tema vastase töö (võrdle Mt 13:28,38–40). Pane tähele ka seda, et Paulus ei kõnele üksnes toidust, vaid kõigest (salm 4). Jumalal on meile mitmesuguseid häid ande (1Tm 6:17), mida me peaksime mitte üksnes nautima, vaid ka edasi andma (Mt 10:8; vaata ka 1Kr 10:23–33).

Tänu tähistav sõna salmis 4 on euharistia, millega juba varakult, 2. sajandil pKr hakati tähistama armulauda. Aga siin tähendab see Jumala tänamist, tänupalve ütlemist (Mt 14:19; 1Kr 10:30). Luther kutsus täie õigusega pidama söögipalveid (Väike katekismus).

Hea Kristuse teenija (1Tm 4:6–10)

„Kui sa seda vendadele õpetad, siis sa oled Kristuse Jeesuse tubli teenija, üles kasvanud usu ja hea õpetuse sõnades, mille järgi sa oled hakanud käima.” (1Tm 4:6)

Usk tugevneb, kui seda kasutatakse (salm 6). Kui usk „kapseldatakse”, hakkab see taandarenema. Usk on mõeldud edasiandmiseks, ja see puudutab mitte üksnes koguduste juhte, vaid kõiki kristlasi.

Salmis 7 on soomekeelne 1992. aasta Piibel „tõlget puhastanud”: enam ei kõnelda „vananaistejuttudest”, vaid „jumalatutest ja tühistest müütidest”. Ilmselt pidas Paulus silmas gnostitsistlikke õpetajaid, kes ülendasid Eeva ja Maarja Magdaleena – ning isegi patulangemise loo mao – õigeteks õpetajateks. Gnostitsistlikke kogudusi juhtisid tihti naised, seega on siingi tegu ilmselt rünnakuga kogudusse tulnud eksiõpetuse vastu.

„Kehaline harjutamine” salmis 8 võib tähendada kas tavalist sporti – Vana-Kreekas tehti sporti ja võisteldi, sportlased olid austatud kangelased – või askeetlikku eluviisi (võrdle salm 3). Pane tähele salmi 8 mõtet: kristlase elu selles ajas on treening ja valmistumine igaveseks eluks.

Osa piibliuurijaist arvab, et salm 9 viitab salmile 8, aga üldiselt arvatakse, et see on seotud salmiga 10.

Salmis 10 on tähtis taibata õiget järjekorda: võitlus kasvab välja usust, mitte vastupidi. Usk Jumalasse on lähtekoht, mis paneb inimese võitlema.

Tulevane elu (salm 8) – see tähendab igavene elu – on tähtsam kui see elu, sellepärast tuleb selle nimel vaeva näha juba selles elus (salm 10; võrdle 1Kr 15:19).

Salm 10 kõneleb sellest, mille kohta sajandi alguses kasutati väljendit „kogu maailma õndsus”. Jeesus on kogu maailma pattude lepitaja ja päästja. Aga kui Jeesuse lepitustööd vastu ei võeta, kui see tagasi lükatakse, jääb see asjatuks (võrdle 2Kr 6:1–2).

Viies evangeelium (1Tm 4:11–16)

Usklikke nimetatakse vahel viiendaks evangeeliumiks. Inimesed vaatavad kristlasi ja nende elu ning otsustavad selle alusel, milline on Jumal ja kas tasub temasse uskuda. Kahjuks suudame meie, kristlased, kirjeldada Jumalat palju puudulikumalt kui neli Uue Testamendi evangeeliumiraamatut. Aga kui me elame pidevalt vastuolus sellega, mida Piibel õpetab, on paras aeg täpsustada oma liikumissuunda. Kahjuks läheb tihti nii, et Piiblit soovitakse muuta sobivaks meie elule, mitte vastupidi.

Salmis 11 kasutatakse eestikeelses Piiblis õigesti sõna „käsi” (mitte „soovita”, nagu viimases soomekeelses Piiblis). „Seda” (kreeka „tauta” = need; need asjad) esineb 1Tm-s kokku kaheksa korda: 1Tm 3:14; 4:11,15,16; 5:7,21; 6:2,17 (tõlked võivad olla erinevad). Paulus pidas silmas seda usu alust, mida Timoteos oli õppinud. Algusest peale on kristlikku usku õpetatud teatud „õpetusartiklite” kaudu ja abil (võrdle salmid 6 ja 16).

Selle kirja kirjutamise ajal oli Timoteos umbes 35-aastane, tolle aja juhi kohta noor (salm 12). Seegi salm kõneleb tõsisjast, et kiri on kirjutatud 60-ndail aastail pKr, sest pärast 100 pKr oleks Timoteos olnud juba vana mees (võrdle 1Kr 16:10–11).

Paulus söandas mitu korda kutsuda inimesi järgima tema antud eeskuju (1Kr 11:1; Fl 3:17; 1Ts 1:6; 2Ts 3:7,9). Paulus õhutab ka Timoteost olema usu eeskujuks ja näidiseks teistele kristlastele (salm 12; Hb 13:7; 1Pt 5:3).

Austust ei saa võtta, see tuleb välja teenida (salm 12).

Usu ja armastuse suhet (salm 12) on kujutatud risti abil: usk on risti püstpuu – inimese ja Jumala vaheline suhe –, armastus aga põikpuu – inimese suhe teise inimesega, ligimesega.

Salmi 13 alguses on sõna, mis tähendab avalikku ettelugemist, aga siinses kontekstis on küsimus pühade kirjutiste avalikus ettelugemises. Juudid lugesid sünagoogijumalateenistustel Vana Testamenti (võrdle Ne 8:8; Lk 4:16–19; Ap 13:15; 15:21). Kristlased lugesid lisaks Vanale Testamendile ka lugusid Jeesuse tegevusest – millest hiljem koostati evangeeliumiraamatud (võrdle 1Tm 5:18) – ja apostlite kirju (1Ts 5:27; Kl 4:16; 2Pt 3:16; vaata ka Ilm 1:3; 22:18–19).

Pärast teksti lugemist seda selgitati (salm 12; vaata Lk 4:21; Apt 13:16–47). Jutlus peaks tänapäevalgi olema Piibli selgitamine.

Salm 13 kirjeldab tolle aja jumalateenistust – ei nimetata küll armulauda, ehkki see kuulus algkiriku iga jumalateenistuse juurde (1Kr 11:17–21).

Paulus lootis veel Efesosse pääseda (salm 13; 1Tm 3:14).

Timoteos oli seatud evangeeliumi kuulutaja ametisse (salm 12). Ilmselt toimus see ametisseseadmine siis, kui Paulus võttis ta teisel misjonireisil oma töökaaslaseks (Apt 16:3; 2Tm 1:6). Jumal oli Timoteose valinud (salm 14; võrdle 1Tm 1:18), sellepärast tähendas tema põlgamine üksiti Jumala põlgamist (salm 14).

Jumal oli andnud Timoteosele (armu)annid saadud ameti pidamiseks. Paulus manitses õhutama neid täiele lõkkele (2Tm 1:6). Jumal kutsub iga kristlast saadud andeid kasutama. Teisest küljest me peame palvetama, et õiged isikud seataks õigetele kohtadele, et nende Jumalalt saadud anded ei läheks kaotsi.

Juba Mooses kasutas käte pealepanemist, seades Joosua oma järeltulijaks Iisraeli rahva juhina (4Ms 27:18–23; 5Ms 34:9). Ka rabid tunnustasid uusi kandidaate rabide hulka käte pealepanemisega.

Jälgitakse eriti kristlikke juhte (salm 15), sellepärast on nende langemine pattu tähendusrikkam kui „reakristlase” langemine.

Usus edenetakse, püsides Püha Vaimu koolis (salm 15; Fl 1:25; 3:12).

Inimene saab pääseda vaid ühe tee kaudu (Jh 14:6), aga toda teed tuleb käia ka lõpuni; kui see pooleli jäetakse, ei jõuta pärale (Mk 13:13; 1Kr 15:2; Kl 1:22–23; Hb 3:14).

Mitte keegi ei saa päästa teist inimest (salm 16), aga teda saab juhatada pääste allikale, Kristuse juurde (Rm 11:14; 1Kr 7:16; võrdle Jk 5:19–20).