Pauluse asja käsitlemine jätkub (Ap 25:1–8)

Eelmises peatükis jõudsime Pauluse looga Kaisarea vanglasse. Maavalitseja Feeliks ei söandanud otsustada Pauluse asja ühes ega teises suunas, vaid hoidis Paulust vangis. Kui ta pidi ametist lahkuma, püüdis ta olla meelepärane Pauluse vastastele juutidele, jättes Pauluse endiselt ahelaisse.

Uus maavalitseja Porkius Festus oli tegude mees ja kohtus juba kolmandal päeval pärast saabumist juutide juhtidega. Neil läbirääkimistel kerkis esile ka Pauluse asi; see näitab, kui tähtsaks pidasid juudid Pauluse süüdimõistmist.

Juudid nõudsid Pauluse ülekuulamist Jeruusalemmas. Vana salamõrva plaan sooviti nüüd ellu viia edukamalt kui eelmisel katsel. Aga Festus ei soovinud vangi üle viia, vaid kutsus juute tulema kaasa Kaisareasse, kus asja uuritaks. Sellega pidid juudid nõustuma, ja nii järgnesid nende juhid maavalitsejale Rooma halduskeskusse. Juudid kordasid juba varem esitatud süüdistusi, mida Paulus tagasi tõrjus, sest need olid tõestamatud.

Paulus nõuab keisri kohut (Ap 25:9–12)

Festus mõistis, kui tähtis oli Pauluse asi juutidele. Tema – ja Rooma valitsusaparaat üldiselt – teadis, et juute ei tasu asjata ärritada. Nii ei soovinud ta kohe esimeses asjas juutidele vastu hakata, vaid tegi Paulusele ettepaneku minna Jeruusalemma.

Paulus teadis selle reisi ohtlikkust. Tee ääres võisid olla salamõrtsukad, ja kui ta nende küüsist pääseks, võidakse tema asja käsitleda sellisena, et juudid saaksid selle lahendada omavahel. Kui Pauluse asi jääks juutide otsustada, oleks lõpptulemus juba ette teada.

Paulus nägi, et Festuski on valmis poliitiliseks mänguks tema saatusega. Olulisim ei oleks õigus jalule seada, vaid juutidele meeldida. Paulus teadis, et kui vaekaussidel oleks Paulus ja juudid, oleks tema kaotaja. Tuli saada garantii, et tema juhtumit õiglaselt käsitletaks. Paulus otsustas kasutada Rooma kodanike õigust nõuda keisri kohut.

Me ei tea täpselt, mida keisri kohtu nõudmine praktikas tähendas. See oli võimalik ainult Rooma kodanikele ja sel juhul viidi asja käsitlemine üle Rooma. Ilmselt sai keisri kohut nõuda selleks, et vältida piinamist ja surmanuhtlust. Festus rääkis oma nõunikega läbi ja tõdes, et Paulusel oli õigus keisri kohtule. Tegelikult oli Pauluse nõudmine Festusele kergendus: ta ei peagi tegema otsust ebamugavas küsimuses, millest ta suurt arugi ei saanud.

Jeesuse saatus Pilaatuse meelevallas ja Pauluse lugu maavalitsejate ja juutide pitsituses on näited, kuidas kristlikku usku ja kirikut on algusest peale kaasa tõmmatud poliitika keerdkäikudesse. Kiriku ja riigi suhete probleemid ei ole meie aja produkt!

Mis on süüdistus? (Ap 25:13–22)

Kui Pauluse keisri kohtu nõudmine lahendas Festuse probleemi kohtunikuna, tõi see samas kaasa uue probleemi: milline süüdistus Pauluse vastu keisrile esitada? Tegelikult teadis maavalitseja, et ei olnud piisavalt põhjust Paulust vangis hoida, aga ta ei saanud ju öelda keisrile, et hoiab meest trellide taga vaid selleks, et juutidele meeldida. Tuli leiutada mingi süüdistus seaduste rikkumises, aga milline? Muidugi oleks võinud süüdistada kogu loos oma soosingu kaotanud eelkäijat, aga seegi ei oleks andnud seletust, miks ei olnud Festus vabastanud vangi, keda ta pidas süütuks.

Festus sai ootamatut abi, kui Kaisareasse saabusid Heroodes Agrippa II ja tema õde Berenike.

Heroodes Agrippa II oli Agrippa I poeg. Agrippa I surma on kirjeldatud Ap 12:21–23. Kui isa suri, oli Agrippa II alles 17-aastane ja roomlased ei tahtnud anda talle kogu ta isa valitsetud territooriumi. Ta saigi vaid väikese piirkonna Palestiina põhjaosas, aga Klaudius andis tema valitsuse alla mitmes järgus ka lisaalasid. Ometi oli ta endiselt nukuvalitseja ilma tegeliku võimuta.

Ühes mõttes oli Agrippa Festusele suureks abiks: tal oli õigus nimetada ametisse juutide ülempreester, st ta oli omal kombel juutide usuline juht ja asjatundja usuasjades. Seega sai Agrippa Festusele nõu anda ka Pauluse küsimuses – oli ju siin tegu selgesti usulise tüliga.

Agrippa õde Berenike oli tolle aja Palestiina kuulsamaid naisi. Ta oli äratanud meelepaha oma abieludega. Algul oli ta nooruses abielus oma lellega (see oli Heroodeste soos tavaline). Jäänud leseks, abiellus ta ühe Väike-Aasia väikeriigi kuningaga, aga jättis selle peagi maha ja asus elama oma venna juurde.

Kuulujuttude järgi elasid Berenike ja Agrippa kui abielupaar. See oli tavaline vaaraode seas, samuti pärast neid Egiptust valitsenud Kreeka päritolu Ptolemaioste seas. Juutidele oli see aga jäledus (3Ms 18:6–18).

Kui juudid alustasid aastal 66 mässu, saadeti seda maha suruma Titus Vespasianus oma vägedega. Peagi tutvus väepealikuga Berenike ja temast oleks saanud Rooma keisrinna, kui roomlaste äge vastuseis ei oleks pannud Titust oma plaanist loobuma.

Isandad kuulavad Paulust üle (Ap 25:23–26:23)

Ülekuulamine on suuresti varasema kordamine: Paulus lükkab tema vastu esitatud süüdistused tagasi ja tunnistab, et tegu on usulise vaidlusega, mille käsitlemine ei ole üldse Rooma ametnike haldusalas. Samas kasutab ta võimalust ning jutustab kõrgeaulistele kuulajatele oma taustast ja siis ka evangeeliumist.

Pauluse kõnega on seotud mõningad huvitavad üksikasjad, mida tasub lähemalt vaadelda.

 1. Paulusel olid vajalikud teadmised juba juudiusulisena (26:4–11).

Paulus selgitab kuulajaile, et tema teadmistes ei olnud mingit viga ka siis, kui ta kristlasi taga kiusas. Muidugi teadis ta kõike seda, mida jutustati Messiast Vanas Testamendis. Tema probleem ei olnudki teadmiste puudumine, vaid see, et ta ei mõistnud, et Jeesus Naatsaretlane oli too tõotatud Messias. Ja ta ei õppinudki seda kunagi ise tundma, vaid tema silmad avas alles Jumala õpetus Damaskuse teel.

Meid võib vaevata see, et nii paljud teavad kristliku usu põhitõdesid, aga elavad siiski lahus Kristusest. Tasub tähele panna, et usk ei seisne üksnes teadmistes. Ainult Jumala Püha Vaim saab kirgastada inimesele Kristust. See võib olla ängistav: miks siis Jumal ei tee kõiki inimesi kristlasteks? Aga see võib olla ka vabastav leid: mu ligimese pääste ei sõltu minust ja minu võimekusest tunnistajana!

 2. Kristlane ei saa teotada Kristust (26:11).

Tagakiusajana oli Paulusel hea võte kindlaks teha, kes on kristlane, kes mitte. Ta teadis, et ükski kristlane ei saaks teotada Kristust. Sama võtet kasutati möödunud sajandeil Jaapanis. Seal võeti 1630-ndail aastail kasutusele ristilöödu või Maarja pildi (Jaapani kristlased olid katoliiklased) jalge alla tallamine: kui kahtlustati kedagi kristluses, pidi see maas oleva pildi peal trampima, tõestamaks, et ta ei ole kristlane. Hiljem sai tavaks, et iga jaapanlane pidi pildil trampima uusaastapäeval (Jaapani suurim püha). Iga küla pidi vastutama, et „testitaks” kogu küla; kui nii ei tehtud, karistati kogu küla. Arvati, et nii saab kristluse kogu Jaapanist välja kitkuda. Aga jäi üks „põrsaauk”: kui kogu küla oli kristlik, ei reetnud selle elanikud üksteist. Nii oli 19. sajandi lõpus, kui Jaapan avanes pärast 250-aastast suletud perioodi uuesti kristlikule misjonitööle, endiselt kristlasi alles. Kus puutun mina kokku kiusatusega teotada Kristust?

 3. Kõik oluline on Vanas Testamendis olemas (26:22).

Paulus tunnistab, et kõik vajalik teadmine Jumala päästeplaanist on Vanas Testamendis olemas. Luther on öelnud, et kõik oluline on juba Esimeses Moosese raamatus, ülejäänu on vaid selle seletus. Tasub endale meelde tuletada, et esimeste kristlaste Piibel oli Vana Testament; sealt nad leidsid Kristuse, seda nad lugesid oma jumalateenistustel. Vana ja Uus Testament on omavahel seotud; sellepärast peavad kristlasedki lugema Vana Testamenti.

 4. Ülestõusmine on kõige võti (26:23).

Paulus lõpetab oma kõne tõdemusega, et teda süüdistatakse üksnes sellepärast, et ta usub ülestõusmisse. Kummaline oli see, et juudid, kellelt ta oli õppinud ülestõusmisusku, nüüd teda süüdistasid ja nõudsid ta süüdimõistmist. Asjas on aga teinegi pool: Paulus ei saa loobuda oma ülestõusmisusust, kuna see tähendaks, et Kristuski ei ole tõusnud üles surnuist, ja see omakorda tähendaks kogu kristliku usu tuuma eitamist (võrdle ka 2Kr 15:19–23).

Küsimuste küsimus (Ap 26:24–29)

Festus ei mõista Paulust ega tunne piisavalt juudi usku. Arvates, et Paulus on õppinud liiga palju filosoofiat, ütles ta: „Suur kirjatarkus on su jampsima pannud!” Paulus eitab seda ja asetab Agrippa ebamugava küsimuse ette. Paulus teadis, et Agrippa uskus ülestõusmisse. Kui siis Agrippa usub ülestõusmisse, ei ole mingeid takistusi, et ta ei võiks uskuda ka Jeesuse ülestõusmisse.

Agrippa märkab, et ta ei saa vastata Pauluse küsimusele ei nii ega naa. Kui ta vastaks, et usub ülestõusmisse, võiks see panna talle kristlase pitseri. Kui ta aga eitaks oma usku, langeks ta juutide rünnaku alla. Ta hiilibki vastusest kõrvale.

Aga kas saab inimene vältida küsimust Jeesuse ülestõusmisest? Kas seisukoha mittevõtmine ei ole juba seisukohavõtt Jeesuse vastu?

Kummaline tee (Ap 26:30–32)

Ülekuulamise lõpptulemus ei üllata Paulust: ta on süütu, teda võidaks vabastada, kui ta ei oleks nõudnud keisri kohut. Nüüd ei olnud asi enam Festuse otsustada, vaid Paulus pidi minema keisri ette. Millise süüdistuse Festus Paulusega kaasa saatis, jääb saladuseks.

Kas talitas Paulus valesti, kui nõudis keisri kohut? Kui ta ei oleks nõudnud, ei olnuks ta selleks ajaks tõenäoselt enam elavate kirjas, vaid tapetud kas teel Jeruusalemma või sinna jõudes. Igal juhul pääseb Paulus sinna, kuhu ta on juba aastaid soovinud minna: Rooma (Rm 15:22–24). Jumala teed ei ole samad nagu meie soovitud teed, aga on hea teada, et Jumala tahe on alati parem kui meie oma tahe.

Kuidas ma palun Meie Isa palves „Sinu tahtmine sündigu”? Kas soovin tõesti, et Jumala tahtmine sünniks, või soovin, et Jumal vaid õnnistaks minu kavatsusi?