Jumalat ei saa petta (Ap 5:1–11)

Justkui vastandi ja vastukaaluna neljanda peatüki lõpu (salmid 32–37) kirjeldusele koguduse omavahelisest armastusest ja ohvrimeelsusest jutustab Luukas kohe järgi loo Hananiase ja Safiira petmiskatsest.

Hananias (heebrea vorm Hananja) ja Safiira püüdsid näidelda pühamaid ja vagamaid, kui nad olid. Nagu Barnabas (4:36–37), müüsid nad oma maavalduse. Koos otsustasid nad jätta osa saadud rahast endale, aga seletada kogudusele, et nad annavad kõik. Nad soovisid saada suurte ohverdajate ja Jumala usaldajate maine, aga samas loota oma peidetud varandusele.

Ometi ei võtnud Hananias ja Safiira arvesse, et Jumal näeb kõike, ka rahade peitmist. Peetrus paljastas esmalt Hananiase (salm 4) ja siis Safiira (salm 9) ebaaususe. Ehk oleksid nad suutnud petta inimesi, aga mitte Jumalat. Tasub pöörata tähelepanu, et kohtuotsuse Hanania ja Safiira üle langetas Jumal, mitte Peetrus.

Salm 4 paljastab, et omandi kinkimine oli täiesti vabatahtlik. Hanania ja Safiira üleastumine ei seisnenud selles, et nad ei andnud kõike, vaid väitmises, et nad andsid kõik. Üleastumine ei seisnenud ihnsuses, vaid ebaaususes.

See lugu tuletab meile meelde, et me ei suuda petta Jumalat. On öeldud: „Mõningaid inimesi saab tüssata kogu aeg ja kõiki inimesi mõnda aega, aga mitte kõiki kogu aeg.” Sellele võiks lisada, et Jumalat ei saa tüssata hetkekski.

Vahekokkuvõte (Ap 5:12–16)

Jälle teeb Luukas kokkuvõtte koguduse olukorrast. Salmis 11 kasutas ta esimest korda Apostlite tegudes sõna „ekklesia” (mille tõlge on enamasti „kogudus”), kirjeldades kristlaste kogukonda. Kohe seejärel jutustab ta koguduse olukorrast üksikasjalikumalt.

Salmis 13 on tõlgenduslik probleem. Kuidas on võimalik, et „ei söandanud keegi nendega lähedalt suhelda”, aga ometi öeldakse seejärel (salm 14), et kogudus kasvas?

Seletusvõimalusi on esitatud kaks.

Esiteks on mõeldud, et hirm lähedalt suhelda tähendab seda, et kristlikust usust väid väliselt huvitatud inimesed ei söandanud kristlastega tegemist teha. Nendega liitusid vaid need, kes soovisid olla kristlased kogu südamest. Selle tõlgenduse järgi on 1992. aasta soomekeelses Piiblis salm 12 tähendus: „Usklikud olid kõik koos ühel meelel Saalomoni sammaskäigus.” (Õieti: „...nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni sammaskäigus,” nagu eestikeelses Piiblis.)

Teine seletus lähtub sellest, et salmi 12 „nad” tähendab apostleid (1938. aasta soomekeelses Piiblis). Apostlite hulk oli kindel ja sinna ei olnud kõrvalistel asja. Seda toetab asjaolu, et eelmine rühm, millele salmi lõpp võiks viidata, on apostlid salmi alguses. Kogudust on mainitud 11. salmis.

Esimene seletus on ilmekas näide, et tõlge on tihti ka tõlgendus. Kreekakeelses algtekstis ei kõnelda midagi usklikest (nagu 1992. aasta soomekeelses Piiblis). Piiblitõlkekomitee on soovinud ebaselget teksti selgemaks teha, aga samas on see pidanud valima ühe konkureerivatest tõlgendustest. 1938. aasta tõlge (nagu ka eestikeelne Piibel) on siin tähttäheline, aga see tähendab, et lugeja peab ise otsustama, keda salmi 12 „nad” tähendab.

Kumb on parem: teksti selgus või see, et ei püüta tõlgendada? Seda, et tõlkimisel minnakse kaasa mõne tõlgendusega, on vahel põhjendatud sellega, et tõlkijad on asjatundjad ja seega paremad „oletajad” kui tavalised piiblilugejad; kui nii, siis on tõlkijate „oletus” õige tõenäosemalt kui tavaliste lugejate oletus.

Ka salmi 15 lõpp on ebaselge. Luukas ei ütle otse, nagu oleks Peetruse vari kirjeldatud olukorras tervendanud haigeid. Jälle saab teksti tõlgendada kahel viisil. Esimese tõlgendamisvõimaluse järgi on Luukas seda maininud vaid selleks, et näidata, kui kindlalt usuti apostlist lähtuvale väele. Aga on võimalik ka mõelda, et Luukas soovis rõhutada, kui vägevaid imesid Peetrus tegi (võrdle eriti salmi 16 lõpuga): haiged seega tõesti tervenesid.

Apostleid püütakse vaigistada (Ap 5:17–33)

Juutide juhtide mõõt sai täis: ülempreester käskis (kõik) apostlid vangistada.

Jälle paljastab Luukas meile huvitava üksikasja: kristlaste kõige kurjem vastane ei olnudki variseride rühm, vaid saduserid. Evangeeliumid jutustavad meile paljudest Jeesuse vaidlustest variseridega, aga nood vaidlused olid samas märgiks dialoogist. Seevastu saduseridega ei pääsenud Jeesus isegi vestlema (välja arvatud Mt 16:1 ja 22:23–33).

Öösel vabastas ingel apostlid ja käskis neil minna tagasi sinna, kus nad vangi võeti: templisse jutlustama. Apostlid mõistsid, et nende poolt on keegi, kes on tugevam kui juutide kõrgeim organ; nii nad ei põgenenud, vaid kuulasid ingli käsku ja olid valmis uueks vangistuseks.

Hommikul olid juutide juhid üllatunud: vangid olid kadunud. Üllatust suurendas kindlasti veelgi peatselt saabunud uudis, et apostlid olid jälle templis. Rahvas oli apostlite poolt, mistõttu ei söandatud neid uuesti vangi võttes kasutada vägivalda (salm 26); pigem võiks öelda, et apostlid läksid vabatahtlikult Suurkohtusse ülekuulamisele.

Ülempreester kannab ette apostlite kuriteo (salm 28): nad ei olnud täitnud saadud vaikimiskäsku (Ap 4:18). Huvitav on süüdistusele lisatud Jeesuse vere toomine juutide peale (võrdle Mt 27:25). Ilmselt olid apostlid rõhutanud, et Jeesus suri just ristil. Nimelt olid juutide juhid soovinud, et Jeesus sureks ristil, kuna see oleks märk, et Jeesus on Jumalast neetud (võrdle Gl 3:13–14). Rist oli seega algusest peale kristliku jutluse keskne osa. Ristist sai ka veejagaja: juutidele oli see märk Jumala needusest, kristlastele märk Jumala päästetööst (võrdle 1Kr 1:18).

Peetrus kordas juba teist korda oma vastust: „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.” (Ap 4:19). Siin ei ole küsimus sellest, kummale ollakse rohkem kuulekas (51% Jumalale, 49% inimestele), vaid selles, kummale ollakse kuulekas. Peale selle tunnistas Peetrus, et kannatus ristil ei saa jääda välja kristlikust kuulutustööst, kuna see on selle keskseim asi (salmid 30–32). See ajas Suurkohtu raevu ja apostlid oleks ebaseaduslikult tapetud, kui ei oleks olukorda sekkunud hinnatud õpetaja Gamaliel.

Gamalieli nõuanne (Ap 5:34–42)

Gamaliel kuulus variseride „äratusliikumisse”. Ta oli kuulsa leebe rabi Hilleli pojapoeg ja õpilane. Tollal juhtis ta Hilleli rabikooli ja üks tema õpilane oli Saulus Tarsosest (Ap 22:3; vahest jutustas Luukale Suurkohtu sündmustest just Paulus).

Saduserid ei uskunud ülestõusmisse (Mt 22:23), seevastu variserid uskusid (Ap 23:6–9). Sellepärast ei vihastunud variserid jutu peale Jeesuse ülestõusmisest samamoodi nagu saduserid.

Gamalieli nõuanne lähtus juutide lähiajaloost: erinevaid messialiikumisi oli olnud ka varem, aga need oli alistatud. Gamalieli mainitud galilealase Juuda tegevus oli algatanud küll selootide mässuliikumise, aga seegi oli tollal vähetähtis. (Just seloodid alustasid juutide ülestõusu aastal 66, aga roomlased alistasid selle ja üksiti kadusid seloodid lõplikult.) Kui apostlite tegevus oleks inimeste leiutis, kaoks see ka vägivalda kasutamata.

Kui aga tegu on Jumala tahtega, tähendaks vastupanu sellele võitlust Jumala enese vastu.

Gamalieli ettepanek oli ettevaatlik, aga samas väga tark: ei tasuks võtta riski võidelda Jumala vastu. See sobib hästi juhiseks ka meile. Vahel on võimatu saada täit kindlust Jumala tahtest, aga siis saab öelda palves Jumalale: „Kavatsen nüüd teha nii, aga peata Sina mind, kui see ei ole Sinu tahtega kooskõlas!”

Suurkohus aktsepteeris Gamalieli nõuannet, aga apostleid peksti, et ei peaks tunnistama neid teist korda süütuks (võrdle Ap 4:21–22). See karistus oli „seaduslik”, kuna igal sünagoogil oli õigus määrata oma liikmetele piitsahoope. See on esimene Apostlite tegudes mainitud karistus Kristusesse uskumise eest.

Lõpuks korrati keeldu kuulutada Jeesust ja apostlid vabastati. Ka piitsutamine ei muutnud apostlite usku: nad jätkasid kuulutamist kodudes ja templis. Ehk julgustas apostleid ka see, et Jeesus oli seda ette ennustanud: Lk 12:51–53 (võrdle ka Lk 6:22).