Ei ole kahetasandilist ristiusku! (Ap 19:1–7)

Meie pealkirja „Vaimuta ristiusk” võiks kirjutada suure või väikese algustähega. Tänapäeval kritiseeritakse kirikut tihti vaimutuses: kirik on kangestunud klišeedesse jms. Aga see loeng käsitleb küsimust Püha Vaimu ja kiriku suhtest; kirjutame siis pealkirja suure algustähega: Vaimuta ristiusk?

Peaaegu märkamatult alustab Luukas Pauluse kolmanda – ja samas viimase – misjonireisi kirjeldust. Eelmise peatüki lõpus ta jutustas, et Paulus käis Jeruusalemmas ja naasis Süüria Antiookiasse (18:22). Kohe pärast seda ta jutustab Pauluse uuest reisist (18:23), aga see kirjeldus katkeb looga, kuidas Apollos külastas Efesost (18:24–28).

Jutustus Apollosest on samas sissejuhatuseks järgnevale loole. Paulus saabus Efesosse alles pärast Apollose siirdumist Korintosesse (salm 1); seega nood kaks omavahel ei kohtunud.

Efesose koguduses kohtus Paulus rühmaga, mis äratas temas huvi. Ilmselt oli apostel märganud, et need mehed ei tundnud üldse Püha Vaimu, ja sellepärast esitas ta neile kaks küsimust (salmid 2 ja 3). Luukas hoidub nimetamast mehi kristlasteks; ta kõneleb vaid „jüngritest” (salm 1), kuna peagi saab selgeks, et mehi ei ole ristitud kristliku ristimisega.

Mehed olid ristitud Ristija Johannese ristimisega (salm 3), mis oli meeleparandusristimine, seega inimlik tegu (salmid 3 ja 4; vaata ka Lk 3:3). Nüüd ristiti mehed kristliku ristimisega ja nad said ka nähtava tunnistuse Pühast Vaimust (salmid 5 ja 6).

Kogu Uus Testament peab võimatuks olukorda, kus inimene oleks ristitud ilma Püha Vaimuta (nii näiteks Rm 8:9-s apostel Paulus). Üks Püha Vaimu tähtsaimaid ülesandeid on õpetada, et Jeesus on Kristus, Messias, Päästja (Jh 16:13–14).

Kristlust ei saa olla ilma mõtteta, õpetuseta, et Jeesus on Vanas Testamendis tõotatud Messias. Seda aga ei saa meile õpetada keegi muu kui üksnes Püha Vaim. Sellepärast on võimatu, et esineks „Vaimulikku” ja „Vaimuta” ristiusku. Ainult Püha Vaim saab sünnitada elava, ehtsa usu. Sellepärast on kõigil kristlastel Püha Vaim, ja kristlasi ei saa jagada kahte rühma: need, kellel on Püha Vaim, ja need, kellel ei ole Püha Vaimu. On ainult „Vaimulik” ristiusk.

Millal võib ristida uuesti?

Praegu käsitletav piiblikoht on üks uuestiristijate tähtsamaid põhjendusi oma praktikale. Tuleb teha vahet kahel asjal: täiskasvanute ristimine ja uuestiristimine. Ka luterlased ja katoliiklased ristivad täiskasvanuid, kui neid ei ole ristitud lapsena. Seevastu uuestiristijad ristivad täiskasvanuid ka siis, kui need on lapsena ristitud. See lähtub õpetusest, mille järgi lasteristimine ei ole õige ristimine; tegelikult on näiteks nelipühilaste meelest kõik luterlased ristimata.

Tulebki küsida, mis on õige kristlik ristimine. Miks ei kõlvanud Paulusele Johannese ristimine, vaid sellega ristitud mehed ristiti uuesti (see on ainus koht Piiblis, kus kedagi ristitakse teist korda)? Sellele küsimusele on traditsiooniliselt vastatud: õige ristimine on selline, mis on toimetatud Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Kui teisest kirikust siirdub luteri kirikusse inimene, kes on ristitud Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, ei ristita teda uuesti, kuna on vaid üks ristimine (Ef 4:5); samuti talitavad katoliku ja õigeusu kirikud. Seevastu teistsuguste ristimistega ristitud inimesed ristitakse „uuesti”.

Püha Vaim tunnistas nähtaval viisil, et oli talitatud õigesti. Samuti oli läinud juba kolmel korral varem, ja iga kord oli küsimus uue rühma kaasahaaramisest kristlikku kirikusse:

nelipüha, Ap 2, juudid;

Samaaria ärkamine, Ap 8:1–25, samaarlased;

Koneeliuse koda, Ap 10, paganad.

Teatud mõttes erineb see olukord teistest. Kui kolmel eelmisel korral oli küsimus selles, kas saab teatud rühma võtta kirikusse, siis nüüd oli raskuspunkt pigem selles, et ka Johannese jüngrid tuleb ristida – neilgi ei ole muud väravat kirikusse.

Pauluse tegevuse teine keskus (Ap 19: 8–10)

Korintosest kujunes Pauluse misjonitöö keskus tänapäeva Kreeka aladel. Ehkki Paulus ise ei asutanud Efesose kogudust, nagu eelmise peatüki lõpust näeme, kujunes see Pauluse tegevuse teiseks keskuseks, kust lähtudes ta tegi tööd Egeuse mere idarannikul, tänapäeva Türgi lääneosas.

Efesos oli Väike-Aasia suurim linn, seal elas umbes 250 000 inimest. Juute oli Rooma riigis umbes 10% elanikkonnast ja linnades oli neid üldiselt veel rohkem (nad olid ju tihti käsitöölised ja kaupmehed). Kui nii, siis oli Efesose juudi kogukond suur.

Kolm kuud sai Paulus õpetada sünagoogis. Pärast seda oli juutide ja kristlaste lahkuminek vältimatu. Paulus siirdus Türannose kooli. Nn läänemaises tekstis on sellega seoses huvitav lisandus: see ütleb, et Paulus õpetas viiendast kümnenda tunnini (meie aja järgi kell 11–16). Too aeg oli lõuna ja siesta aeg, nii et lisandus võib vastata tõele. Sel ajal oleksid orjadki pääsenud Paulust kuulama. Pauluse kuulajad loobusid väärt puhkepausist, et kuulda evangeeliumi.

Kokku viibis Paulus Efesoses kolm aastat (Ap 20:31) ja sel ajal levis evangeelium kogu Aasia maakonda (salm 10), st Egeuse mere idarannikule. Ilmselt olid nood kolm aastat 53–56 pKr, ja tol ajal sündisid Laodikeia ja Kolossa kogudused, vahest ka ülejäänud neli Ilmutusraamatu seitsmest kogudusest (Ilm 2–3, seitsmes oli muidugi Efesos).

Efesose aeg oli ka Pauluse misjonitöö kriisiaeg. Nii Korintoses kui ka Galaatias tekkis probleeme. Paulus kirjutas 1. Korintose kirja ja Galaatia kirja kõige tõenäosemalt Efesoses ning 2. Korintose kirja reisil Efesosest Korintosesse, ilmselt Makedoonias.

Paulus võidab oma vastased. Kahjuks ei jutusta Luukas neist võitlustest.

Jeesus võidab kurjuse võimu (Ap 19:11–20)

Luuka jutustatud Efesose sündmused meenutavad apostlite – eriti Peetruse – tegevust Jeruusalemmas (Ap 5:12–16). Mõlemais täitus Jeesuse ennustus „suurematest tegudest”, kui tema ise oli teinud (Jh 14:12).

Aga täitus ka teine Jeesuse ennustus: tema nime hakati kasutama loitsuna (Mt 7:21–22, võrdle ka 1Kr 12:3).

Juudid olid antiikajal tuntud nõidujate ja loitsijate poolest. Ka ülempreestri Skeua seitse poega püüdsid kasutada Jeesuse nime loitsuna, aga äpardunult.

Jeruusalemmas ei teata Skeua nimelisest ülempreestrist. Salmi 14 saab seletada kas nii, et seda tuleb tõlgendada avaralt – „ülempreestri soost oleva Skeua seitse poega” – või nii, et poisid olid endile välja mõelnud peenelt kõlava tausta.

Ärkamine Efesoses

Skeua poegade saatus ei kutsunud esile mitte üksnes hirmu nii juutides kui ka paganates (salm 17), vaid ka uuenemist koguduses (salm 18).

Paljud kristlased olid salaja kinni pidanud vanadest paganlikest tavadest, uskumustest ja raamatutest. Nüüd oli taibatud, et selline „kahe jalaga lonkamine” (1Kn 18:21) ei õnnestu. Sooviti jätta maha vana usk ning sellega seotud kombed ja esemed. Raamatuid põletati 50 000 hõberaha väärtuses. Tasub panna tähele, et neid ei müüdud (ei soovitud vahendada kurja võimu teistele), vaid sooviti nendega lõpp teha.

See jutustus tõendab, et Efesos oli Rooma riigi juhtiv sünkretismi ehk eri religioonide segude ja maagia keskus Egiptuse Aleksandria kõrval. Idast tuli üha uusi religioone ja nende müügimehi Efesosse ning valitses alaline oht segada kristlikku usku kokku nende võõraste religioonidega. Kui neist lahku löödi, sai ka kogudus tugevamaks (salm 20).

Huvitav nende teemadega seotud näide on Egiptuses leitud papüürus, millele on kirjutatud loits: „Ma käsin sind heebrealaste jumala Jeesuse nimes.”

See jutustus on ka meeldetuletus, kui tähtis on valvata: üsna pea olid Efesose kristlased naasnud vana eluviisi juurde, või vahest ei olnud nad sellest kunagi täielikult loobunudki.

Kurja riik on olemas

See lugu on meile, lääne kultuuri kandjatele, meeldetuletus, et kurja riik on olemas. Kaldume kergesti mõtlema, et kurje vaime on ehk seal „pimedas” Aafrikas ja Aasias, aga mitte siin Euroopas. Ometi jutustas üks Inglismaa pastor, et Londonis on satanistidel rohkem preestreid kui kõiki kristlikke vaimulikke kokku. Kurb küll, aga me ei pea minema isegi Londonini, et puutuda kokku kurja tööga; piisab, kui loeme Soome lehti, kus reklaamitakse Musti piibleid, erinevad selgeltnägijad peavad oma veerge jne.

Reisiplaanid (Ap 19:21–22)

Paulus tundis, et tema töö Vahemere idakaldal on tehtud. Ta soovis minna Rooma ja sealt veel kaugemale, Hispaaniasse )salm 21, Rm 15:23–29). Enne seda soovis ta siiski käia veel Makedoonias ja Ahhaias (st tänapäeva Kreekas). Ehkki Ahhaiast oleks olnud lühike tee Rooma, soovis Paulus põigata veel Jeruusalemma ja viia pärale paganlike koguduste korjanduse Jeruusalemma koguduse vaeste aitamiseks (Rm 15:26).

Apostlite tegudes jutustatakse meile, et apostli plaanid ei teostunud. Ta küll pääses Rooma, aga vangina. Kas ta jõudis kunagi Hispaaniasse, seda me kindlalt ei tea, ehkki kristliku pärimuse järgi sai see teoks.

Meiegi ei tohi loobuda oma mõistusest ja arukusest maistes asjades. Muidugi me võime teha plaane – Jumal suudab neid muuta, kui need ei ole kooskõlas tema tahtega.

Efesose rahutused (Ap 19:23–40)

Pauluse misjonitöö oli olnud nii tulemusrikas, et Efesose ebajumalate kummardajad hakkasid tundma, et nende positsioon on ohus.

Demeetrios sai tulu hõbedast „suveniiride” müügist Artemise templis. Pauluse töö tulemusena olid Demeetriose tulud vähenenud. Osavasti ässitas ta mitte ainult neid, kes said templist elatist, vaid kogu Efesose elanikke Pauluse vastu. Demeetrios ühendas majandusliku ohu rahvusliku uhkuse ja usuliste eelarvamustega. Kuna Paulus kuulus veel kahtlaste juutide hulka, õnnestus Demeetriosel suurt rahvahulka üles kihutada.

Artemise tempel oli üks antiikaja seitsmest imest. See oli neli korda suurem Ateena Parthenonist ja selle sambad olid viiekorruselise maja kõrgused. Artemis oli üks antiikaja enim kummardatud jumalannasid; vähemalt Efesoses oli tema kultusega ühinenud vana Väike-Aasia emajumalanna kultus.

Rahvas tormas Efesose teatrisse, mille üsna hästi säilinud varemeid on praegugi näha. Teatri tribüünidele mahtus umbes 25 000 inimest. Nagu enamasti organiseerimata rahvakoosolekutel, oli nüüdki osale kokkutulnuist ebaselge, miks oli õieti kokku tuldud.

Paulus oleks soovinud minna oma usku kaitsma, aga sõbrad takistasid sellist hulljulgust. Pole vaja otsida märtrisurma, küll Jumal annab, kui see tema plaanidesse kuulub!

Pauluse sõpradel oli õigus: ässitatud rahvahulk ei oleks Paulust kuulanud. Rahva „kõva kuulmist” pani tähele ka juut Alesksandros, kes püüdis ilmselt rahvahulgale seletada, et juutidel ei olnud midagi ühist ei Pauluse ega tema usuga (salmid 33–34). Rahvahulk teadis, et nii nagu kristlased, põlgasid ka juudid ebajumalaid ja nende kujusid (võrdle näiteks Js 44:9–17 ja Jr 10:1–5). Nii ei lastud Aleksandrosel kõnelda.

Aleksandrose esinemiskatse tegi olukorra ainult hullemaks. Kaks tundi hüüdis rahvahulk: „Suur on efeslaste Artemis!” See hüüd pärines iga-aastasest Artemise püha liturgiast. Linna juhid olid olukorra pärast mures. Nad tuletasid meelde, et sada aastat varem oli Efesoses toimunud mäss, mille roomlased olid veriselt maha surunud. Kui olukord veelgi halveneks, võiksid roomlased seda olukorda tõlgendada kergesti uue mässuna. See tähendaks Efesose vabalinna staatuse kaotamist.

Linnakirjutaja suutis lõpuks rahvahulga maha rahustada. Ta märkis, et ei Paulus ega tema kaks sõpra, keda rahvas oli teatrisse lohistanud (Gaius ja Aristarhos, salm 29) ole süüdi mingiski kuriteos. Sel juhul võiks nad viia seadusliku kohtu ette. Seevastu näis, et küsimus oligi ainult Demeetriose ja tema kaaslaste tulude vähenemises (salm 38). Kirjutaja kõne peale läks rahvahulk laiali ja Paulus pääses.

Kas see on sama juhtum, millele Paulus viitab 1Kr 15:32 ja 2Kr 1:8–11, on ebaselge. Korintose kirjade kohad näivad viitavat, nagu oleks Paulus ise olnud teatris kohal, keset rahvahulka. Vahest on tegu kahe eri olukorraga. Kolme aastasse Efesoses mahub kindlasti rohkem ohtlikke olukordi. Ilmselt jutustab Luukas Apostlite tegudes just sellest juhtumist sellepärast, et siin ilmneb selgesti, et kristlik usk ei ohustanud Rooma riiki ega selle korda.