Eelmises osas jätsime Pauluse ohtlikku olukorda: Rooma sõjaväeüksusel oli viimsel hetkel õnnestunud päästa ta metsistunud rahvahulga käest.

Kahtlustatud mässuliste juhtimises (Ap 21:37–41)

Väeüksuse ülempealik ei teadnud, milles oli küsimus, ja ta kavatses viia Pauluse Antonia kindlusse, et teda üksikasjalikumalt üle kuulata. Paulus pöördus ülempealiku poole ja palus luba rahvahulgale kõnelda. Ülempealik oli üllatunud, et Paulus oskab kreeka keelt. Tal oli tekkinud ettekujutus, et Paulus on juudi mässuliste Egiptusest pärit juht.

Ka juudi ajaloolane Josephus jutustab mainitud mässujuhist. Josephuse järgi oli ta üks „pussitajate” juhtidest; see rühm oli saanud oma nime sellest, et neil oli kombeks pussitada tänaval tunglevas rahvahulgas surnuks vaimult „ebameeldivaid” inimesi. Pussitajad olid tapnud isegi ühe ülempreestri. „Egiptlane” oli Josephuse järgi kogunud 30 000 mehelise väe, juhtinud selle kõrbesse ja sealt Õlimäele ootama Jeruusalemma hävingut (ja Messia saabumist, mille Josephus jätab mainimata). Roomlased olid mässulisi rünnanud, tapnud neist 400 ja võtnud vangi 200; ülejäänud – ka jõugu juht – olid pääsenud põgenema.

Luukas nimetab mässuliste hulgaks 4000. Luuka arv tundub usutavamana. Seletus võib olla väga lihtne: kreeka number 4 on tegelikult täht „delta” (mis vastab meie D-le) ja numbrile 30 vastab „lambda” (mis vastab meie L-le). Kreeka keeles on nood kaks tähte üsna sarnased: delta on kolmnurk ja lambda on kolmnurk, millel puudub alumine äär, seega nagu A ilma põikkriipsuta. Nimetatud kaks tähte võivad kergesti teineteisega segamini minna.

Seega oli ülempealik pidanud Paulust üliohtlikuks kurjategijaks. Ta lubas Paulusel rahvahulgale kõnelda. Vahest lootis ülempealik saavat Pauluse kohta lisaandmeid. See lootus oli siiski asjatu, sest Paulus kõneles aramea keeles; see heebrea sugulaskeel oli tollal Palestiina aladel rahvakeeleks.

Juut Paulus (Ap 22:1–5)

Paulus alustas oma kõnet viisaka tervitusega: „Vennad ja isad.” Seega üsna sarnaselt meie tavaga öelda: „Armsad sõbrad!” isegi kui me kuulajaid varem ei tunne. Seega ei olnud Paulus enda kohtlemise pärast kibestunud.

Paulus ei jätkanud oma kõnet, kaitstes end süüdistuste vastu: „Mina ei toonud ühtki kreeklast templisse...” jne, vaid ta nägi oma kõnes ehk viimast võimalust kuulutada evangeeliumi oma rahvale. Nii ta püüdis veel kord panna oma kaasmaalasi uskuma Kristusesse.

Paulus ei püüdnud eitada juudi usku, pigem vastupidi. Ta oli olnud samasugune oma usu eest võitleja nagu tema kuulajadki (salm 3), isegi innukam: ta oli läinud Damaskusesse kristlasi taga kiusama (salm 5). Seega mõistis ta ka oma kuulajaid.

Paulus oli sündinud Kiliikia Tarsoses, aga kolinud hiljem Jeruusalemma. Kas ta kolis lapsena või alles hiljem? Lapsepõlves toimunud kolimisele näikse viitavad Pauluse kolmikjaotus:

1) sünd Tarsoses;
2) (lapsena) kasvatus Jeruusalemmas;
3) noorukina saadud Seaduse õpetus Jeruusalemmas.

Kirikuisa Hieronymos jutustab, et Pauluse vanemad olid pärit Galielea Giskalast. Osa teadlasi oletabki, et Pauluse isa võidi viia sõjavangina Tarsosesse ja seal vabastada, mille järel oli pere naasnud Iisraeli.

Paulus oli saanud parima võimaliku hariduse: tema õpetajaks oli olnud kuulus Gamaliel, kes tegutses Jeruusalemmas umbes aastail 25–50 pKr. Seaduseõpetaja istus väikesel kõrgendil ja õpilased tema ümber põrandal, seega jalgade ees (salm 3).

Jumal sekkub (Ap 22:6–16)

Luukas on paigutanud loo Pauluse pöördumisest Apostlite tegudesse kolmel korral: peatükkides 9, 22 ja 26. See annab märku tolle sündmuse tähtsusest.

Oma jutustuses rõhutab Paulus, et tegutses Jumal, mitte tema ise. Jumal valis tema paganate apostliks ja muutis kogu tema elu suuna. Jeesus tegi ta tunnistajaks (kreeka „martys”, millest tuleb sõna märter). Pauluse ülesandeks tehti tunnistada Kristusest kõigile inimestele (salm 15), seega ka paganaile (salm 21).

Paulus arvestas kuulajate tunnetega. Nii ei nimeta ta Jeesust salmis 14 Messiaks, vaid „Õigeks”, mis Vana Testamendi keelepruugis küll tähendas just Messiat.

Lõpuks on põhjust juhtida tähelepanu, et Paulus ristiti (salm 16). Kirikusse ei pääse rohkem kui ühest uksest: ristimise kaudu. Selle vahendusel sai Paulus ja saime ka meie patud andeks.

Jumala rahvas ei kuula Jumalat (Ap 22:17–21)

Kui kristlane Paulus käis esimest korda Jeruusalemmas (Gl 1:18), nägi ta templis uut nägemust, milles Jeesus saatis ta Jeruusalemmast paganate sekka.

Jeruusalemma tempel oli esimestele kristlastele palvepaik, mitte enam ohvripaik, sest kristlased teadsid, et ainukordne ohver oli juba ohverdatud: Jeesus oli surnud Kolgatal (Hb 7:26–28).

Vaid mõned Vana Testamendi pühad olid saanud näha Jumala kirkust templis. Nüüd väitis Paulus, et temaga oli juhtunud samuti nagu näiteks Jesajaga (Js 6). See ärritas juute, aga veel halvem oli tulemas.

Üles tõusnud Kristus läkitas Pauluse templist ja Jeruusalemmast paganate sekka sellepärast, et juudid ei võta evangeeliumi vastu. Teiste sõnadega: Jumal läkitas Pauluse oma templist minema, kuna tema valitud rahvas ei võta vastu Jumala pakutud päästet. (Luukas jutustab Ap 9:30-s, et Jeruusalemma kogudus aitas Paulusel põgeneda oma kodulinna Tarsose suunas.)

See oli juutidele juba liig. Hetkeks vaibunud möll hoogustus uuesti (salm 22).

Mida mõtles Paulus oma vastusega üles tõusnud Issandale salmides 19–20? Mõned teadlased näevad siin Pauluse vastupanukatset: „Aga see on ju minu rahvas, seda rahvast ma tunnen kõige paremini!” Teised teadlased näevad selles aga Pauluse nõustumist: „Jah, on ju tõsi, et isegi mitte kõik Jeruusalemma kristlased ei söanda mind usaldada!” (võrdle ka Ap 9:26–28).

Paganad või teised rahvad?

Üks 1992. aasta soomekeelse piiblitõlke tähelepanu tõmbav eripära on sõna „pagan” vältimine. Nii ka selles salmis: „Mine, sest ma läkitan su kaugele

teiste rahvaste (eesti keeles „paganate”) sekka!” Vaid harva, ennekõik siis, kui juut kõneleb juudile, kasutab 1992. aasta soomekeelne piiblitõlge sõna „pagan” – näiteks Pauluse kõnes Peetrusele Gl 2:14. Piiblitõlkekomitee on põhjendanud oma otsust sellega, et sõna „pagan” mõistetaks valesti. Tänapäeva soomlasele tähendab see sõna mittekristlast, seega ka juuti. Uue Testamendi sünniaegadel tähendas see aga mittejuuti, seega siis ka enamikku kristlasi.

Probleemiks kujuneb siiski see, et juudid jagasid inimesed kahte rühma: juudid ja paganad (Gl 2:15). Ometi ei olnud pagan erapooletu, neutraalne väljend, vaid selles sisaldus palju „varjatud tähendusi” (võrdle Gl 2:15 „patused paganate seast”). Paganaist kõneldes ei kõneldud üksnes päritolust, vaid sel sõnal oli avaram tähendus. „Teised rahvad” jt vastavad väljendid ei sisalda seda, mida pagan tähendas juudile. Kas Piibli tõlge peab olema võimalikult selge ja vahetult mõistetav või võiks jätta midagi ka kiriku õpetusameti vastutusele?

Rooma kodanik (Ap 22:22–29)

Ülempealik märkas, et kuna möll hakkab uuesti peale, oleks parem viia Paulus kasarmusse ja püüda omal käel tõde välja selgitada. Ta kavatses kasutada tollal üldlevinud uurimisviisi: piinamist. Seda tõhusat viisi asjades selgust saada kasutati eriti orjade ja välismaalaste ülekuulamistel. Aga Paulus katkestas tema kavatsused, öeldes pealikule, et ta on Rooma kodanik. Koguni kaks seadust – Lex Iulia ja Lex Porcia – keelasid Rooma kodanike piitsutamise nii ülekuulamistel kui ka karistusena.

Pealik ütles selle üllatava uudise edasi ülempealikule, kes tahtis asjas ise veenduda. Kuna valetamist Rooma kodakondsuse kohta karistati otsekohe surmaga, oleks Paulus vaevalt võtnud enda peale valetamise riski. Peale selle oleks asja üsna kerge kontrollida, kuulates üle sugulasi ja tuttavaid. Lõpuks oleks kõik selgunud rahvastiku nimekirjadest.

Rooma kodanike õiguste rikkumiste kohta olid määratud karmid karistused, mistõttu ülempealik loobus oma vahetutest plaanidest. Paulust siiski ei vabastatud, mis oli talle üksnes kasuks: Antonia kindlus oli kogu Jeruusalemmas ainus paik, kus ta oli kaitstud.

Juudid ja Rooma kodakondsus

Rooma kodakondsus tähendas omajagu eesõigusi. Kaugeltki mitte kõik Rooma riigi elanikud ei olnud Rooma kodanikud, vaid üksnes väike vähemus. Pauluse aegadel sai kodakondsust osta, nagu oli teinud ülempealik (salm 28) – see oli Rooma riigile üks sissetuleku võimalus. Tõsi küll, tihti kasutati seda raha altkäemaksuks kirjutajale; see siis lisas kokku lepitud nime rahvastiku nimekirjadesse.

Kuidas oli Paulus saanud Rooma kodakondsuse? Ta mainib, et see on tal sünnist saadik. Järelikult oli see olemas juba tema vanemail. Sünnipärast Rooma kodanikku hinnati kõrgemalt kui seda, kes oli kodakondsuse ostnud.

Kuidas olid Pauluse vanemad saanud Rooma kodakondsuse? Pauluse vanemad olid vaevalt küll ostnud kodanikuõigused, sest Rooma kodakondsusega kaasnes juutide jaoks suur probleem: keisri kui jumala kultus. Sellepärast ei ole vist mõeldav, et nad oleksid ohverdanud suure rahasumma selle soovitud, aga juudi jaoks siiski nii ebamugava kodanikuõiguse hankimiseks. Nad olid ilmselt vagad: olid nad ju andnud oma pojale hea juudi hariduse.

On ilmne, et probleemi lahendus on leitav Tarsose ajaloost. Rooma kodusõdades olid Tarsose elanikud asunud Gaius Julius Caesari poolele. Sõda lõppes Caesari võiduga ja tänutäheks Tarsose truuduse eest andis ta linna kõigile elanikele Rooma kodakondsuse.

Kas sellest lõigust on midagi õppida?

Tahaksin tõsta esile üht asja: juutide usufanatismi. Meie, läänemaailma inimesed, tunneme õudust igasugu usulise fanatismi ees; meile ei ole usuasjadel nii suurt tähtsust. Aga kas see hoiak on õige?

Üles tõusnud Jeesus saatis Johannese kaudu Laodikeia kogudusele kirja, milles on järgmised sõnad:

„Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.”
(Ilm 3:15–16)

Loodetavasti ei muutu meie iialgi leigeks, vaid tohime Jumala armust jääda tuliseks.