Luuka evangeeliumi järg (Ap 1:1–3)

Luuka ajalooteose mõlemad osad on adresseeritud üliaulisele Teofilosele. See nimi tähendab „Jumalat armastav”, mistõttu osa teadlasi on pidanud seda varjunimeks või nimetähiseks. Olgu tegu ehtsa nime või nimetähisega, kummalgi juhul ei tea me Luuka raamatute vastuvõtjast midagi.

Antiikajal oli levinud tava, et see, kellele raamat pühendati, vastutas autori majandusliku toetamise ning tihti ka raamatu kopeerimise ja levitamise eest. Võimalik, et Teofilos oli Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude „kirjastaja”.

Tõotus Pühast Vaimust (Ap 1:4–5)

Jeesus ei saada jüngreid maailma vallutama mitte omal jõul ja oma relvadega, vaid tõotab saata jüngritele aitaja ja juhataja, Püha Vaimu. Jüngrid peavad jääma teda mõneks päevaks Jeruusalemma ootama.

Ülestõusmispühast on möödas 40 päeva ja ees on 10 päeva nelipühani. Nelipüha ajal tähistavad juudid nädalatepüha, üht kolmest suurest juutide pühast. On algamas päästeloo viimane periood.

Jeesus võetakse taevasse (Ap 1:6–11)

Jüngridki said aru, et uus ajajärk on algamas. Sellepärast nad küsivad Jeesuselt, kas ta nüüd võtab kuningavõimu enda kätte.

Vana Testamendi ennustused Messiast kõnelesid tihti kuningast (näiteks Ps 2), nõnda ootasid ka Jeesuse aja juudid messiaskuningat (võrdle Jh 6:14–15), kes vabastaks rahva vaenlaste käest (võrdle Jh 6:14–15). Ka jüngrid küsisid Jeesuse maapealse elu ajal, kas Jeesus on tõesti too Jumala tõotatud messiaskuningas (võrdle Mt 16:21–23). Nood ootused kulmineerusid, kui Jeesus ratsutas palmipuudepühal Jeruusalemma (Mt 21:1–11). Sellepärast oli jüngrite pettumus suur, kui Jeesus ei jõudnudki Suurel Reedel kuninga troonile, vaid Kolgata keskmisele ristile. Aga äkki on nüüd aeg võtta kuningavõim enda kätte?

Jeesus viitab vastuses, et tema kuningavõim saab teoks alles aja lõpus, tema teises tulemises. Aga seda ajahetke ei tasu jüngritel arutada, seda teab üksnes Isa (Mt 24:36).

Ka meie võime olla muretud, kui keegi väidab, et teab maailma lõpu ajahetke: tal pole õigus, ta eksib. Ainult eksiõpetustele on tüüpiline väita, et nad teavad rohkem kui Jumal, kui see, mida Ta ise on Piiblis ilmutanud! Meie päevad on Jumala käes!

Välgatus algkoguduse elust (Ap 1:12–14)

Õlimägi on umbes kilomeetri kaugusel Jeruusalemmast, kuhu jüngrid naasevad, kui Jeesus on läinud taevasse. Jeruusalemmas veedetakse aega palvetades.

Jüngrite hulka kuulus umbes 120 inimest. Sinna kuulusid järgmised kolm rühma:
- 11 jüngrit;
- naised, kes olid järginud Jeesust tema avaliku tegevuse ajal ja juba siis evangeeliumile kaasa aidanud (Lk 8:1–4);
- Jeesuse perekond: Maarja ja Jeesuse vennad, kes vähemalt nüüd on näinud, kes nende vend oli (võrdle Jh 7:5).

Oli veel muidki Jeesuse järgijaid.

Apostlite tegudest saame tihti väikesi välgatusi algkoguduse elust. Tihti idealiseeritakse esimeste krsitlaste rühma: nende ajal oli kõik hästi, ei olnud mingeid raskusi. Aga Apostlite teod paljastavad Vaimu suurte tegude kõrval ka hingevaenlase tegevust. Ta ei ole jätnud Jumala kirikut hetkekski rahule (võrdle Ap 5:1–11).

Juudas Iskarioti saatus (Ap 1:15–20)

Juudas oli teadmatult teinud teoks Taaveti ennustuse: Messia annab ära tema lähedane sõber (Ps 41:10).

Saanud aru, et tema tegu viis Jeesuse surma, viis ta raha templisse tagasi ja sooritas enesetapu. Selle raha eest osteti potissepa põld, ja selleski sai teoks Vana Testamendi ennustus, seekord Sk 11:13.

See, et Juudas tagastas rahad ja kahetses oma tegu, on pannud paljud teadlased arvama, et Juuda sügavaim mõte Jeesust ära andes oli Jeesust „aidata”. Ta oli märganud, et Jeesus ei näi suutvat mässu alustada ja nii viibib kuningavõimu saamine. Juudas soovis sündmusi kiirendada ja seada Jeesust Rooma sõjavägede vastu: siis ta kindlasti näitaks oma jõudu.

See teooria on üsna erutav, aga sama hästi võib olla, et rahade tagastamine on uuesti nägemise tagasi saanud inimese kahetsuse väljendus.

Vajatakse täiendust (Ap 1:21–26)

Salmis 20 viitab Peetrus Ps 109:8 ennustusele: Juuda koht tuleb täita. Miks pidi 12 jüngri rühm olema täies koosseisus?

Ilmselt leidub põhjus nelipüha sündmustes. Nelipühal sündis uus Iisrael, uus valitud rahvas ehk need, kes usuvad, et Kristus on Messias, Jumala Poeg. Vana lepingu patriarhil Iisraelil (ehk Jaakobil) oli olnud kaksteist poega ja nii koosnes valitud rahvas kaheteistkümnest suguharust. Samuti pidi uue lepingu sünnihetkel olema kaksteist „esiisa” ehk apostlit. Hiljem apostlite rühma enam ei täiendatud. Kui Jaakobus hukati, jäi tema koht tühjaks (Ap 12:1–4).

Uus apostel pidi olema üks neist, kes olid järginud Jeesust Johannese ristimisest alates. Seati üles kaks kandidaati, kellest palvetades ja liisku heites valiti Mattias.

Liisuheitmine oli üks viis leida Jumalale meelepärane lahendus (Õp 16:33). Liisuheitmist on kasutatud ka teistes religioonides. Aga tasub meeles pidada, et liisuheitmisele eelnes palve. Me ei saa jätta Jumala juhtimist liisu või märkide varale, vaid Jumal soovib meile kõnelda, ta soovib meiega vestelda!

Joosep Barsabas jäi seekord kõrvale, Jumalal oli tema jaoks teine ülesanne. Meiegi peaksime leidma oma koha Kristuse ihus (Rm 12; 1Kr 12) ehk kirikus. Kui oleme leidnud oma koha, pole enam põhjust kadestada või kibestuda. Võibki öelda, et vaba saab olla üksnes selline inimene, kes on omal kohal; sellel kohal, milleks ta on ette nähtud.