Uus lehekülg

Apostlite tegude alguspool keskendub sellele, kuidas kuulutati evangeeliumi juutidele. Vahel on küll esinenud välgatusi tulevikust ehk paganamisjonist (näiteks Filippus ja Etioopia õukondlane Ap 8:26–40), aga esmajoones on evangeelium levinud juutide seas.

Meile, tänapäeva kristlastele, võib tunduda arusaamatu, kuidas jättis apostleid ja teisi kristlasi külmaks evangeeliumi kuulutamine paganaile. Oli ju Jeesus andnud misjonikäsu (Mt 28:18–20, Ap 1:1–8), mis puudutas ka paganaid. Miks ei soovitud seda käsku täita?

Tihti öeldakse, et tagantjärele tarkus on õilsaim tarkus. Meil on lihtne mõista paganamisjonit, kuna see on meie ajalugu, aga apostlitele oli see tulevik. Samuti tuleb meeles pidada, kui raske oli alustada misjonitööd Aafrikas ja Aasias.

Seda probleemi võiks valgustada võrdlus puslega: mida vähem on puuduvaid tükke, seda lihtsam on leida neile kohta. Meie „kristlikus pusles” on paigas palju enam tükikesi kui apostlite omas, ja sellepärast on meil paljusid asju lihtsam mõista. Paljud asjad, mis olid apostlitele raskeks probleemiks, on meile iseenesestmõistetavad.

Seekord tohime olla tunnistajad, kuidas apostlid leiavad mõnedele – väga tähtsatele – tükikestele õiged kohad. Lihtne see ei ole ja neid ei oleks saadud kohale ilma Jumala abita.

Hakatakse ette pöörama tähtsat lehekülge evangeeliumi kuulutamise ajaloos: lõviosa juute on evangeeliumi tagasi lükanud, ja nii hakatakse kuulutama seda paganaile. Kui tähtis oli see pööre Luukale, on näha sellest, et ta ohverdab Korneeliuse pöördumisele Apostlite tegude kaks peatükki.

Korneeliuse nägemus (Ap 10:1–8)

Sündmused hakkavad veerema Kaisareas, kus oli Rooma Palestiina alade halduskeskus. Enamus linnaelanikke olid paganad. Seal oli maavalitseja ja sõjaväeüksus, kuhu kuulus ka Itaalia kohort – eliitväeosa, kus olid ainult Itaalias sündinud sõdurid. Kohordis oli tuhat meest ja üks selle ohvitseridest – sadakonna pealik – oli Korneelius, kes oli „jumalakartlik”.

„Jumalakartlik” tähendas paganat, kes uskus Vanas Testamendis ilmutatud Jumalat, püüdis järgida kümmet käsku ja teatud puhtusereegleid ning käis sünagoogis. Ometi ei peetud teda juudiks, sest see oleks nõudnud teist sammu – saamist „pöördunuks” (Ap 2:11) – ta oleks pidanud laskma end ümber lõigata ja täitma kogu juudi Seadust.

Korneeliusele ilmus ingel, kes andis talle teada, et Jumal on tema palveid kuulnud. Korneelius sai käsu saata kedagi kutsuma Peetrust, kes on umbes 50 kilomeetri kaugusel Joppe linnas.

Tasub pöörata tähelepanu, et Korneeliuse tegutsemine Rooma ohvitserina ei tundu olevat mingi probleem Luukale või tema lugejaile. Korneelius jääb ka pärast pöördumist sõjaväelaseks, nii et see amet ei ole seega kristlastele keelatud. Samuti tasub meeles pidada, et algkirik oli kannatav kogudus: see sattus palju kordi raskustesse võimudega – ometi austati võimu ja selle esindajaid!

Peetruse nägemus (Ap 10:9–23a)

Kui Korneeliuse saadetud mehed lähenevad Joppele, läheb Peetrus keskpäeval palvetama. Temagi näeb nägemust: taevast laskub alla linane kangas, mis on täis nii puhtaid kui ka rüvedaid loomi. Peetrus saab käsu tappa ja süüa, millest ta juudina loomulikult keeldub. Jumala vastus on: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks!”

Mida see nägemus ja sellega kaasnev Jumala ilmutus tähendavad? Kas küsimus on juutide toidureeglite keelamises või milleski muus? Ka Jeesus ütles, et kõik toidud on puhtad (Mk 7:19), aga kas küsimus on ainult toidus? Näeme, et küsimus on paganate kõlblikkuses Jumalale, sest pärast nägemust saab Peetrus käsu minna kaasa Korneeliuse saadetud meestega.

Peetrus võtab Korneeliuse saadikud vastu – hoolimata sellest, et ta rüvetub juudi ettekirjutuste alusel ehk rikub Seadust.

Peetruse „pöördumine” (Ap 10:23b–33)

Nägemuse peale on Peetrus valmis minema Korneeliuse kotta, ehkki paganate juurde minek tähendas juudi Seaduse järgi rüvetumist, mille järel tuli end puhastada, et tohtida uuesti läheneda Jumalale või olla Tema ees. Ometi näeb Peetrus, et ta on kogu aeg Jumala ees: kui paganad saavad olla Jumala ees, ei saa nad teda rüvetada.

Võimegi öelda, et see, kes pöördus, oli Peetrus, mitte Korneelius: tema elus toimub tõesti tohutu muutus. Peetrus mõistis, et kõik inimesed – mitte üksnes juudid – on Jumalale kõlblikud. Tegelikult sundis Jumal ise Peetrust paganaid aktsepteerima. Korneeliuse majas mõisteti uuesti 5Ms 10:17: „Jumal ei ole erapoolik.”

Algkristlik misjonijutlus (Ap 10:34–43)

Luuka talletatud Peetruse jutlus Korneeliuse kojas on suurepärane näide varasest kristlikust misjonijutlusest. See jutlus sarnaneb esimesel nelipühal peetud jutlusele, ja võiksimegi nimetada Korneeliuse kojas toimunud sündmusi „paganate nelipühaks”.

Selles jutluses tõstetakse esile varase kristliku kuulutustöö peaasjad:

Kõik algas Ristija Johannese tegevusega,

mis lõppes Jeesuse ristimisega, mis oli Jumala poolt Jeesusele antud pühitsemine Messia ülesandesse.

Järgneb lühike Jeesuse avaliku tegevuse kirjeldus,

mis lõpeb Jeesuse surma ja ülestõusmise kirjeldusega.

Seda kõike kinnitatakse

apostlite – pealtnägijate – tunnistusega ja

Vana Testamendi ennustustega.

Kirikuajalooline hetk (Ap 10:44–48)

Peetruse jutluse katkestas Jumala tegevus: Püha Vaim valati paganate peale. Peetrus mõistis nüüd lõplikult, mida tähendas Joppe nägemus: paganadki kõlbavad Jumala rahva sekka. Neid ei saa jätta ristimata, kuna neil on Püha Vaim ning Püha Vaim ja ristimine kuuluvad kokku. Ristimine aga tähendas kuulumist Jumala rahva hulka.

Luterlastena tuleb meil küsida: milline on vaimu- ja veeristimise suhe? Vastust otsides tuleb pöörata tähelepanu kahele tõsiasjale:

Kõigis Uue Testamendi kohtades, kus kõneldakse Vaimu väljavalamisest, on tegu inimrühmaga, mitte iialgi üksikisikuga.

Kõik kolm korda on seotud „kirikuajalooliste olukordadega”:

a) Ap 2:1–13: esimene nelipüha
– Püha Vaimu aeg algab;

b) Ap 8:14–17: Samaaria ärkamine
– Jumal näitab, et Samaaria segarahvas – mitte üksnes juudid – on talle kõlblikud;

c) Ap 10:44–48: Korneeliuse koda
– Jumal näitab, et ka paganad on talle kõlblikud

Kõigi kolme juhtumi puhul kõneldakse „vaimuristimisega” seoses ka veeristimisest: Püha Vaim ja veeristimine kuuluvad kokku, nagu õpetab ka luterlik usutunnistus: ristimises saab laps Püha Vaimu anni.

Eri küsimus on ristimise armus püsimine. Aga kas püsivad kõik täiskasvanuna ristitud usus ja mida teevad uuestiristijad „kadunud poegadega”?

Peetrus surve all (Ap 11:1–18)

Jeruusalemma naastes satub Peetrus surve alla: miks ta oli käinud paganate juures ja veel söönud koos nendega?

Juudikristlaste soovimatus jutlustada evangeeliumi paganaile on osalt seletatav sellega, et juudid pidasid oma ülesandeks eralduda teistest rahvastest. Seetõttu olid puhtuse ja rüvedusega seotud ettekirjutused juudi usus nii tähtsad. Eraldumise otstarve oli olla meeldetuletuseks nii paganaile kui ka juutidele, et on vaid üks Jumal.

Teine põhjus võis olla mõte, et esmalt tuli evangeeliumi kuulutuda kogu Iisraelile ja alles siis oli paganate kord.

Peetrus kaitses oma kokkupuudet paganatega Jumala antud nägemusega: ta kordas Joppe ja Kaisarea sündmusi ja tunnistas lõpuks: „Kes olen siis mina, et ma oleksin võinud Jumalat keelata?” Küsimus ei olnud Peetruse, vaid Jumala valikus!

Seda kuuldes aktsepteerisid Jeruusalemma käsuvagad kristlased Peetruse tegevust, aga nad ei muutnud oma käitumist. Ilmselt peeti seda sündmust erandjuhtumiks. Küsimus paganlusest pöördunud kristlaste suhtest juudi usuga jäi lahtiseks. See probleem tuli varsti lahendada (Ap 15:1–2) ja selle lahendmises oli oluline roll Peetruse Kaisarea kogemusel (Ap 15:7–11).

Perekondade ristimised

Tasub pöörata tähelepanu ühele üksikasjale Peetruse kaitsekõnes (salm 14): „Sina ja kogu su pere saate päästetud.” Seega tõotas Jumal Peetruse järgi päästa mitte ainult Korneeliuse, vaid kogu tema pere. Väide, et perekonda ei kuulunud seekord väikesi lapsi, on lihtsalt juuksekarva lõhkiajamine.

On tõsiasi, et varane kristlik kirjandus ei tunne kristlike perede järeltulijate ristimist täiskasvanuina – see tuleb alles sadu aastaid hiljem. Kõik viitab sellele, et algusest peale ristiti pöördunud perekonna kõik liikmed ja et kristlikud pered on lasknud ristida oma väikesed lapsed.

Antiookia ärkamine (Ap 11:19–26)

Luukas naaseb nüüd sündmuste ahela juurde, mis sai alguse Stefanose märtrisurmaga. Paljud, kes põgenesid tagakiusamiste eest, jäid väljapoole Palestiinat. Mõned neist läksid Süüria Antiookiasse, mis oli Rooma ja Aleksandria järel Rooma riigi suuruselt kolmas linn. See oli Süüria provintsi pealinn, kus oli umbes 500 000 elanikku ja ka juudi kogukond.

Linnas said kokku kreeka kultuur, idamaised müsteeriumireligioonid ja juudi usk. Algul jutlustati evangeeliumi (hellenistlike) juutide seas, aga peagi algab ka paganamisjon (= kreeklased, mis tähendab siin keelt, mitte rahvast).

Jeruusalemma kogudus kandis vastutust kogu kiriku eest ja nii saadeti Barnabas Antiookiasse hoolitsema sündinud koguduse eest. Barnabas nägi töö ulatust ja otsis üles Pauluse, et saada temast endale abi.

Antiookiast kujunes paganamisjoni keskus: sealt läks Paulus oma esimesele misjonireisile ning sealt ta alustas ka teist ja kolmandat misjonireisi.

Antiooklased andsid Jeesusesse uskujaile uue nime: „kristlased”. Algul oli tegu ilmselt pilkenimega, aga praegu on see Kristusesse uskujate levinuim nimetus. Kristlased ise kasutasid algul muid nimesid: jüngrid (Ap 15:10), vennad (1Kr 6:8), usklikud (Ef 1:13) ja pühad (Ef 1:1).

Näljahäda (Ap 11:27–30)

Lõpuks jutustab Luukas näljahädast, mis tabas Rooma riiki keiser Klaudiuse ajal. Juudi ajaloolane Josephus mainib sama asja. Näljahäda jäi aastaisse 44–48, seega on 12. peatüki alguse sündmused toimunud enne 11. peatüki lõpu sündmusi. Luukas on ühendanud asju geograafiliselt, ja nii võib ajaline järgnevus vahel loksuma minna.

Tähelepanuväärne on teinegi üksikasi. Algusaegade kristlaste osadus oli tõeline: kui üks liige kannatas, aitas teine teda automaatselt (võrdle 1Kr 12). Antiookia kogudus saatis näljahäda all kannatava Jeruusalemma koguduse vaestele abi, mille võtsid vastu „vanemad”, kuna 12. peatüki alguse sündmused olid ajanud ka veel sinna jäänud apostlid ja diakonid Jeruusalemmast minema. Tagakiusamine teenis taas kord Jumala riiki: kui apostlid hajutati, levis evangeelium jõudsamini.