Eelmise peatüki lõpus jättis Paulus hüvasti Efesose kristlastega. Tekstist jäi mulje, et Pauluse misjonitöö Vahemere idaotsas lähenes lõpule. Aga veel pidi olema ees Jeruusalemma külastus, mis polnud sugugi ohutu ega probleemideta.

Ei olnud üldse kindel, kuidas Jeruusalemma koguduse juudi Seadust austavad kristlased suhtuvad Seadusest vaba evangeeliumi kuulutanud Paulusesse ja tema kaasa toodud pagankristlaste koguduste abisse Jeruusalemma vaestele. Peale selle oli põhjust hoiduda juutide reaktsioonide eest. Vaevalt nad praegugi, enam kui 20 aastat pärast Pauluse pöördumist, on unustanud endise kristlaste tagakiusaja.

Viimne reis vabana (Ap 21:1–14)

Pauluse viimane vaba mehena tehtud reis läks läbi soomlastele tuntud puhkekohtade: Kios, Rhodos. Luuka reisikirjelduses väljendub hästi tollase meresõidu kaks tava. Algul liikus Paulus koos kaaslastega rannasõidulaevadel, mis sõitsid päev korraga ühest sadamast teise. Patarast edasi jätkus reis suurema laevaga, millega söandati jääda ulgumerele, rannikust nii kaugele, et maad polnud enam näha. Sellise laevaga sai Paulus oma kaaslastega teed õgvendada, möödudes Küprosest lõuna poolt ja suundudes otse Süüriasse.

Tollal ei olnud eriti navigatsioonivahendeid – ainult tähtede ja päikese järgi suudeti hinnata laeva asukohta ja sõidusuunda. Kuna ka avamerele sõita julgenud laevad olid üldiselt suured ja kohmakad kaubalaevad, oli mõistetav, et purjetamine ei olnud sugugi mõnus puhkus, vaid pigem ohtlik seiklus.

Seekord sujus Pauluse merereis raskusteta ja üsna kiiresti jõudis Paulus oma kaaslastega Tüürose linna, kus laev pidi lossitama (salm 3). Kas ootas Paulus nädal aega vana laeva kauba maha- ja uue pealelaadimist või jätkus teekond Prolemaisi poole teise laevaga (salm 7), jääb ebaselgeks. Ptolemaisi nimetati ristisõdade ajal Akkoks, linna praegune nimi on Acre.

Tüüroses kohtus Paulus linna kristlastega. Kogudus oli linnas sündinud ilmselt siis, kui osa kristlasi oli Jeruusalemmast lahkunud Stefanose märtrisurma tõttu (Ap 11:19). Samal põhjusel olid sündinud ilmselt ka Ptolemaisi ja Kaisarea kogudused. Kõik need kogudused olid hellenistlik-juudikristlikud, st nende liikmetest moodustasid enamuse kreeka keelt kõnelevad juudid.

Nende hulka kuulus ka Kaisareas elanud evangelist Filippus, keda ei tohi segi ajada apostel Filippusega. Filippus oli üks Stefanose töökaaslasi, üks kiriku seitsmest esimesest diakonist. Apostlite tegude 8. peatükis jutustab Luukas Filippuse tööst neil aladel. Luukas „jättis” Filippuse just Kaisareasse (Ap 8:20). Paulus oma kaaslastega oli mitu päeva Filippuse külalisteks (salm 8).

Tol ajal tuli Jeruusalemmast Kaisareasse prohvet Agabos, kes ennustas paarkümmend aastat varem (Ap 11:28) näljahäda keiser Klaudiuse ajal. Agabos ütles juba kolmanda ennustuse Pauluse raskustest Jeruusalemmas (salm 11; varasemad kaks Ap 20:23 ja 21:4). Ta võttis Pauluse vöö, milleks oli pikk riideriba, ja sidus enda käed kinni selle märgiks, et Paulus vangistatakse Jeruusalemmas. Ta ennustas seda Jumala nimel: „Nii ütleb Püha Vaim...” (salm 11, mis vastab Vana Testamendi väljendile „Nõnda ütleb Issand”, näiteks Am 1:3).

Miks paljastas Püha Vaim Pauluse saatuse? Salmidest 12 ja 13 ilmneb, et kõigest hoolimata ei kavatsenud Paulus oma plaani muuta. Kas Paulus talitas valesti? Vaevalt. Pigem võime öelda, et ta oli valmis järgima Jeesuse teed Jeruusalemma: kumbagi „tõmbas” Jeruusalemma jumalik sund. Me ei leia rahuldavat seletust, miks anti Paulusele nood kolm prohveteeringut. Sügavaimas mõttes

jäävad need saladuseks. Aga ehk ei ole vale mõelda, et need olid julgustuseks nende koguduste kristlastele. Kõik, mis Paulusele Jeruusalemmas osaks sai, oli Jumalale teada. Seega söandasid nad jätta Pauluse Jumala hoolde (salm 14) ja kindlasti nad ka palvetasid Pauluse eest.

Pisut sarnane probleem on see, miks mainib Luukas salmis 9 Filippuse nelja tütart, kel oli prohveti anne. Prohveteering tuli ju siiski Agaboselt! Tuleb rahulduda mõttega: Luukas jutustab seda, mis talle meelde jäi. Kõigest ei saa otsida sügavaid teoloogilisi või muid põhjusi.

Juutidele juut (Ap 21:15–26)

Kaisareast Jeruusalemma on umbes sada kilomeetrit ja sel teel on tõusu umbes 800 meetrit (mitmes kirjakohas nii Vanas kui ka Uues Testamendis öeldakse „üles Jeruusalemma”). Teekonnaks kulus kaks päeva. Ööbiti Mnaasoni kodus.

Jeruusalemma kogudus oli tollal üsna raskes olukorras: juutide üha kasvav rahvuslik fanatism sundis ettevaatusele. Ei tasunud teha midagi, mille eest võidi süüdistada ebaisamaalisuses. Ligi 10 aastat hiljem kutsus rahvuslik fanatism esile mässu, mille roomlased maha surusid, aga lõplikult alles aastal 72 pKr. Kas Jeruusalemma kogudus võtab Pauluse ja tema anni vastu? Seda pidi Paulus küsima (Rm 15:31).

Kui Paulus saabus Jeruusalemma, näisid asjad sujuvat hästi. Juba saabumisele järgnenud päeval kohtus Paulus Jeruusalemma koguduse juhi Jaakobusega, Jeesuse vennaga (salm 18). Apostlid olid tollal (50-ndate teisel poolel) üksteisest lahku läinud, kuulutades evangeeliumi väljaspool Jeruusalemma.

Jaakobus pidi siiski tõdema, et kõik Jeruusalemma kristlased ei olnud Pauluse saabumise üle ühtviisi rõõmsad. Oluline Pauluse vastasuse põhjus oli tema kohta levitatud väär kuuldus, nagu oleks Paulus õhutanud juute loobuma Moosese Seadusest. Sellepärast tuli tol kuuldusel esmalt tiibu kärpida ja alles seejärel võiks Paulus kohtuda kõigi Jeruusalemma kristlastega.

Esmalt soovitas Jaakobus, et Paulus võiks kinni maksta nelja nasiiritõotuse andnud vaese kristlase ohvrite hinna. Nasiiritõotuse andnu lubas, et ta ei tarvita teatud ajal veini, ei lõika juukseid ega rüveta end surnuga. Tõotuseaja lõppedes lõigati juuksed ja ohverdati lammas, tall või oinas (4Ms 6:1–21). Kui Paulus maksaks kulud, mõistaksid kõik, et Paulus ei soovinud takistada juutkristlastel järgida Moosese Seaduse ettekirjutusi ja hoopiski mitte keelata juutidel täita Moosese Seadust. Vahel ütleb üks tegu enam kui tuhat sõna, ja sellepärast oli Paulus selle plaaniga nõus. Ta soovis olla juutidele juut ja kreeklastele kreeklane.

Et minna templisse, pidi Paulus end ka ise puhastama – tuli ta ju (rüvedatelt) paganade aladelt. Jaakobus soovis säilitada pagan- ja juutkristlaste omavahelist osadust. Sedasama soovis ka Paulus – seda näitas tema tulemine Jeruusalemma kõigist ohtudest hoolimata ja nõusolek Jaakobuse plaaniga.

Aga korjandus?

Kuidas läks pagankristlaste annetusega Jeruusalemma koguduse vaestele? Kas Jeruusalemma kristlased võtsid selle vastu või mitte? Luukas sellest ei jutusta, ja nii me peame oletama. Osa uurijaist oletab, et Luukas soovis vaikida kurvast tõsiasjast: annetus ei kõlvanud. Tõenäosem on siiski see, et annetus võeti vastu, aga Luukas ei jutusta sellest ühel või teisel põhjusel.

Möll templis (Ap 21:27–36)

Pauluse puhastustavade juurde kuulus pühakojas käimine nii kolmandal kui ka seitsmendal päeval. Teisel korral nägid Väike-Aasiast tulnud juudid Paulust templis ja tõstsid kära, süüdistades Paulust Seaduse põlgamises ja pagana toomises templisse.

Vaevalt oleks Seaduse põlgamise süüdistusest üksi piisanud, aga templi rüvetamise süüdistus oli nii tõsine, et ei püütudki asja täpselt uurida, vaid rahvahulk tormas Paulusele kallale. Kui Paulus oleks viinud templisse Trofimose – kelles Pauluse vastased olid ilmselt ära tundnud oma kodukandi kristlase (Ap 20:4) –, oleks kuritegu olnud väga tõsine. Paganad tohtisid minna templis nn paganate eesõue, mis ei olnud päris templi territoorium. Sealt viis 12 väravat edasi naiste eesõue ja iga värava juures oli hoiatustahvel, milles lubati karistada surmaga paganat, kes tahtis templisse siseneda. Arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud üks selline tahvel. Pagana minek templi territooriumile oleks tähendanud kogu templi rüvetamist ja suuri puhastusrituaale.

Paulus tiriti templist välja, kuna templi territooriumil ei tohtinud kedagi tappa. Väravate sulgemine Pauluse järel sulges põgenemistee tagasi turvapaika (salm 30).

Pauluse pääste tuli üllatavast suunast. Templi loodenurgas oli Antoniuse kindlus, mille Heroodes Suur oli omal ajal ehitanud pelgupaigaks, kui Jeruusalemma templis peaks puhkema mäss. Pauluse ajal kasutasid Antoniuse kindlust Rooma sõdurid, ja kui ülempealik kuulis, et linnas on möll, läks ta koos sõduritega kohale.

Roomlaste sekkumine päästis Pauluse. Ta aheldati kahe ketiga – ilmselt nii, et ta aheldati mõlemalt poolt kokku Rooma sõduriga. Kuna väeosa juht ei saanud selgust, milles oli õieti küsimus, otsustas ta viia Pauluse Antoniuse kindlusse (salm 34). Rahvahulk nõudis Paulusele surma.

Jätame Pauluse sellesse pingelisse olukorda. Järgmises lõigus näeme, kuidas tal läks.