Paulus ja ülempreester (Ap 22:30–23:5)

Rooma ülempealik soovis välja selgitada, miks olid juudid püüdnud Paulust tappa. Eelmises osas nägime, et pealikule ei olnud abi Pauluse kõnest rahvahulgale, sest Paulus kõneles aramea keeles. Samuti polnud õnnestunud Paulust piitsutada, sest Paulus oli Rooma kodanik. Nüüd pidi ülempealik saama selgust Pauluse vastastelt. Juba järgmisel päeval pärast Pauluse vangistamist lasi ülempealik kutsuda kokku juutide kõrgeima valitsus- ja kohtuorgani ehk Suurkohtu.

Teadlased on arutlenud, kas Rooma ülempealikul oli õigus Suurkohut kokku kutsuda. Ajaloost ei ole saadud kindlaid andmeid, aga on selge, et juudid nõustusid pealiku palvega, olid nad siis selleks kohustatud või mitte. Muidugi said juudid aru, et Paulus oli Rooma riigivõimu kaitse all. Kui nad soovisid Pauluselt elu võtta, võis see toimuda ainult nii, et Rooma riik mõistaks ta surma. Seepärast oldi sunnitud tegema roomlastega koostööd.

Ilmselt ei olnud tegu Suurkohtu ametliku koosolekuga, kus oleks langetatud otsus Pauluse kohta, vaid pigem nõupidamisega Rooma esindajatega. Rooma sõjaväelasi ei oleks lastud Suurkohtu ametlikele koosolekutele.

Paulus ei käitunud kui vang, vaid pigem kuulutas oma asja. Pauluse väide, et ta oli kogu oma elu soovinud täita Jumala tahet, vihastas ülempreester Hananiast. Juudi kohtutavade vastaselt käskis Hananias lüüa Paulust vastu suud. Tegu ei olnud mingi karistusega, vaid märgiga, et Hananias pidas Paulust valetajaks.

Paulus kaitses end ja ennustas, et Jumal lööb veel Hananiast. Paulus nimetas Hananiast „lubjatud seinaks”, mis on tsitaat Hs 13:10-st, kus prohvet noomib oma aja usulisi juhte, et nad olid seesmiselt laostunud, ehkki väliselt oli kõik ilus ja terve. Pauluse ennustus sai teoks, sest üsna varsti, umbes aasta pärast, tagandas maavalitseja Feeliks Hananiase ülempreestri ametist (milles ta oli aastail 48–59 pKr). Kui juudid tõstsid aastal 66 pKr roomlaste vastu mässu, tapsid seloodid Hananiase kui roomlaste sabaraku.

Kui Pauluse kõrval seisnud mehed küsisid, kas ta häbistab ülempreestrit, tunnistas Paulus, et ta ei teadnud, kes oli Hananias. Vanas Testamendis on ülempreestri needmist keelav käsk (2Ms 22:28), sest ülempreestri needmist peeti Jumala pilkamiseks. Pauluse väide, et ta ei tundnud Hananiast, on äratanud küsimusi. Osa teadlastest oletabki, et küsimus oli irooniline: „Ei saa ju ülempreester nii talitada!” Aga on võimalik, et Paulus tõesti ei tundnud ülempreestrit – oli ta ju olnud isade maast ja Jeruusalemmast kümme aastat eemal.

Vana tüli lõhestab Suurkohtu (Ap 23:6–10)

On selge, et Luukas ei jutusta meile kõike, mis Suurkohtu koosolekul juhtus. Taas kord on ta pidanud jutustama vaid kõige olulisemast. Selles peatükis on ta soovinud jutustada üht: et Paulust süüdistati religioosses küsimuses ja hoopiski mitte kuriteos, mis oleks kuidagi ohustanud Rooma riigivõimu.

Tollal kuulus võim juutide seas saduseridele. Saduserlus oli vaimulik vool, mida võiksime vormilt võrrelda mõne kristliku äratusliikumisega. Saduserid pooldasid mõistuseusku, nad ei uskunud ei ingleid ega ülestõusmist. Suur osa ülempreesterkonnast olid saduserid.

Ka variserlus oli üks vaimulik vool. Aastal 66 pKr alanud ja lõplikult alles aastal 72 pKr maha surutud juutide ülestõusu järel oli variserlus praktiliselt ainus vool judaismis.

Nende kahe voolu suhtumist ristiusku võib kirjeldada kas või järgnevalt. Variser võis pöörduda ristiusku, tehes üksnes uue otsuse: Jeesus oli kirjutistes tõotatud Messias. Suur hulk varisere oligi pöördunud ristiusku (Ap 21:20). Seevastu saduseride pöördumine ristiusku oleks tähendanud kogu usulise mõtlemise ümbertõlgendamist.

Juba Jeesuse avaliku tegevuse ajal oli näha, et variserid olid kristlikule usule lähemal. Variserid vestlesid ja tülitsesid Jeesusega tihti – neil oli seega ühine aluspõhi. Seevastu saduserid ei olnud üldse Jeesusest huvitatud (evangeeliumides on vaid üks vestlus saduseride ja Jeesuse vahel, Mt 22:23–33).

Paulus tundis oma rahva usulisi juhte, ta teadis, et Suurkohtus oli mitmes küsimuses erimeelsusi, ehkki välispind võis näida terviklik (lubjatud sein, salm 3!) Üks Pauluse lause pani Suurkohtu eri rühmad omavahel võitlema. Aga too ei olnud mis tahes lause, vaid viitas samas ka vaidluse tuumale: Paulus oli Suurkohtus uurimise all Jeesuse ülestõusmise pärast.

See lause on tähtis kaheski mõttes. Esiteks näitab see, kui tähtis oli Jeesuse ülestõusmine Paulusele ja kogu algkirikule (võrdle ka 1Kr 15:19). See oli kogu ristiusu tuum, selle eest võideldi selgi korral. See lahutas Pauluse juudi variseridest, aga sellest hoolimata ei saanud Paulus sellest loobuda.

Teiseks näitas see lause – ja ennekõike sellele järgnenud tüli Suurkohtus –, milles oli Pauluse puhul küsimus. Küsimus ei olnud Rooma vastases mässus, vaid puhtalt usulises vaidluses. See ei puudutanud aga üldse Rooma ametnikke! Möllu ägenedes pidi ülempealik päästma Pauluse tagasi kasarmu kaitse alla. Aga tal oli juba mingi pilt vaidluse olemusest (Ap 23:29).

Kristus julgustab Paulust (Ap 23:11)

Järgmisel ööl ilmus Paulusele Jeesus ise. Kristuse sõnumis oli julgustav tõotus: Paulus jõuab Rooma, et sealgi oma Päästjast tunnistada. Ka Roomas täidab Paulus osa oma ülesandest tunnistajana kohtu ees (võrdle Ap 25:10). Aga Kristuse tõotusega kaasnes ka süngeid toone: lõpuks pidi Paulus tunnistama Jeesusest ka oma verega, surema märtrina oma usu pärast, nagu varajane kristlik pärimus jutustab.

Vandenõu Pauluse tapmiseks (Ap 23:12–22)

Fanaatilisimatel juutidel oli saanud Pauluse asjast lõõg täis. Nad tahtsid loo kiiresti lõpetada ja sõlmisid vandeseltsi, kuhu kuulus üle neljakümne mehe. Nad tõotasid, et ei söö ega joo enne, kui Paulus on tapetud. Ilmselt olid need vandeseltslased „pussitajad” ehk seloodid, kes tapsid tunglevas rahvahulgas roomlasi ja ebameeldivaid juute. Aga Antonia kindluses oli Paulus hästi kaitstud, sellepärast tuli ta seal välja saada. See õnnestuks, kui saaks Suurkohut paluda Pauluse asja uuesti käsitleda.

Suurkohus oligi palvega nõus, ehkki juudi seadus keelas sel vandenõudes osaleda. Vahest seletati asja nii, et Suurkohus ei osaleks vandenõus, kuna Paulus tapetaks enne Suurkohtu ette jõudmist. Või vahest oldi seekord valmis tegema erandit „ülla eesmärgi” nimel. Ehk oli oma mõju ka sel, et eelmisel korral oli Suurkohus haledalt läbi kukkunud ja nüüd sooviti asja parandada.

Aga plaan sai teatavaks Pauluse õepojale. Luukas ei ütle, kas too oli kristlane, seloot või variser. Seloodina oleks ta kergesti võinud salaplaanist teada saada. Koduse tausta poolest (salm 6) oleks ta võinud olla variser. Kuulus siis Pauluse õepoeg mis tahes rühma, igal juhul püüdis ta päästa oma onu.

Pauluse vangistus polnud eriti range ja ta tohtis kohtuda külastajatega. Kui Paulus asjast kuulis, saatis ta oma õepoja ülempealiku jutule. Kuigi juutide vandenõu ebaõnnestus, ei pruukinud vande andnud mehed surra janusse või nälga. Kui nähti, et ettevõtmine ebaõnnestus, võisid seaduseõpetajad nad vandest vabastada.

Algab Pauluse teekond Rooma (Ap 23:23–35)

Ülempealik Klaudius Lüüsias ei tahtnud tõesti anda juudi vandeseltslastele võimalust tappa Rooma riigivõimu vangistatud meest. Juba samal õhtul saadeti Paulus Jeruusalemmast Kaisareasse kindlama kaitse alla. Teekond algas kolmandal öötunnil (salm 23) ehk meie ajaarvestuse järgi kell 21.

Väga kummalisel viisil pidi Paulus Jeruusalemmast viimast korda lahkuma: umbes pooled Jeruusalemma garnisoni sõdureist turvasid teda ta teekonnal 60 kilomeetri kaugusele Antipatrisesse. Sealt jätkas Paulus järgmisel päeval ratsaväelaste saatel Kaisarea suunas (kuhu oli veel 40 kilomeetrit), seevastu 400 jalameest naasid Jeruusalemma.

Klaudius Lüüsias kirjutas saatjaskonnale kaasa ka kirja, milles ta selgitas asjade arengut Jeruusalemmas. Ühes punktis ta ilustas sündmuste käiku. Ta andis mõista, et ta päästis Pauluse, kui oli teada saanud, et Paulus oli Rooma kodanik. Nii ta suutis jätta mainimata kurba tõde: ta oli kavatsenud piitsutada Rooma kodaniku (Ap 22:25–29).

Muidugi ei jutustanud pealik juutidele Pauluse viimisest Kaisareasse enne, kui see oli juba teoks saanud, ja nii võib salmi 30 lõppu mõista vastuvõtja vaatenurgast: kui maavalitseja Feeliks kirja loeb, teavad juba juudidki Pauluse uut asukohta (võrdle salm 22). See sai neile selgeks siis, kui nad tulid pealiku juurde paluma luba Pauluse asja uuesti käsitleda, st hommikul, kui Paulus oli juba Antipatrises.

Kust oli Luukas saanud teada pealiku kirjutatud kirja sisu? Seletus võib olla väga lihtne: tollal oli tavaks lugeda kirju valjusti. Nii võis olla, et kui Paulus jõudis Kaisareasse maavalitseja ette, loeti Klaudius Lüüsiase kiri maavalitsejale ette Pauluse juuresolekul (salm 34).

Maavalitseja Feeliks ei olnud sama hea Rooma ametnik nagu pealik Klaudius Lüüsias. Ta oli saanud Judea asevalitsejaks oma venna Pallase abil, kes oli keiser Klaudiuse soosik. Klaudius nimetas Feeliksi ametisse aastal 52 pKr, aga ta tagandati aastal 58 pKr (Ap 24:27). Feeliks oli vabastatud ori ega osanud täita maavalitseja kohustusi piisavalt hästi.

Niikuinii oleks see mees teinud otsuse Pauluse asjas, aga juutide vandenõu kiirustas seda takka. Feeliks küsis Pauluse kodupaika, kuna Rooma seadus arvestas sellega kohtupidamispaika määrates. Feeliks nõustus siiski asja ise käsitlema, kui Kaisareasse olid saabunud ka Pauluse süüdistajad. Seda oodates hoiti Paulust Heroodese kindluses, mis oli tollal maavalitseja residentsiks.