Paulus saabub Korintosesse (Ap 18:1–4)

Pauluse misjonitöö Euroopas ei olnud alanud inimlikult vaadates hästi. Filippis oli jutlustamine viinud ta vanglasse, Tessaloonikast ja Beroiast pidi Paulus põgenema. Ateenas oli ta saanud jutlustada rahus, aga linna targad ei võtnud tema sõnumit vastu (Ap 16–17).

Polegi ime, et Paulusel ei olnud Korintosesse jõudes suuri ootusi. „Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes.” (1Kr 2:1–5)

Korintoses oli Pauluse töö siiski edukas (Ap 18:8). Ta veetis seal esimesel korral (2. misjonireis) poolteist aastat (salm 11) ja teisel korral (3. misjonireis) kolm kuud (Ap 20:3). Korintos ja Efesos saidki Pauluse misjonitöö keskusteks.

Korintos asus otse hiilgavas kohas: kitsal Isthmose maakitsusel, kus ühel kaldal oli Joonia meri ja Lechaioni sadamalinn ning teisel kaldal Egeuse meri ja Kenkrea sadamalinn (võrdle Rm 16:1). Kuna tollal ei soovitud purjetada avamerel, vaid ranniku lähedal, oli Korintose asend tähtis – ühendas see ju kaks tähtsat Vahemere lahte: Joonia ja Egeuse mered. Laevad ei pruukinud seega sõita ümber Peloponnesose poolsaare, vaid väikesed laevad veeti üle kitsa maakitsuse, suuremate laevade last aga transporditi vastassadamas ootavasse laeva. Keiser Klaudius plaanis kanali ehitamist ja Nero ajal alustati ehitustöödega, aga kanal valmis lõpuks alles 1893. aastal.

Linnal oli suur minevik, aga aastal 146 eKr pühkisid roomlased sõna otseses mõttes linna kaardilt minema ja vallutusest ellu jäänud elanikud müüdi orjadeks. Korintos oli juhtinud Kreeka linnade ülestõusu Rooma vastu ja sellepärast soovis Rooma teha Korintosest hoiatava eeskuju kõigile mässulistele. Isegi mitte asukoht mäe peal, kus kõigele lisaks oli allikas, ei päästnud Korintost.

Asukoha tähtsus avaldub selles, et sada aastat hiljem asutas Julius Caesar linna uuesti Rooma sõjaväe kolooniaks, ja aastal 27 eKr tehti sellest, mitte Ateenast, Ahhaia provintsi pealinn. Pauluse ajal võis linnas olla umbes 250 000 elanikku.

Pahede pesa

Korintosesse saabus meremehi Rooma riigi eri piirkondadest. Linnas oli ka paljude idamaiste religioonide esindajaid. Eriti kuulus oli linna lähedal Akrokorintose mäel asunud Aphrodite tempel, kus oli tuhat preestritari, kes üksiti tegutsesid prostituutidena. Polnud ime, et Korintos oli tuntud oma pahelise elu poolest. Amoraalsust tähendavaks kõnekäänuks oli saanud väljend „elada nagu korintlane”.

Kristlikul koguduselgi ei olnud lihtne vabaneda sellest ümbritsevast eluviisist. Korintose probleemide tõttu pidi Paulus kirjutama sinna lausa neli kirja, millest järjekorras teine (1Kr) ja neljas (2Kr) on säilinud.

Huvitavaid üksikasju

Selles peatükis jutustab Luukas kahest juhtumist, mis aitavad meil Pauluse misjonireiside aega määrata. Esimene on salmis 2 mainitud juutide väljaajamine Roomast ja teine salmis 12 mainitud Ahhaia maavalitseja Gallio. Käsitlen praegu ainult esimest, teise juurde tulen hiljem.

Rooma ajaloolane Suetonius jutustab, et juudid aeti välja sellepärast, et „nad olid tülitsenud Chrestuse õhutusel”. Ilmselt oli Suetonius veidi eksinud: erimeelsuste põhjustaja nimi ei olnud Chrestus („Kõlblik”, üldlevinud orja nimi), vaid Kristus. Kirjanik Orosius ütleb, et see väljaajamine toimus aastal 49 pKr.

Ilmselt ei aetud Roomast välja kõiki juute, sest Rooma riigi elanikkonnast oli juute umbes 10% ja pealinnas oli neid tohutu hulk. Ongi oletatud, et väljaajamine puudutas ainult tülide juhte. Kui nii, siis olid Akvila ja Priskilla Rooma koguduse juhtivad tegelased.

Väljaajamine ei kestnud kaua; see lõppes hiljemalt aastal 54 pKr, kui Nero sai Klaudiuse asemel keisriks.

Nende andmete abil võime järeldada, et Paulus saabus Korintosesse tõenäoselt suvel 50 pKr (võrdle „hiljuti” salmis 2). Samale ajale viitab ka Ahhaia maavalitseja Gallio mainimine.

Kolm telgitegijat

Akylas (või Akvila, mis on sama nime ladina vorm, „Kotkas”) ja Priska (Priskilla on Priska hellitusnimi) olid ametilt telgitegijad, st neil oli Paulusega sama amet. Kuus päeva tegid nad koos tööd, aga sabatil kuulutasid sünagoogis evangeeliumi. Tänapäevalgi kõneldakse „telgitegijaist misjonijutlustajaist”, kes hangivad elatist oma tööga ja teevad misjonitööd „vabal ajal”.

Tollal tehti telke nii kitsekarvadest kootud kangastest kui ka nahkadest. Teadlased ei ole jõudnud üksmeelele, kummast materjalist Paulus ja tema kaks sõpra telke tegid.

Juudi rabide õpilastel pidi olema ka „ilmalik” amet, sellepärast ei ole üllatav, et Paulus elatas end ise oma tööga. Mõned korintlased pidasid seda siiski märgiks, et Paulus ei olnud tõeline apostel (2Kr 11:7–15).

Kogudus kasvab (Ap 18:5–11)

1Ts 3:1–3 ütleb meile, et Timoteos oli tulnud Ateenasse, aga Paulus oli saatnud ta tagasi Tessaloonikasse. Sealt ta tuli nüüd koos Siilasega ja tõi tõenäoselt kaasa Filippi (Fl 4:15) ja ehk ka teiste Makedoonia koguduste (2Kr 11:8–9) rahaannetuse, korjanduse. Tänu tollele abile sai Paulus pühenduda „täielikult” evangeeliumi kuulutamisele, mis oli erandlik tema misjonitöös.

Paulus saavutas võite, aga tõusis ka vastuseis. Paulus jutustab, et ta ise ristis isegi sünagoogi ülema Krispuse (1Kr 1:14) – enamasti ristisid Pauluse töökaaslased.

Kui sünagoogis ei võetud evangeeliumi vastu, talitas Paulus Jeesuse nõuande kohaselt (Mt 10:14): raputas tolmu oma riietelt ja hakkas pidama „koosolekuid” naabruses asunud Titius Justuse majas. Tolmu maharaputamine on „lahkulöömise” märk: „Mul ei ole teiega midagi pistmist.” Sellega kaasnes hoiatus: Jumalgi hülgab teid viimses kohtus.

Juutide intriig ebaõnnestub (Ap 18:12–17)

Delfist on leitud piltkiri, milles mainitakse, et Gallio oli 52. aastal Ahhaia maavalitseja. Sel juhul oli Gallio maavalitseja ametis kevadest 51 pKr kuni kevadeni 52 (või kevadest 52 kevadeni 53), kuna maavalitsejad nimetati ametisse aastaks. Gallio oli filosoof Seneca vanem vend.

Ilmselt kevadel või sügisel 51 pKr püüdsid juudid taas kord panna Rooma ametniku kohut mõistma Pauluse üle. Gallio mõistis siiski, et küsimus oli puhtalt usulise tüliga. Sellesse ta ei soovinud sekkuda.

Luterlikus kirikus õpetatakse kahe valitsusvõimu ehk regimendi õpetust: Jumal on andnud ilmalikud valitsejad hoolitsema ühiskonna eest, seevastu kirikus on teine valitsusvõim. Ühiskond ei pea käskima kirikut ega kirik ühiskonda. Ühiskonda valitsetakse seadusega, kirikut evangeeliumiga.

Läbi kogu kiriku ajaloo on see tööjaotus olnud ohus: vahel püüab riik dikteerida kiriku asju, vahel – eriti keskajal – püüab kirik määrata ka riigi asju.

Kristlastena me peame vastutama ühiskonna asjade eest, aga me teeme seda ühiskonna liikmetena, mitte kirikuna.

Kui juudid läbi kukkusid, pöördus rahvahulk nende vastu. Ilmselt oli juute juhtinud sünagoogi ülem Soostenes, kes oli valitud kristlaseks pöördunud Krispuse asemele. Nüüd hakkas rahvahulk teda peksma. See näitab jälle, et juute üldiselt vihati ja põlati: polnud palju tarvis, et too viha paisus vägivallaks.

1Kr 1:1 mainitud Soostenes ja siin nimetatud sünagoogi esimees ei ole tõenäoselt sama isik.

Jeruusalemma ja Süüria külastamine (Ap 18:18–23)

Selles lühikeses lõigus jutustab Luukas Pauluse reisist itta ja tagasipöördumisest läände. Oleks huvitav teada rohkem: miks ja millise tõotuse andis Paulus Kenkreas, millest kõneles Jeruusalemmas ja Antiookias jne. Tihti oletatakse, et Paulus andis Kenkreas nasiiri tõotuse (4Ms 6:5–21), aga me ei saa öelda midagi kindlat – Luukas lihtsalt ei jutusta meile neist asjust piisavalt üksikasjalikult.

Kas Paulus asus teele juba suvel 51 pKr või alles kevadel 52 pKr? Esimest võimalust toetaks Gallio ametiaja algus kevadel: juudid püüdsid uut maavalitsejat ära kasutada. Teise võimaluse kasuks kõneleb lisandus, mis juba varakult oli tehtud osasse käsikirjadest: Paulus püüdis jõuda Jeruusalemma pühadeks, milleks tõenäoselt oli paasapüha.

Salmis 22 ei mainita kreekakeelses tekstis Jeruusalemma, vaid kõneldakse „ülesminemisest”. Meie Piiblis olev Jeruusalemm ei ole „lisandus”, vaid pigem selgitus.

Salmide 18 ja 19 vahel võiks soovi korral näha vastuolu. Salmis 18 öeldakse: „purjetas Süüriasse”, salmis 19 aga „saabusid Efesosse”. Mingit vastuolu muidugi ei ole, sest Paulus purjetas Süüriasse Efesose kaudu. See väike üksikasi on meile meeldetuletuseks, et Piiblit pole vaja lugeda kui loogikaõpikut, vaid mõistvalt. Mis tahes tekstis võib leida vastuolusid, kui tahetakse.

Apollos (Ap 18:24–28)

Luukas on paigutanud Paulusest jutustavate lugude vahele väikese katkendi, milles tutvume teise Aafrikast pärineva kristlasega (esimene oli Etioopia õukondlane Ap 8:26–40).

Ehkki Põhja-Aafrikas oli juba varakult silmapaistvaid kristlikke kogudusi, ei kohta me Apostlite tegudes rohkem kui kaht Aafrika kristlast. See tuleb ennekõike sellest, et Luukas soovis jutustada evangeeliumi teekonnast Jeruusalemmast Euroopasse, ennekõike Rooma. Nii said teised piirkonnad vähem tähelepanu.

Apollos oli pärit Rooma riigi suuruselt teisest linnast, Aleksandriast Egiptuses, kus oli suur juudi kogukond. Samadel aegadel tegutses linnas ka juudi filosoof Philon, kes soovis teha juudi usu arusaadavaks ka kreeklastele ja hakkas tõlgendama Vana Testamenti allegooriliselt ehk kujundlikult.

Kas Apollos tundis Philoni mõtteid ja õpetusi, saab vaid oletada, seevastu on kindel, et Apollos oli tutvunud Ristija Johannese õpilastega. Kristlik pärimus jutustabki, et Johannese õpilaste rühm tegutses veel aastakümneid pärast Johannese surma.

Apollos „tundis kirjutisi läbi ja lõhki”, aga ei tundnud Jeesuse elu ja nelipüha järgseid sündmusi (kirjutiste all mõeldi muidugi Vana Testamenti). Nii hakkasid Akvila ja Priskilla teda õpetama. Sellist „konstruktiivset kriitikat” vajatakse ka täna. Tihti me vaid arvustame ega püüagi asju parandada.

Saanud õpetust, oli Apollos valmis minema Ahhaiasse (st Korintosesse, 19:1). Temast sai Pauluse töö jätkaja: „Mina istutasin, Apollos kastis.” (1Kr 3:6)

Muud me Apollosest õieti ei teagi. Usupuhastaja Martin Luther oletas, et Apollos kirjutas Heebrea kirja. See võib olla tõsi, aga seda ei ole võimalik kindlaks teha.