Püha Vaim valatakse välja (Ap 2:1–13)

Nelipüha tähistav kreekakeelne sõna (pentekoste) tähendab tegelikult „viiskümmend”. Nelipüha on 50. päev pärast ülestõusmispüha. Tollest kreeka sõnast tuleb nelipüha nimetus mitmes Euroopa keeles (inglise Pentecost, rootsi Pingst jne).

Nelipüha oli ja on endiselt ka juudi püha. Tegelikult tähistavad juudid nelipüha ajal nädalatepüha. See on üks kolmest suurest juudi pühast; ülejäänud kaks on paasapüha ja lehtmajade püha.

Juutide nädalatepüha on nisulõikuse tänupüha (võrdle 3Ms 23:15–21). Pärast Jeruusalemma templi hävitamist (aastal 70 pKr) muutus ohverdamine võimatuks ja nii kujunes nädalatepüha ka Siinai Seaduse andmise tänupühaks.

Luukas kirjutab, et kõik (jüngrid) olid majas koos. Ilmselt viitab „kõik” salmis 1:15 mainitud 120 jüngri rühmale. Koht võis olla see ülemine tuba, kus esimesed kristlased teadaolevalt kogunesid. Keeleliselt võis see tähendada ka Jeruusalemma templit.

Kui Püha Vaim valati nende 120 jüngri peale, juhtus midagi sellist, mida inimeste sõnad ei suuda kirjeldada. Luukas kõneleb „hargnevatest tulekeeltest”. Tasub meeles pidada, et meie puudulik keel ei suuda kirjeldada kõike Jumala tegevust, nagu ka meie puudulik mõtlemisvõime ei suuda seda kõike mõista (võrdle 2Kr 13:4).

Jüngrid täideti Püha Vaimuga. Püha Vaim võttis nad oma meelevalda ja kasutusse. On hea silmas pidada, et Püha Vaimu andi ei antud mitte selleks, et seda nautida, vaid kasutada: jüngrid läksid toast välja kuulutama Jumala suuri tegusid (salm 11).

Püha Vaimu väes kõnelesid jüngrid eri keeli. Seega ei olnud tegu sellise keeltega rääkimisega, milleks vajatakse tõlgendajat (1Kr 12:10, 14:26–28).

Juudid olid hajutatud üle kogu tollal tuntud maailma. Nende seas oli palju kaupmehi ja käsitöölisi, kes elasid tollastes linnades. Suurtel pühadel kogunesid nad suurte hulkadena mitmelt poolt tollal tuntud maailmast Jeruusalemma. Oli ka neid, kes olid püsivalt Jeruusalemma elama asunud. Ilmselt oli apostlite kuulajate seas mõlemaid: nii pühadeks tulnud kui ka mujalt Jeruusalemma kolinud juute. (Ka tänapäeval on juudid samamoodi ühest küljest hajutatud üle maailma, teisest küljest on neil kodumaa, Iisrael.)

Ilmselt olid kõik kuulajad juudid – mainitakse ju salmis 11 eraldi „pöördunuid”, st paganaid, kes olid pöördunud juudi usku. Uues Testamendis ei lähtu jaotus juutideks ja paganateks rassist (juudid ja teised rahvad), vaid religioonist (juudid ja paganad); ka teistest rahvastest juudi usku pöördunuid loeti juutideks. Pöördumine juudi usku toimus kahes faasis:

1. Algul sai paganast „jumalakartlik” (Ap 10:2): ta kohustus järgima sabatit ja 10 käsku.

2. Juudiks ehk pöördunuks sai ta siiski alles siis, kui ta kohustus järgima kogu Moosese Seadust (ja selle kirjatundjate koostatud tõlgendusi).

Mainitud rahvastest on kõige huvitavam „roomlased” (salm 10). See tähendas Rooma linna elanikke, st mitte kõiki Rooma riigi elanikke. On isegi oletatud, et Rooma kogudus võis sündida esimesel nelipühal, kui nood Peetruse jutlust kuulnud roomlased oma kodulinna naasid. Oli see nii või naa, Rooma kogudus oli sündinud väga vara, ilmselt juba 30-ndail pKr.

Imedest ei piisa

Aga üksnes imedest tollal ei piisanud – nagu ei piisa ka täna. Sündmused äratasid küll hämmastust (salm 6), aga mitte usku – see oli alles Peetruse nelipüha jutluse tagajärg. Osa isegi pilkas kristlasi ja väitis, et nad on purjus (Ap 2:13).

Jeesuse misjonikäsk (Mt 28:18–20) jutlustada evangeeliumi kõigile rahvastele oli hakanud teoks saama. Tänagi on endiselt tähtis, et kõik rahvad saaksid kuulda evangeeliumi omas keeles. Paljud soomlased ja eestlased mõistaksid küll, kui talle jutustataks evangeeliumi näiteks inglise keeles, aga see poleks hoopiski sama, mis kuulda oma emakeeles. Sellepärast õpivad misjonijutlustajad paljusid selliseid väikesi keeli, mille kõnelejad saaksid aru ka üldkasutatakatest keeltest (näiteks inglise keelest Indias või suahiili keelest mitmel Aafrika maal).

Esimene kristlik jutlus (Ap 2:14–40)

Apostlite tegudes jutustab Luukas vaheldumisi apostlite tegudest ja nende kõnedest. Aga Luukas ei saanud edasi anda kõiki talle teada olevaid kõnesid, vaid pidi valima neist tähtsaimad. Hakkame märkama, et Luukas on valinud tihti sellise kõne, mis on alustamas uut faasi evangeeliumi levitamisel: siin on esimene kristik jutlus (juutidele), Ap 10:34–43 jutlus Korneeliuse kojas = kõne paganaile, Ap 13:16–41 Pauluse jutlus esimesel misjonireisil jne.

Võime jagada kõne kolme ossa, mis ilmselt kordusid väga tihti esimestes kristlikes jutlustes:

1. Sissejuhatus (salmid 14–21).

2. Tunnistus Jeesusest (salmid 22–36).

Eriti tasub pöörata tähelepanu Vana Testamendi tsitaatide kasutamisele. Vana Testament oli esimeste kristlaste Piibel:
- salmid 17–21: Jl 2:28–32;
- salmid 25–28: Ps 16:8–4;
- salmid 34–35: Ps 110:1.

3. Üleskutse parandada meelt ja lasta end ristida (salmid 37–40).

Algas lõpu aeg

Sissejuhatuses lükkab Peetrus ümber süüdistused joobumusest – oli ju alles kolmas päevatund ehk kell 9 meie arvestuse järgi. Esimene söömaaeg oli argipäeviti kell 10 ja sabatil kell 12, nii et toidu kõrvale rüübatavat veini ei olnud veel joodud.

Seevastu oli juba täitunud Joeli raamatu ennustus. Alanud olid viimsed ajad (salm 17): Jumal oli täitnud oma tõotuse saata Messias, kõik päästeks vajalik oli seega tehtud, järele oli jäänud vaid Jumala päästetöö kuulutamise ajajärk.

Joeli tsitaadi juurde kuulub salm, mida on nimetatud Piibli lihtsaimaks päästeõpetuseks (salm 21): „Igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.” See salm kõneleb meile Seaduse ja Evangeeliumi õigest kasutamisest kristlikus kuulutustöös. Seadus (= mida Jumal nõuab) näitab, et oleme Jumala ees süüdlased ja täis puudusi. Samas sünnitab see meis vajaduse hüüda abi Jumalalt. Ja Jumal annab abi: evangeelium ütleb, et kõik on juba lõpule viidud: Kristus on lepitanud meie patud. Seadus sünnitab hingehäda, evangeelium annab pääste.

Juutide uus võimalus

Kristuse elust kõneldes rõhutas Peetrus, et Jeesuse tehtud imed ja tunnustähed olid üldtuntud. Samuti see, et juudid andsid ta roomlaste kätte tappa (salm 23). Aga hoolimata juutide kalkusest tahtis Jumal anda neile uue võimaluse: tee Jeesuse osadusse oli endiselt avatud.

Salmi 35 „vaenlased jalajäriks” viitab tolle aja sõjatavadele: kaotanud poole väeülem pidi kummardama ja võitnud väeülem pani oma jalad võidetu kuklale. Kristuski on saanud võidu oma vastaste üle, aga see saab kõigile teatavaks alles aegade lõpus. Selles ajas on võimalik käia Jeesuse vastaste hulgas, seega kaotanud poolel.

Tegelikult käsitleb kogu Apostlite tegude alguspool seda küsimust: kummale poolele juudid asuvad: Jeesuse või hingevaenlase. Alles 13. peatükis algab tegelik paganamisjoni kirjeldus, seni jutustab Luukas, kuidas juudid lõpuks Jeesusest lahti ütlesid.

Ristimise kaudu kiriku osadusse

Kui kuulajad küsisid, mida nad peaksid tegema, vastas Peetrus: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.” (salm 38) See on esimene koht, kus kõneldakse ristimisest Jeesuse Kristuse nimesse.

On hea pöörata tähelepanu, et Peetrus kasutab passiivset väljendit „pattude andekssaamine”. Passiivi kasutades peab Piibel üldiselt silmas Jumala tegevust. Pääste on Jumala – mitte inimese – tegu. Võrdle ka salmiga 40: „Laske end päästa sellest sõgedast sugupõlvest!”

Salmi 38 lõpu mõte on selge: Püha Vaim ise on ristimise and. Uues Testamendis on ristimine ja Püha Vaimu saamine alati teineteisega seotud, sellest saame näha veel mitut näidet.

Esimesest nelipühast alates on ristimine olnud ainus värav kristlikku kirikusse. Mõnedes vanades kirikutes on seda väljendatud nii, et ristimisnõu on välisukse kõrval.

Tõlkeprobleem

Salmis 27 kasutatakse algkeeles sõna „hades”, mille tõlkevasteks on soomekeelses 1989. aasta UTE tõlkes pakutud „kuoleman valtaan” (surma meelevalda). Kirikupiibli vaste „tuonela” on parem, sest see on üks väheseid Uue Testamendi kohti, mis esineb ka soomekeelses usutunnistuses, ja seda poleks vaja asendada sõnaga”surm”. (Eestikeelsed piiblitõlked kasutavad siin ühtviisi sõna „surmavald”.)

Pilguheit esimeste kristlaste ellu (Ap 2:41–47)

Kolm korda esitab Luukas lühiülevaate, pilguheidu Jeruusalemma algkoguduse ellu (Ap 2:42–47, 4:32–35, ja 5:12–16). Võib-olla on see esimene lühiülevaade märgiks, et 3. peatüki sündmused on toimunud alles mõni aeg hiljem, mitte kohe pärast esimest nelipüha.

Peetruse nelipühajutluse järel ristiti umbes 3000 inimest. Luukas mainib, et see arv on ebatäpne, ja tasubki meeles pidada, et tollal oli suurte hulkade ülelugemine raske. Igal juhul oli kümnete liikmetega koguduseest saanud ühe päevaga tuhandete kristlaste kogudus.

Mingit tegelikku ristimisõpetust polnud seekord tarvis: olid ju pöördunud juudid, kes tundsid Vana Testamendi raamatuid. Nüüd nad olid saanud lihtsalt teada, et ennustused kõnelesid just Jeesusest.

Tegelikult näitab Apostlite teod, et esimesed kristlased pidasid endid uueks, tõeliseks Iisraeliks. Nad käisid templis palvetamas (salm 46) seni, kui neid sinna enam ei lubatud. Kristlased ei lahkunud juutlusest, vaid nad heideti välja.

Luukas nimetab nelja kristliku koguduseelu alust (salm 42):

1) apostlite õpetus,

2) osadus,

3) leivamurdmine,

4) palve.

On teada, et esimestel kristlastel olid nn armastussöömaajad (1Kr 11:20–22) kui ka tegelikud armulauad. Tihti kaasnes armastussöömaajaga ka armulaud, nagu Jeesuski oli armulaua seadnud Suure Neljapäeva õhtusöögi lõpetuseks.

Palved tähendasid juudi usus tuntud igapäevaseid palvehetki, mida – kui vähegi võimalik – veedeti templis (salm 46).

Ühine omand

Seda lõiku on vahel nimetatud „algkristlikuks kommunismiks”. Aga kristlased ei olnud sunnitud loobuma oma varandusest – nagu Qumrani kloostri ja kommunistlike süsteemide liikmed –, vaid loobumine oli vabatahtlik (Ap 5:4). Kõike omandit peeti Jumala laenuks inimesele, sellepärast sooviti seda kasutada nii, et see teeniks omanikku – st Jumalat – parimal võimalikul viisil.

Miks oli Jeruusalemma koguduses palju vaeseid? Hiljem oli põhjuseks see, et juudid heitsid oma peredest ja suguvõsadest välja selle, kes oli pöördunud kristlaseks, nii et ta jäi ilma ka kõigest majanduslikust toest. Teatud ametite pidamine muutus võimatuks – mitte ainult juudi preesterkonna liikmel, vaid ka näiteks kaupmehel, kellega juudid ei tahtnud tegemist teha. Aga sellised probleemid tulid alles hiljem, esialgu oli juutide ja kristlaste vaheline side hea.

Kinnistute müügi (salm 45) mainimine võib olla võti: paljud kristlased kolisid maalt (eriti Galileast) Jeruusalemma, kus oli kogudus. Aga kõik ei saanud tööd, ja nii pidid teised neid aitama. Ehk on selle taga ka asjaolu, et kristlasteks pöördusid eriti vaesed. Algusaegadel oli kirik kuulus selle poolest, et selle liikmed olid vaesed, seevastu rikastele evangeelium ei kõlvanud.

Rahva või Jumala soosing?

Luukas mainib (salm 45), et kristlased leidsid armastust kogu rahva silmis. Ometi märkame peagi, et rahva soosingu asemele tuli vaen ja tagakiusamine.

Ka täna tasub meeles pidada, et rahva soosing ei tohi kunagi tähendada, et kirik loobuks enda säilitamise nimel oma sõnumist ja usust. See oht varitseb kirikut ja üksikuid kristlasi alatasa. Sellepärast peame paluma oma kiriku ja kõigi selle liikmete eest, et nad ei vahetaks Jumala soosingut rahva soosingu vastu.